Rootsi vuti-mäsu tribüünilt minu silmade läbi...
ja meie tribüün kõrvalt vaadates...
2008/09/30
Sadistlik nali lõunaooteks
Kaks jahimeest on metsas, kui üks neist ootamatul kokku kukub. Ta ei paista esmapilgul hingavat ja silmad on pahupidi.
Teine võtab mobiili ja helistab 112-te: "Mu sõber on surnud. Mida ma peaks tegema?"
Neiu kõnekeskuses püüab teda rahustada: "Ole rahulik. Kõigepealt pead sa kindlaks tegema, et ta ikka tõesti on surnud."
Telefonis jääb vaikseks ja siis kostab üksik lask.
Siis tuleb mees tagasi: "Korras. Mis ma nüüd teen?"
Teine võtab mobiili ja helistab 112-te: "Mu sõber on surnud. Mida ma peaks tegema?"
Neiu kõnekeskuses püüab teda rahustada: "Ole rahulik. Kõigepealt pead sa kindlaks tegema, et ta ikka tõesti on surnud."
Telefonis jääb vaikseks ja siis kostab üksik lask.
Siis tuleb mees tagasi: "Korras. Mis ma nüüd teen?"
2008/09/23
Svensson-svensson ehk vänta kube hellaks
Lugu sellest, kuidas väikestest asjadest saavad suured...
Tuli Kristel jutuga, et läheks rattaga sõitma, Mina ei viitsinud jälle Kakumäeringi künda. Käskis siis parem plaan leida. Leidsingi. Resultaadiks oli tiir Tabasalu – Türisalu - Vääna-Jõesuu – Keila-Joa – Keila (rongiga) Hiiu – Õismäe. Üks kõrvaltoast väidab, et kokku üle 40 km. Pole paha.
Lihased ei valutagi (ma sõitsin ka sellise lusti- ja lullilööja tempoga enamiku ajast). Põlved on sutsus valusamad. Üks veidi valusam kui teine, sest selle peale sai hooga toetatud.
Kristelil oleks hädasti tarvis piduritulesid või mingit signaali. Kesse kurat hõikab kõigepealt „Vaata silti!“ ja siis kui sa kõrvale vaatad, jääb otse su ees seisma? Kui pikivahe on ainult paar meetrit, siis sellest pidurdamiseks ei piisa ja no arvake, kes siis sujuvalt pidi külje maha panema. Ise olen ma suhteliselt uhke selle üle, et ma olen vähemalt hea kukkuja – ühtegi kriimu pole hoolimata nii kanni, käe kui põlve hoogsast kokkupuutest asfaltiga. Ainult püksid on pigised...
Nüüd tuleb ära litsutud kanniga leppida ja see homme Rootsi kaasa võtta.... kui see muidugi selleks ajaks ei taastu. Aga väike trenn enne jalgpallihuligaanitsemist kuluski ära :P
Kaks pluusi (rohkem pole vaja, sest niikuinii läheb ostmiseks) ja peokingad sai tühja kohvrisse visatud, hambahari ka, hommikul veel muud hädavajalikud värgendised ja valmis vallutusteks!
Tuli Kristel jutuga, et läheks rattaga sõitma, Mina ei viitsinud jälle Kakumäeringi künda. Käskis siis parem plaan leida. Leidsingi. Resultaadiks oli tiir Tabasalu – Türisalu - Vääna-Jõesuu – Keila-Joa – Keila (rongiga) Hiiu – Õismäe. Üks kõrvaltoast väidab, et kokku üle 40 km. Pole paha.
Lihased ei valutagi (ma sõitsin ka sellise lusti- ja lullilööja tempoga enamiku ajast). Põlved on sutsus valusamad. Üks veidi valusam kui teine, sest selle peale sai hooga toetatud.
Kristelil oleks hädasti tarvis piduritulesid või mingit signaali. Kesse kurat hõikab kõigepealt „Vaata silti!“ ja siis kui sa kõrvale vaatad, jääb otse su ees seisma? Kui pikivahe on ainult paar meetrit, siis sellest pidurdamiseks ei piisa ja no arvake, kes siis sujuvalt pidi külje maha panema. Ise olen ma suhteliselt uhke selle üle, et ma olen vähemalt hea kukkuja – ühtegi kriimu pole hoolimata nii kanni, käe kui põlve hoogsast kokkupuutest asfaltiga. Ainult püksid on pigised...
Nüüd tuleb ära litsutud kanniga leppida ja see homme Rootsi kaasa võtta.... kui see muidugi selleks ajaks ei taastu. Aga väike trenn enne jalgpallihuligaanitsemist kuluski ära :P
Kaks pluusi (rohkem pole vaja, sest niikuinii läheb ostmiseks) ja peokingad sai tühja kohvrisse visatud, hambahari ka, hommikul veel muud hädavajalikud värgendised ja valmis vallutusteks!
REISIPÄEVIK osa 3 (ehk lõpetame selle jama ära)
See Balkani värk on jäänud küll nüüd venima, nii et lahendame lõpuks valutult ja kiiresti ära...
19. august – Mostar
Imeilus linn imeilusa loodusega. Kontrastiks kõrvale nii ehedalt veel kõik see, mis kümne aasta tagusest sõjast alles on jäänud. Või pigem see, mis pole alles jäänud. On pisut varemes maju, ahervaremes maju ja neid, kust kaks esimest korrust on alt ära pühitud ja vaid paar müüri püsti, aga kolmandal on pakettaknad ees ja elu käib. Kuidagi tuleb ju edasi minna...
Kena sild on taas üles ehitatud ja kortermaju reneoveerib Euroliit – tõeliselt ilusad villad seisavad aga räämas, sest kohalikel pole nende kordategemiseks raha ja suurt ühepereelamut ei toeta ju miski abi ka. Ja igal teisel majal on küljes silt, et sinna ei tasu astuda – variseb või lendab õhku... Sutsu kõhe. Aga samas minu militaar-morbiidsele meelele väga sobiv.
***
Absoluutselt parimad saiakesed – sõna pekara (pagaripood) on igavesest igavesti kritseldatud minu helgeimatesse unistustesse.
20. august – Dubrovnik
Vot seal oleks ma võimeline rannikul paar nädalat lihtsalt lamavat ha suplevat turisti ka tegema. Vabalt. Ui-ui kui ilus kohe.
Turiste on ka muidugi oksendamiseni. Iga nurga peal on mõni itaallane, kes podiseb „ekskuusi-ekskuusi“. No mis iganes. Aga kui kunagi on tarvis romantikat teha, siis sinna Dubrovnikusse tasub minna. Vinged restoranid, ilus linn, mõnnad hotellid ja selline rannik ja meri, et võtab hinge kinni.
21. august – Split
Lonly Planet väitis, et on räigelt inetu linn, kui Rooma aegne keskus välja arvata. Rooma aegne keskus oli täpselt selline, nagu võis ette kujutada, aga ma küll ei saa aru, mille poolest see linn siis muidu oli nii inetu? Mulle küll meeldivad lõputud palmidega promenaadid ja suured jahisadamad. Ok, elamurajoonid on umbes nagu Ida-Berliin, aga so what? Ma olen Ida-Euroopast, minul selliste asjadega häda pole...
22.-23. august – Zagreb
Klassikaline Kesk-Euroopa suurlinn. Selline kena Austria-Ungari impeeriumi pärand – laiad tänavad, suured hoone, suured pargid, kõrgete tornidega kirikud ja oi-oi kui vinge trammivõrgustik, kus saab päev läbi nina vastu klaasi sõita ja kogu linna läbi tiirutada.
***
Zagrebis nägime ära ka emo’de ja meisnstriimide kakluse. Kui reede õhtul rahvas keskväljakul kogunes, siis alguses panid emo-kutid mingite kantide eest jooks ja nurga taga läks andmiseks. Natukese aja pärast lidusid emo-tšikid järgi ja tundus, et tegid meinstriim kantidel nii tuule alla, et anna olla.
19. august – Mostar
Imeilus linn imeilusa loodusega. Kontrastiks kõrvale nii ehedalt veel kõik see, mis kümne aasta tagusest sõjast alles on jäänud. Või pigem see, mis pole alles jäänud. On pisut varemes maju, ahervaremes maju ja neid, kust kaks esimest korrust on alt ära pühitud ja vaid paar müüri püsti, aga kolmandal on pakettaknad ees ja elu käib. Kuidagi tuleb ju edasi minna...
Kena sild on taas üles ehitatud ja kortermaju reneoveerib Euroliit – tõeliselt ilusad villad seisavad aga räämas, sest kohalikel pole nende kordategemiseks raha ja suurt ühepereelamut ei toeta ju miski abi ka. Ja igal teisel majal on küljes silt, et sinna ei tasu astuda – variseb või lendab õhku... Sutsu kõhe. Aga samas minu militaar-morbiidsele meelele väga sobiv.
***
Absoluutselt parimad saiakesed – sõna pekara (pagaripood) on igavesest igavesti kritseldatud minu helgeimatesse unistustesse.
20. august – Dubrovnik
Vot seal oleks ma võimeline rannikul paar nädalat lihtsalt lamavat ha suplevat turisti ka tegema. Vabalt. Ui-ui kui ilus kohe.
Turiste on ka muidugi oksendamiseni. Iga nurga peal on mõni itaallane, kes podiseb „ekskuusi-ekskuusi“. No mis iganes. Aga kui kunagi on tarvis romantikat teha, siis sinna Dubrovnikusse tasub minna. Vinged restoranid, ilus linn, mõnnad hotellid ja selline rannik ja meri, et võtab hinge kinni.
21. august – Split
Lonly Planet väitis, et on räigelt inetu linn, kui Rooma aegne keskus välja arvata. Rooma aegne keskus oli täpselt selline, nagu võis ette kujutada, aga ma küll ei saa aru, mille poolest see linn siis muidu oli nii inetu? Mulle küll meeldivad lõputud palmidega promenaadid ja suured jahisadamad. Ok, elamurajoonid on umbes nagu Ida-Berliin, aga so what? Ma olen Ida-Euroopast, minul selliste asjadega häda pole...
22.-23. august – Zagreb
Klassikaline Kesk-Euroopa suurlinn. Selline kena Austria-Ungari impeeriumi pärand – laiad tänavad, suured hoone, suured pargid, kõrgete tornidega kirikud ja oi-oi kui vinge trammivõrgustik, kus saab päev läbi nina vastu klaasi sõita ja kogu linna läbi tiirutada.
***
Zagrebis nägime ära ka emo’de ja meisnstriimide kakluse. Kui reede õhtul rahvas keskväljakul kogunes, siis alguses panid emo-kutid mingite kantide eest jooks ja nurga taga läks andmiseks. Natukese aja pärast lidusid emo-tšikid järgi ja tundus, et tegid meinstriim kantidel nii tuule alla, et anna olla.
2008/09/20
Leia pildilt Torsten Frings!
Ma ei tea, paljud varem sellist nummit fotot Torsten Fringsist näinud on või mis ajajärgust see üldse pärineb, aga see jäi mulle juhuslikult silma ja võitis südame - nii et olen sunnitud jagama laiade massidega, kes seda blogi loevad :P
Ehk siis Torsten on vasakul.... või siis keskel.... või siis vahet pole!
Ja lisaks sellele on Torsten Frings vist ainus jalgpallur, kes on kodus pidanud pesukaru. Selle nimi oli muideks Billy. Respect!
Ehk siis Torsten on vasakul.... või siis keskel.... või siis vahet pole!
Ja lisaks sellele on Torsten Frings vist ainus jalgpallur, kes on kodus pidanud pesukaru. Selle nimi oli muideks Billy. Respect!
2008/09/17
Staarfotograaf Frauenhofferile!!!
Jeeessss, nüüd on kindel - pilt läks ajakirja sisse. Mul polnud varem aega kontrollida, aga et trükist tulnud eksemplaris on Roger Federer lehvitamas sees, siis võib oletada, et perekond Frauenhofferitele pudeneb jälle au ja kuulsust.
Et mul enam kõige suhtes lepplikku kujundajat, kes teile loost näiteks saatmiskõlbulikud PDFid oleks teinud, käe pärast pole, siis peate leppima esialgu ühe õnnetu telefoniga tehtud pildiga. Sähke!
Aga kolm eksemplari magasiini on teile juba kõrvale pandud. Kui on lisa tarvis, võin ka rohkem arhiveerida. Ja nõudke siis kunagi koos arvutijubinaga välja!
Et mul enam kõige suhtes lepplikku kujundajat, kes teile loost näiteks saatmiskõlbulikud PDFid oleks teinud, käe pärast pole, siis peate leppima esialgu ühe õnnetu telefoniga tehtud pildiga. Sähke!
Aga kolm eksemplari magasiini on teile juba kõrvale pandud. Kui on lisa tarvis, võin ka rohkem arhiveerida. Ja nõudke siis kunagi koos arvutijubinaga välja!
2008/09/15
REISIPÄEVIK osa 2
15. & 16. august
Ehk siis brutaalsed Serbia piirvalvurid.... Saabusid kusagil keset ööd – vähemalt tunne oli selline. Kõigepealt käis vagunisaatja ja koputas kõigi ustele, nii et templit passi virutava onu tuleku ajaks olin ma suutnud oma vuplitele lausa lina ümber keerata ja nägin enam-vähem sünnis välja. Seda siis loomulikult mitte minu padjanäost ja sasipeast. Onu vaatas passi, vaatas mind, vaatas passi, siis jälle mind ja nii veel päris mitu korda. Lõpuks vaatas lihtsalt natuke lolli näoga ringi, mina vaatasin teda veel lollima näoga ja sain templi kätte.
Kui nüüd arvate, et sellega oli piiritsirkus möödas, siis no way! Aga mina arvasin ja keerasin ennast uuesti rulli. Varsti lahmerdas aga keegi jälle ukse taga, rahmasin selle siis lahti ja pistsin padjanäo välja. Sealt hüppas vastu mingi järjekordne mundris umbkeelne onu. Mina ei saanud aru, mida ta tahtis, tema tahtis seda edasi, mina pistsin talle passi pihku, seda ta ei tahtnud, siis kukkus mul lina ümbert ja ta pidas pärast trussiku-rünnakut paremaks lahkuda :D Hommikul, vähe selgema peaga, suutsin ma teha pakkumise, et äkki esindas see teisena saabunud ametikandja tolli.
Igatahes võttis Belgrad meid vastu umbes kolm tundi pärast seda, kui rong oleks pidanud graafiku järgi saabuma, palju sõbralikumalt, kui Bukarest paar päeva varem. Tõsi, Katri kohver lagunes juba perroonil lõplikult ära – kui Bukarestis oli eelmisel õhtul tulnud see järel lohistamise sang, siis seal lahkus elust ka tõstmise sang... Küll aga oli rongijaam vana äss, võrreldes Bukarestiga – rahavahetusaugust sai isegi tšeki, koos hiiglasliku summa rahaga (kurss on neil selline vahva, et kerge on omada tuhandeid ja tuhanded rahakoti vahel), turismiinfopunkti juures oli nii palju erinevate hostelite pakkumisi, et võttis silme ees kirjuks ja mitte ühtegi ahistavad taksojuhti. Ööbimiskoha leidmine läks nii valutult, et lausa uskumatu – rongijaamast välja, pilk üle tänava, kust paistis mingi hosteli silt, siis üks kiire vales kohas tee ületamine ja 10 mintsa pärast oli olemas 10 eurine voodikoht.
Ööbimiskoht ise oli tip-top, kui välja jätta kaks umbkeelset ja pidevalt alkoholiuimas bulgaarlast. Aga nendegagi läks kergelt. Tüdrukutega nad ei suhelnud, pigem semutsesid noormeestega.
Linn ise on vahva. Selline mõnus suure linna tunne nagu Kesk-Euroopas. Aga mis ta muud ongi kui vana Austria-Ungari impeeriumi jäänuk. Eriti mõnusaks teevad seal olemise kaks suurt jõge (Doonau ja Sava, mis saavad linna servas kokku, nii et selline mõnus džungel on). Inimesed on sõbralikud. Peaaegu kõik oskavad rääkida inglise keelt. Ja toit. Halleluuja – no selliseid võileibu kui seal pole ma enne saanud... ja pitsa... ja saiakesed... ja kõik mu. Ja kohvi. Brrrrrr, toidu pärast tasuks sinna juba kolida. Pluss mõnus melu linnas.... Enne lõunat on linna peatänav kui välja surnud, kusagil kahest tulevad tänavamüüjad kõigega alates kulinatest ja küpsetatud maisisit, lõpetades valge püütoniga kellega koos pilti teha. Ja õhtul tulevad kohalikud elanikud perega hängima kohvikutesse ja restoranidesse.
Ja ma ei sa aru neist, kes räägivad mingist ohtlikkusest Balkanil. Pimeda kõrvaltänavatel töllerdadeski ei tulnud kordagi sellist tunnet, et nüüd võiks keegi tulla röövima või midagi.
Kontrast Bukarestiga oli meeletu. Kusagil kesklinnas ei näinud lagunenud maju (väljaarvatud üks selgete pommitabamuse jälgedega hoone mingi ministeeriumi kõrval, aga see tundus olevat nii jäetud inimestele meenutama pigem tõpraid NATOst, kui selle pärast, et poleks võimalust seda ära parandada). Seal tekkis küll küsimus, et kuidas kurat on Rumeenia Euroopa Liidus ja Serbia pole. Kui EL-i point peaks olema eelkõige majanduslik ühendus, aga paari sõjakurjategijast tõpra pärast on Rumeenia ametnik-topiste silmis Serbiast etem. Kusjuures Bukarestis rõhutatakse oma EL-i kuulumist nii, kui ei kusagil mujal – vähemalt iga teise maja küljes on EL-i tähelipp. Serbias see eest ollakse oma rahvuse üle uhked ja liputatakse oma lippudega. Ja leidub muidugi tänaval müüdavate T-särkide seas ka nii Slobodan Milosevici, Ratko Mladicit, Radovan Karadzicit kui kirja „Kosovo on Serbia“. Aga seegi on osa kultuurist...
Muuhulgas sattusime Belgradis olles ka ühele meeleavaldusele, kus nõuti, et vahistatud Radovan Karadzicit ei andtaks Haagi sõjakohtule välja. Mängis õigeusukiriku muusika, suured plakatid, memmed nutsid. Ja kuigi Euroopa näeb seda meest sõjaroimarina, siis paljudele on ta kangelane. Nõme oleks öelda, et serblastel pole teda õigust kaitsta, kui eestlased taovad siin vastu rinda ja räägivad oma II maailmasõjaaegsetest kangelastest... Aga eks see kõik ole üks poliitika. Ja isikliku arvamuse värk.
17. & 18. august
Belgradist edasi Sarajevosse. Kõigepealt bussijaamas suur laar jumalikke saiakesi näkku ja siis transpordivahendile. Selle juure saime ka oma reisi esimese ja enda teada ka ainsa tünga. Seal kandis tuleb maksta pagasi veo eest eraldi lisaks. Et me olime aga enne minekut kogu raha juba Bosnia omaks vahetanud, siis oli meil raskusi bussijuhile selgeks tegemisega, et kui palju tema tahab ja palju me anname. Ja mis riigi rahas. Igatahes lõpuks andsime me selle summa Bosnia rahas, mis oleks pidanud andma Serbia omas – ehk siis kursse arvestades kordi rohkem, kui oleks pidanud. Eks päss hõõrus käsi ja muheles omaette, aga mis sa ära teed. Ei tahtnud poolele teel õigust ka nõudma minna. Muidu olekski meid ehk jäetud sinna samas kusagile Bosnia mägede vahele.
Seejuures tuleb mainida, et väga ilusate mägede vahele. Natuke kurb on vaadata kõiki neid tühje maju maapiirkondades siiski...
Sarajevos maandusime me igatahes bussijaamas. Kus iganes see siis ka oli, sest kaarti meil polnud ja kuhu sealt edasi minna, polnud meil aimugi. Et aga „Lonly Planet“ ütles, et tuleb võtta mingi numbriga troll, siis marssisime sinna poole, kus tundus olevat suurem tee. Ja sealt läksidki trollid. Sealt edasi ei teadnud me muidugi, kus trolli pealt maha minna :D Sõitsime siis lõpp-peatusesse, kus juht käskis maha kobida... Kobisime. Mõtlesime, et kesklinna peaks jääma sinna suunda. Astusime selles suunas, üle jõe. Siis natuke kolinal vanalinnas, kuni nägime mingit turismiinfokat. Küsisime siis, kus asub see hostel, mille olime Belgradis olles bronninud. Tüüp naeris laialt, et see hostel, mida me otsisime, on tema oma ja peksis kähku mingi semu kohale, kes meid autiga ära viis. Räägi veel siis idiootide vedamisest.
Taaskord üsna muhe kohake. Kenasti vanalinnas. Mošeede jauramist oli ilusti kuulda (seda oli siiski ilmselt kuulda terves linnas). 10 mintsa jalutamist sinna, kus käis kogu elu. Seejuures mööda sõjaaegsest surnuaiast.
Sarajevo on fantastiline linn. Nii muhedat, sõbraliku ja nii paljude kuumade kuttidega paika pole vist varem näinudki. Toidust ei hakka rääkimagi. Selles osas on ikka paradiis. Samas kontrastiks on igal sammul meenutamas, milliseid õudusi alles hiljuti see linn üle elas. Kortermajadest on vaid mõni üksik ilma kuulitäketeta. Igal pool oru nõlvadel (linna asub mäeorus) on valgete hauakividega surnuaedu – hingematvalt ilusad ja samas sünged. Tänaval on punase värviga märgitud kohad, kuhu sõja ajal lendas mürsk ja inimesi sai surma. Selle kõige juures on inimesed meeletult optimistlikud ja sõbralikud. Ja kummalisel kombel teavad kõik, kus on Eesti. Kui Belgradis oli pigem tunne, et Eesti peale tehti nägu, et ok – mida kuradit ta nüüd ütles? – siis Sarajevos suutsid kõik peaaegu mingeid asjalikke lisaküsimusi esitada.
***
Veel toidust rääkides.... lihaga suudavad nad seal imesid teha. Mmmmmm.... jumalik.
***
Hostel oli küll kena, aga üks lohv oli seal omapärane. Ma saan aru, et tegu oli mitmekohalise toaga, aga omanik tavaliselt ikka ei lenda keset ööd suvalisse tuppa norskama. Ja seejuures norskama kui traktor....
***
Sattusime seal positiivses mõttes jälitaja küüsi. Juba esimesel õhtul jooksime linnas ühele väääga nummile sellile otsa. Siis õhtul korra veel limpsi sabas, kus ta mu ilusti ette lasi ja ette-taha naeratas. Ja siis järgmisel päeval veel paar korda. Ja siis õhtul veel paar korda ja paar lehvitust. Kui Bukarestis oli tšurkade tähelepanud häiriv (kõik olid inetud ja lühikesed), siis Sarajevo on tõeline enese ego upitamise koht – mitte kusagil pole nii palju nunnusid poisse nii nunnult naeratanud ja järele vaadanud :D
Jätkub...
Ehk siis brutaalsed Serbia piirvalvurid.... Saabusid kusagil keset ööd – vähemalt tunne oli selline. Kõigepealt käis vagunisaatja ja koputas kõigi ustele, nii et templit passi virutava onu tuleku ajaks olin ma suutnud oma vuplitele lausa lina ümber keerata ja nägin enam-vähem sünnis välja. Seda siis loomulikult mitte minu padjanäost ja sasipeast. Onu vaatas passi, vaatas mind, vaatas passi, siis jälle mind ja nii veel päris mitu korda. Lõpuks vaatas lihtsalt natuke lolli näoga ringi, mina vaatasin teda veel lollima näoga ja sain templi kätte.
Kui nüüd arvate, et sellega oli piiritsirkus möödas, siis no way! Aga mina arvasin ja keerasin ennast uuesti rulli. Varsti lahmerdas aga keegi jälle ukse taga, rahmasin selle siis lahti ja pistsin padjanäo välja. Sealt hüppas vastu mingi järjekordne mundris umbkeelne onu. Mina ei saanud aru, mida ta tahtis, tema tahtis seda edasi, mina pistsin talle passi pihku, seda ta ei tahtnud, siis kukkus mul lina ümbert ja ta pidas pärast trussiku-rünnakut paremaks lahkuda :D Hommikul, vähe selgema peaga, suutsin ma teha pakkumise, et äkki esindas see teisena saabunud ametikandja tolli.
Igatahes võttis Belgrad meid vastu umbes kolm tundi pärast seda, kui rong oleks pidanud graafiku järgi saabuma, palju sõbralikumalt, kui Bukarest paar päeva varem. Tõsi, Katri kohver lagunes juba perroonil lõplikult ära – kui Bukarestis oli eelmisel õhtul tulnud see järel lohistamise sang, siis seal lahkus elust ka tõstmise sang... Küll aga oli rongijaam vana äss, võrreldes Bukarestiga – rahavahetusaugust sai isegi tšeki, koos hiiglasliku summa rahaga (kurss on neil selline vahva, et kerge on omada tuhandeid ja tuhanded rahakoti vahel), turismiinfopunkti juures oli nii palju erinevate hostelite pakkumisi, et võttis silme ees kirjuks ja mitte ühtegi ahistavad taksojuhti. Ööbimiskoha leidmine läks nii valutult, et lausa uskumatu – rongijaamast välja, pilk üle tänava, kust paistis mingi hosteli silt, siis üks kiire vales kohas tee ületamine ja 10 mintsa pärast oli olemas 10 eurine voodikoht.
Ööbimiskoht ise oli tip-top, kui välja jätta kaks umbkeelset ja pidevalt alkoholiuimas bulgaarlast. Aga nendegagi läks kergelt. Tüdrukutega nad ei suhelnud, pigem semutsesid noormeestega.
Linn ise on vahva. Selline mõnus suure linna tunne nagu Kesk-Euroopas. Aga mis ta muud ongi kui vana Austria-Ungari impeeriumi jäänuk. Eriti mõnusaks teevad seal olemise kaks suurt jõge (Doonau ja Sava, mis saavad linna servas kokku, nii et selline mõnus džungel on). Inimesed on sõbralikud. Peaaegu kõik oskavad rääkida inglise keelt. Ja toit. Halleluuja – no selliseid võileibu kui seal pole ma enne saanud... ja pitsa... ja saiakesed... ja kõik mu. Ja kohvi. Brrrrrr, toidu pärast tasuks sinna juba kolida. Pluss mõnus melu linnas.... Enne lõunat on linna peatänav kui välja surnud, kusagil kahest tulevad tänavamüüjad kõigega alates kulinatest ja küpsetatud maisisit, lõpetades valge püütoniga kellega koos pilti teha. Ja õhtul tulevad kohalikud elanikud perega hängima kohvikutesse ja restoranidesse.
Ja ma ei sa aru neist, kes räägivad mingist ohtlikkusest Balkanil. Pimeda kõrvaltänavatel töllerdadeski ei tulnud kordagi sellist tunnet, et nüüd võiks keegi tulla röövima või midagi.
Kontrast Bukarestiga oli meeletu. Kusagil kesklinnas ei näinud lagunenud maju (väljaarvatud üks selgete pommitabamuse jälgedega hoone mingi ministeeriumi kõrval, aga see tundus olevat nii jäetud inimestele meenutama pigem tõpraid NATOst, kui selle pärast, et poleks võimalust seda ära parandada). Seal tekkis küll küsimus, et kuidas kurat on Rumeenia Euroopa Liidus ja Serbia pole. Kui EL-i point peaks olema eelkõige majanduslik ühendus, aga paari sõjakurjategijast tõpra pärast on Rumeenia ametnik-topiste silmis Serbiast etem. Kusjuures Bukarestis rõhutatakse oma EL-i kuulumist nii, kui ei kusagil mujal – vähemalt iga teise maja küljes on EL-i tähelipp. Serbias see eest ollakse oma rahvuse üle uhked ja liputatakse oma lippudega. Ja leidub muidugi tänaval müüdavate T-särkide seas ka nii Slobodan Milosevici, Ratko Mladicit, Radovan Karadzicit kui kirja „Kosovo on Serbia“. Aga seegi on osa kultuurist...
Muuhulgas sattusime Belgradis olles ka ühele meeleavaldusele, kus nõuti, et vahistatud Radovan Karadzicit ei andtaks Haagi sõjakohtule välja. Mängis õigeusukiriku muusika, suured plakatid, memmed nutsid. Ja kuigi Euroopa näeb seda meest sõjaroimarina, siis paljudele on ta kangelane. Nõme oleks öelda, et serblastel pole teda õigust kaitsta, kui eestlased taovad siin vastu rinda ja räägivad oma II maailmasõjaaegsetest kangelastest... Aga eks see kõik ole üks poliitika. Ja isikliku arvamuse värk.
17. & 18. august
Belgradist edasi Sarajevosse. Kõigepealt bussijaamas suur laar jumalikke saiakesi näkku ja siis transpordivahendile. Selle juure saime ka oma reisi esimese ja enda teada ka ainsa tünga. Seal kandis tuleb maksta pagasi veo eest eraldi lisaks. Et me olime aga enne minekut kogu raha juba Bosnia omaks vahetanud, siis oli meil raskusi bussijuhile selgeks tegemisega, et kui palju tema tahab ja palju me anname. Ja mis riigi rahas. Igatahes lõpuks andsime me selle summa Bosnia rahas, mis oleks pidanud andma Serbia omas – ehk siis kursse arvestades kordi rohkem, kui oleks pidanud. Eks päss hõõrus käsi ja muheles omaette, aga mis sa ära teed. Ei tahtnud poolele teel õigust ka nõudma minna. Muidu olekski meid ehk jäetud sinna samas kusagile Bosnia mägede vahele.
Seejuures tuleb mainida, et väga ilusate mägede vahele. Natuke kurb on vaadata kõiki neid tühje maju maapiirkondades siiski...
Sarajevos maandusime me igatahes bussijaamas. Kus iganes see siis ka oli, sest kaarti meil polnud ja kuhu sealt edasi minna, polnud meil aimugi. Et aga „Lonly Planet“ ütles, et tuleb võtta mingi numbriga troll, siis marssisime sinna poole, kus tundus olevat suurem tee. Ja sealt läksidki trollid. Sealt edasi ei teadnud me muidugi, kus trolli pealt maha minna :D Sõitsime siis lõpp-peatusesse, kus juht käskis maha kobida... Kobisime. Mõtlesime, et kesklinna peaks jääma sinna suunda. Astusime selles suunas, üle jõe. Siis natuke kolinal vanalinnas, kuni nägime mingit turismiinfokat. Küsisime siis, kus asub see hostel, mille olime Belgradis olles bronninud. Tüüp naeris laialt, et see hostel, mida me otsisime, on tema oma ja peksis kähku mingi semu kohale, kes meid autiga ära viis. Räägi veel siis idiootide vedamisest.
Taaskord üsna muhe kohake. Kenasti vanalinnas. Mošeede jauramist oli ilusti kuulda (seda oli siiski ilmselt kuulda terves linnas). 10 mintsa jalutamist sinna, kus käis kogu elu. Seejuures mööda sõjaaegsest surnuaiast.
Sarajevo on fantastiline linn. Nii muhedat, sõbraliku ja nii paljude kuumade kuttidega paika pole vist varem näinudki. Toidust ei hakka rääkimagi. Selles osas on ikka paradiis. Samas kontrastiks on igal sammul meenutamas, milliseid õudusi alles hiljuti see linn üle elas. Kortermajadest on vaid mõni üksik ilma kuulitäketeta. Igal pool oru nõlvadel (linna asub mäeorus) on valgete hauakividega surnuaedu – hingematvalt ilusad ja samas sünged. Tänaval on punase värviga märgitud kohad, kuhu sõja ajal lendas mürsk ja inimesi sai surma. Selle kõige juures on inimesed meeletult optimistlikud ja sõbralikud. Ja kummalisel kombel teavad kõik, kus on Eesti. Kui Belgradis oli pigem tunne, et Eesti peale tehti nägu, et ok – mida kuradit ta nüüd ütles? – siis Sarajevos suutsid kõik peaaegu mingeid asjalikke lisaküsimusi esitada.
***
Veel toidust rääkides.... lihaga suudavad nad seal imesid teha. Mmmmmm.... jumalik.
***
Hostel oli küll kena, aga üks lohv oli seal omapärane. Ma saan aru, et tegu oli mitmekohalise toaga, aga omanik tavaliselt ikka ei lenda keset ööd suvalisse tuppa norskama. Ja seejuures norskama kui traktor....
***
Sattusime seal positiivses mõttes jälitaja küüsi. Juba esimesel õhtul jooksime linnas ühele väääga nummile sellile otsa. Siis õhtul korra veel limpsi sabas, kus ta mu ilusti ette lasi ja ette-taha naeratas. Ja siis järgmisel päeval veel paar korda. Ja siis õhtul veel paar korda ja paar lehvitust. Kui Bukarestis oli tšurkade tähelepanud häiriv (kõik olid inetud ja lühikesed), siis Sarajevo on tõeline enese ego upitamise koht – mitte kusagil pole nii palju nunnusid poisse nii nunnult naeratanud ja järele vaadanud :D
Jätkub...
Tööalased vestlused...
Millegipärast kipub olema nii, et vahel sõidab kusagil pärastlõunal katus ära. Esmaspäeviti kohe eriti suure hooga. Täna andis ekstratõuke veel sellele juba töölt lahkunud Lii meeliülendav külaskäik...
Igatahes kusagil kummalisel hetkel otsustas Kalev meile kahele rääkida oma sõbrast, kes kunagi talle oli täiesti spontaanselt ilma igasuguse provokatsioonita ja absoluutselt teemaväliselt teatanud:
Yeah, cool! Aga pärast, kui me olime ennast Liiga ribadeks naernud, jõudsime järeldusele, et meie offissi kapid on umbes sama suured ja pärast seda jätkus pikaks ajaks diskussiooni teemal, kuidas sinna kappi on seda tegema võimalik mahtuda ja kas see noormees on ikka kindel, et ta üksikut meelelahutust seksiga segamini ei ajanud. Aga põhiline küsimus, mis õhku jäi, on minu meelest kõige olulisem – miks peab seda üldse kappi tegema trügima?
Sellele kõigele järgenes fantaasialend teemal, aga äkki õnnestub ka sahtlis.....
Kui nüüd kellelgi tekkis küsimus, miks ma kõike seda üldsusega jagasin, siis mine sa võta kinni!
Igatahes kusagil kummalisel hetkel otsustas Kalev meile kahele rääkida oma sõbrast, kes kunagi talle oli täiesti spontaanselt ilma igasuguse provokatsioonita ja absoluutselt teemaväliselt teatanud:
"Mis on kõige veidram koht, kus sina seksinud oled? Ma olen seksinud 1x1,5 m suures kapis!"
Yeah, cool! Aga pärast, kui me olime ennast Liiga ribadeks naernud, jõudsime järeldusele, et meie offissi kapid on umbes sama suured ja pärast seda jätkus pikaks ajaks diskussiooni teemal, kuidas sinna kappi on seda tegema võimalik mahtuda ja kas see noormees on ikka kindel, et ta üksikut meelelahutust seksiga segamini ei ajanud. Aga põhiline küsimus, mis õhku jäi, on minu meelest kõige olulisem – miks peab seda üldse kappi tegema trügima?
Sellele kõigele järgenes fantaasialend teemal, aga äkki õnnestub ka sahtlis.....
Kui nüüd kellelgi tekkis küsimus, miks ma kõike seda üldsusega jagasin, siis mine sa võta kinni!
Tähtis teadaanne avalikkusele!!!
Osad lugejatest on ilmselt saanud meili teemal "Mängime veel ühte virtuaalset jalgpallimängu ehk Furbos märatseb nüüd ka Champions League'is". Reageerige sellele oma meeskondade moodustamisega kiiresti. Ehk siis enne homset õhtut. Ja levitage liiga koodi agaralt ka kõigile teistele võimalikele huvilistele. Ehk siis eelkõige neile sakslastele, kellele ma ise meiliaadressi puudumisele ei saanud levitada....
Ei tahaks ju üksi õnnetult seal liigas istuda!
Ei tahaks ju üksi õnnetult seal liigas istuda!
2008/09/14
Kaualubatud, mitte nii väga kaunike - REISIPÄEVIK osa 1
Jauratud on selle Balkani reis asjadega juba nüüd nii pikalt, et on aeg hakata lubadusi lunastama. Ehk siis lugege või ärge lugege!
11. august
Jahapp.... Päev oleks võinud alata oluliselt paremini. Mulle ei meeldi ühelgi päeval enne seitset pläriseva äratuse peale silmi lahti teha, seda vähem päeval, mis põhimõtteliselt peaks olema PUHKUS. Aga no mis sa ära teed.
Loomulikult käis sellise perverssuse, nagu puhkus, juurde agar töötegemine terve ennelõuna. Selle ajaga suutsin ma selgeks saada, et liigne agarus on totaalne ogarus ja kui enam ikka üldse ei jõua, siis võib natuke haltuurat ka teha (teeselda, et mõned asjad jäid kahe silma vahele, kuigi tegelikult sai need täiesti teadlikult ära unustatud). Aus vastus on, et neid lugusid trükitud kujul, mis sel esmaspäeva hommikul valmisid, ma lugenud ei ole. Ja eriti ei taha ka. Samas, keegi pole tagantjärele päris kividega pilduma ka kippunud...
Jättes kõrvale Kristeli kangelasliku pesutriikimise, mis kindlustas mulle enam-vähem vonksus rõivastuse järgnevaks kaheks nädalaks eluks kohvris, valitses pakkimis- ja ettevalmistusprotsessis mulle kohane loominguline kaos. Ehk siis kui töö oli (vist) tehtud tuli minna linnapeale jahtima viimaseid hädavajalikke jubinaid. Seda lisaks kõigele kolm päeva pesemata peaga – teadjamad inimesed kasutaksid selle olukorra kirjeldamiseks ilmselt väljendist „sa vana kõõm“. Igatahes kottpüksid jalga, soni sügavale silmini pähe ja krae ninani kebisin poodi. Resultaat oli hädaabipakk hügieenivahenditest, lisa mälukaart fotokale, mis tagantjärele targana oli mõttetu, sest sest seda ei läinudki vaja ja rahavahetusest saadud pakk veidrat valuutat. Minu kapuutsi-gängsta olemus igatahes kutsus Tavidis esile natuke elevust... Aga oma eurod, kunad ja kummist valmistatud Rumeenia leud sain kätte....
Kui lõpuks lennujaama jõudsin, et tekkis tunne, et nüüd oleks küll aeg tudule keerata. Ehk siis sellest võib teha omad järeldused konvesatsiooni intelligentsuse kohta EasyJeti õhusõiduki pardal. Ma olen suhteliselt veendunud, et nii mõnigi kaasreisija oleks jätnud vahele geniaalse arutelu teemal, mis asi on dingle-efektiga huuleläige ja millistes muudes kontekstides annab sõna dingle-efekt kasutada. Õigupoolest oleks minagi selle vahele jätnud....
Kohale Berliini jõudsime peaaegu graafikukohaselt, mis muidugi ei muutnud asja, et küsimus meie hosteli broneeringi kehtivuse kohta jäi endiselt õhku. Ega broneerides ei olnud ju ometigi kellelgi meeles, mis kell lennuk maandub, nii et sujuvalt sai seal saabumise kellaajaks märgitud vaid napid paarkümmend minutit hilisem aeg, kui lennuki planeeritud maandumine, mis tähendas, et selleks ajaks, kui me oleks pidanud olema ööbimiskohas, polnud me veel Schönefeldist rongi pealegi jõudnud.
Ja siis hakkas rong veiderdama. Ma küll olen valmis teatud kontekstides väitma, et ma oskan saksa keelt, aga sel hetkel olin ma puru-umbkeelne. Iga peatuse nime järel teatas juhionu lisaks umbes midagi sellist: „Gjlsfdjkgdhlgsfdakliesrjfköfhbvjkdhvckkgbfdb Warschauer Strasse!“ Asi võis muidugi olla ka selles, et kell oli juba mõnda aega üle südaöö ja ma olin märatsenud ringi päris mitu päeva järjest, aga ainus, mida ma selles aluses tabasin, oli peatuse nimi Warschauer Strasse ja teadmine, et just selles peatuses peaksime me maha minema. No mida fakki siis selle peatusega on? Kui kohale jõudsime selgus, et mingil põhjusel sõitir rong ainult selle peatuseni aga kuna just sinna vaja oligi, siis meile sobis :D
Ehk siis tegu oli esimese selge märgiga sellest, et idiootidel ikka joppab!
Peatuse ümbrus ise oli muidugi omapärane. Ma tean, et mõni selle bloggi lugeja oleks sealt vist galopeerides põgenenud (vihje sulle, Monika) – või siis õigupoolest oleks juba enne piisavalt palju teadnud, et sinna mitte oma jalga tõsta. Tõelise perverssuse vaimus pean ma siiski tunnistama, et mulle täitsa meeldis. Ok, tundus, et kogu Berliini kalkarid olid sinna kogunenud, aga kõik olid äärmiselt tšillid ja rahumeelsed. Hästi palju ringi töllavaid seljakitituriste oli ka. Enamuses hispaanlased – ehk siis ka aktsepteeritav.
Hosteli leidsime ka üles... ei läinudki kaarti vaja (seda meil polnud muidugi enivei). Isegi toa sai... Broneering vist enam ei kehtinud aga noormehel vastuvõtus oli kopp nii ees juba, et ta ei vaevunud sellise pisiasja pärast enam isegi mitte suud pruukima.
Punker ise oli spartalik – kolm nari, kaks ruutmeetrit vaba põrandapinda, metallist kapid (lukke neil polnud, nii et nende point jäi selgusetuks) ja ja üks uinunud rootsi tšikk. Tema ajasime muidugi suure kolinaga üles ja korraks tekkis tal isegi huvi uute saabujate vastu – see kustus kohe aga siis, kui ütlesime, et oleme Eestist. Igasugune eksootikafaktor oli ju läinud. Pärast seda oli kutu-piilu.
12. august
Berliin-Berliin... hommik saabus valusalt, kuid oodatult. Siiski omade üllatustega. Rootsi tšikk oli kadunud – see polnud üllatus, ma isegi mingil hetkel kuulsin läbi une mingilaadset laamendamist. Pool ootamatum oli pilt, mis avanes Katrile silmi lahti tehes – kui palju teie olete näinud nari külge seotud tampooni esimese asjana?
Aga eks igaüks tahab endast jälje jätta....
Pärast klassikalisi hommikusi hügieeniprotsesse rongijaama poole vantsides võis märgata eilse melu jälgi. Ehk siis palju alkoholitaarat. Turistid olid kas veel magamas või juba linnapeal. Kalkarid magasid endiselt. Muru peal. Ja perrooni peal. Ja saikeseputka ees. Mõni oli tõsi küll alustanud juba päevatööd ja pannud almusemütsikese ka enda kõrvale maha...
Päev Berliinis oli väga loogiline – natuke poodlemist ühendatud kegre turistiprogrammiga, selles kõiges punase niidina S- & U-bahni päevapilet ja agar rongiga tuhisemine siit sinna. Uhkusega võin öelda, et poes käisin Berliinis väga mõistlikult, ostes ainult asju, mida oli vaja. Ehk siis minu skaalal vajalikkusest muidugi. Muude ei võimaldanud kohvri piiratud maht ega finantsplaneering.
Enivei, päris tore oli.... Küll aga tabas meid juba seal see, mis ootas ees peaaegu igal pool mujal. Ehk siis hispaanlased on vallutanud Euroopa. Ma ei tea, kes veetis selle suve Hispaanias, aga kogu oma elanikkonna oli see riik saatnud küll vist Euroopa peale märatsema. Ja ärge tulge suurlinnadest rääkima. Päeva jooksul nägime linnapeal kahte tüüpi, kellega sõitsime ühes vagunis lennujaamast hosteli eelmine päev ja kolme seltskonda, keda olime pool-juhuslikult hostelis näinud. Miljonilinn, my ass!
Kas midagi omapärast-põnevat ka Berliinis oli? Igatahes ei mäleta küll. Selline Sakasa ordnung ju.... Humoorikad ju muidugi olid need tüübid, kes sinna klaaskuplisse parlamendiga tutvuma tahtsid pääseda. Peab ikka olema suhteliselt põrunud, et seista 500 m pikkuses järjekorras paduvihmas. Ja pärast veel selle tsirkuse eest peale maksta.
Üldiselt sai kusagil Berliinis vastu võetud ka otsus, et vaatamisväärsuste eest me ei maksa. Muuseume polnud niikuinii plaanis, aga selleks, et mingis putkas mingit väidetavalt kuulsat jubinat passida, on ikka täiesti kohatu raha välja käia. Kui ma õigesti mäletan, siis ainus asi, kuhu sisse pääsemise eest sai makstud, oli loomaaed Belgradis. Aga vants ja notsu ei ole enivei muuseumidega ühel skaalal – neile on vaja kapsarahaks natuke loovutad. Ja olgem ausad, Tallinna loomaaiaga võrreldes oli see seal Belgradis ka odav värk.
13. august
Järjekordne hommik Berliinis. Mitte nii valus, umbes sama oodatult saabunud.
Kodinad kokku ja jälle lennujaama. Rongis oli mõrva-lähedane olukord. Ma saan aru, et muusika eest raha ootamine on õilsam kui lihtsalt kerjamine, aga mingit kitarri ja vilespilli piinanud isa-poeg vagunis olid ikka liiast. Ei tohi tulla inimesi hommikul vara nii ahistama ja siis loota, et nad veel raha annavad. Jõnglane lärtsus igatahes midagi koledat mulle saksa keeles, kui ma soovitasin tal puhtas eesti keeles uttu tõmmata, aga mis seal siis ikka. Elu ongi karm.
Hoolimata mõistlikud ja piiratud shoppamisest oli kohver saanud vahepeal tubli neli kilo raskemaks. See on puhas müstika. Ainus selgitus on, et Katri kaks küpsisekarpi olid raskemad, kui nad välja nägid. Jaaa, Katril oli kodust kaasas kaks plastmassist karpi küpsiseid!!! Neid jäledusi sai veel pea terve nädala näost sisse aetud.
Lendu Bukaresti oli nagu lend ikka. Ei midagi erilist. Küll aga maandumisest alates oli kõik juba suhteliselt eriline...
Esiteks. Kuumus. Väljumisel kaasa antud jääteest sai umbes kahe minutiga tavaline tee. Selline tunne oli, et õhk seisab paiga. Nagu värskelt köetud saun koos päikesega.
Teiseks. Lennujaam. Esimese hooga ei teadnudki kohe, kas ajada silma imestuses punni või naerda lihtsalt püksid täis. Mõned inimesed mäletavad veel vana Tartu bussijaama. Vot midagi sarnast oli see hoone. Sinna juure lisatud selline ilus vana nõuka-vaimus helesinine värv, mis igalt poolt koorus. Samas teisel pool lennujaama aeda paistis suur IKEA. Ehk siis ühest äärmusest teise.
Hoonesse sisse astudes ei läinud asi paremaks. Saabuvate lendude osa kujutas endast ühte ruumi, nelja vana ja pleekinud plastmassist tooli ja kahte kuuti piirivalvuritega. Et järjekorda moodustada oli kusagile suvaliselt vonklema pandud mingi sitane nöör. Passikontroll võttis ka aega, minu puhul eelkõige rõõmsalt vana pildi pärast – vaadatakse seda alati huviga, aga mitte kusagil nii kaua, kui Bukarestis. Lõpuks küsiti teist dokumenti ja siis vaadati ID-kaarti veel ka päris mitu minutit. Aga kokkuvõttes ei läinudki tervet päeva aega.
Kui nüüd arvata, et sellega läks asi paremas, siis no way.... Hoonest viis välja üks uks, mis lõppes kõnniteel ja umbes 10 sekundiga oli ümber päris mitu kribulat (sellega ma mõtlen umbes 1,5 m pikka) tšurkat, kes olid valmis pakkuma igasuguseid teenuseid. Eelkõige siiski taksosõitu.
Kuna me olime targalt lugenud kusagilt, et lennujaama eest peaks minema kesklinna buss, siis karjusima agaralt aga kõigile NO-NO! Ja vajusime uuesti lennujaama sisse, sest puudusid igasugused märgi, et selle hoone eest mõni buss käiks :D Litsusime siis sinna, kust lähevad väljuvad lennud ja tundus olevat mõni suurem ruum. Õige vastus ongi, et oli suurem ruum. Terminal kujutas endast umbes midagi meie vana Balti jaama moodi olevat (seda, kus on praegu turg), ainult et umbes 5 korda väiksem ja 15 korda rohkem inimesi sees. Tualett oli ka samasugune, nagu selles Balti jaamas kunagi. Ja turismiinfo luugi tagune tädi reageeris kõigele mingite buklettide näkku paiskamisega. Nii et uuesti koos buklettide ja paari kaardiga taksojuhtide meelevalda...
Mees-jubinate lähenemiskatseid ignoreerides suutsime tuvastada midagi bussipeatuse laadset kusagil teisel pool teed, kuhu polnud võimalik pääseda. Vähemalt loogiliselt organiseeritud moel. Aga samas on võimalik koos kohvritega ju niisama ka liiklusesse plurtsatad ja hakata keset autosid marssima. Bussipeatuses võttis mingi taksopäss meid jälle ette, aga erinevalt teistest oskas tema isegi paar sõna inglise keelt. Samas kahtles ta räigelt meie arusaamisvõimes, sest me kuidagi ei allunud tema soovitustele autosse hüpata. Lõpuks andis ta alla ja ütles, et lihtsam oleks veel ühest teest üle minna, sest sealt saab osta bussipileteid ja buss sõidab siis otse kesklinna ilma pikema tiiruta. Kõike kahtlustav Katri arvas muidugi, et ta püüab meile lihtsalt käru keerata ja takistas mõnda aga pea et kätega ka üle tee minekut :D Lõpuks andis temagi alla ja ette sai võetud järjekordne surmaretk kiirteel... Ja mis kõige ilusam – minu initsiatiiv kuulata takso-tšurkat osutus õigeks, sest ta ei tegelenudki diversiooniga ja buss läks tõesti sealt.
Ise enda diversioon aga alles hakkas. Esiteks ei teadnud me absoluutselt, kus maha minna. Plaan oli liikuda rongijaama – need on ju igal pool elu sõlmed. Nagu hiljem selgus, siis Bukarestis pole vahet on see rongijaam või mõni muu suvaline auk – elu keeb igal pool ühte moodi ja turistile pole sellest ikka mingit kasu. Selle tõdemuseni jõudmiseks kulus aga tükk aega segase näoga ringi tatsumist kaart näpus, metroosüsteemi toimimise väljaselgitamist, kohvri tirimist erinevatest treppidest üles ja alla ja veel erinevate agarate takso-tšurkade eemale peksmist. Sest kui sa juba kohvriga liigud, oled sa ka potentsiaalne klient... Rongijaam oli igatahes pettumus. Suurt peale sõiduplaani seal polnud. Üks järjekordne tšurka tuli ligi pakkumisega „Cheap hostel“, aga temagi saatsime kukele. Esimese hooga ei leidnud me isegi pakihoidu.
See viimane tähendas aga, et ööbimiskoha otsingutele asusime koos kõigi kodinatega. Minu kohver tõestas end selle paar-kolm tundi kestnud ringi lahmimise käigus, mis selgitas ka välja, et Bukarestis pole hostele ja on vaid paar kallist hotelli (ja oli kuidas me kirusime, et saatsime selle hosteli pakkunud murjani puu taha), end tõelise ralliloomana. Katri oma, nagu päev hiljem selgus, suri lõplikult.
Pool alla-andnult läksime tagasi rongi jaama – ja ennäe imet, seal oli ka pakihoid! Ehk siis debiilikutel ei saa ka iga päev vedada. Vähemalt tavaari sai ära panna ja suda uuesti linnapeale seiklema. Nüüd juba turistindust ööbimiskoha otsimisega ühendades. Linn muutus igatahes ilma kohvrita käe otsas palju meeldivamaks. Hotelli muidugi odavamat kui need paar, mis hommikul juba silma olid jäänud, me ei leidnud – Bukaresti ööbimine läheb kirja kui kogu reisi kõige kallim (ka kõige mugavam ja stiilsem, aga see ei olnud üldse planeeritud – me pidimegi ju urgastes elama!).
Ja see dušš seal hotellis, kui üks kõige mõnusamaid asju... Ja vesi minibaarist kadus paari minutiga. Kui Katri pärast alla käis küsimas, kas nad vett ka suuremates kui poole liitristes pudelites müüvad, vaadati teda kui debiilikut... Noh, Põhja-Euroopast ju, ei ole +40 eriti teema.
14. august
Ärkamine pläriseva telefoni peale, sest kui juba hommikusöök on hinna sees, tuleb seda ka kasutada... Ja oi kuidas sai kasutatud. Vähemalt kogu mahla jõime küll ära ja sõime ikka ka rõõmsalt. Kui on konditsioneer, siis tuleb ka isu tagasi. Kuuma mingit isu küll polnud...
Linna peal jätkus kuuma piinade teema (enne seda olime rääkinud enda kohvrid hotelli hoiule päevaks). Vähem kodinate ringi lohistamisest piinatult tundus Bukarest siiski juba palju toredam. Kui polnud kohvrit, siis ei käinud keegi ka otseselt ahistamas. Tõsi, kaks blondiini linnas võrdus umbes millegi tsirkuse sarnasega. Kõik käisid ja vaatasid sellise näoga, nagu poleks enne näinud. Harjugu parem. Praegu veel teil turiste ei käi, aga küll nemadki varsti jõuavad sinna... Aga hea oli olla esimeste pääsukeste parves :P Mitte küll nende ilastavate ehitusmeeste parves vanalinna, aga ikkagi.
Üldiselt oli kohti, mis olid vinksus-vonksus ilusad. Palju suuri uhkeid paleesid, palju neid paleesid, mis lagunesi ja siis terve rida tõelisi pommiauke. Päevasel ajal liikus ringi natuke kohalikku rahvast ja mõned turistid (kah peaaegu ainult eranditult hispaanlased). Kesklinn oli õhtul natuke rohkem sagimist täis, äärelinna vallutas siis aga agar elu. Iga maja trepil istus keegi, lapsed lällasid tänaval ringi, aeti asju (stiilis kartuli koorimisest kuni karburaatori parandamiseni) – ja seal, kus oli rohkem mustlasi, oli ka rohkem elu.
Õhtuks olime igatahes kuklid valmis, sest kuumus võttis parima ja higi niisutas läbi. Aga ei mingi pesumõnu vaid hoopis rongi peale ja Belgradi. Rongis magamine on ikka oma moodi perverssus. Konkreetselt selles polnud ka konditsiooneeri, nii et konditsioneerida tuli aknaga, mis tähendas ülejäänud reisi ajaks pisukest nohu. Vagunisaatja ise oli muhe mees – umbkeelne, aga selline vuntsidega väike kribul, kes naeratas sõbralikult.
Piirikontroll tuli see-eest ebasobival ajal. Rumeenlased ajasid oma asja suhteliselt kiiresti ära. Suts kupeesse sisse, pilk passi ja minema. Nad tegid oma trikke ka enam vähem mõistlikul kellaajal, polnud veel jõudnud päris surnuks end magada. See-eest serblased oskasid oma külaskäiku oluliselt ebamugavalt ajastada...
jätkub.....
11. august
Jahapp.... Päev oleks võinud alata oluliselt paremini. Mulle ei meeldi ühelgi päeval enne seitset pläriseva äratuse peale silmi lahti teha, seda vähem päeval, mis põhimõtteliselt peaks olema PUHKUS. Aga no mis sa ära teed.
Loomulikult käis sellise perverssuse, nagu puhkus, juurde agar töötegemine terve ennelõuna. Selle ajaga suutsin ma selgeks saada, et liigne agarus on totaalne ogarus ja kui enam ikka üldse ei jõua, siis võib natuke haltuurat ka teha (teeselda, et mõned asjad jäid kahe silma vahele, kuigi tegelikult sai need täiesti teadlikult ära unustatud). Aus vastus on, et neid lugusid trükitud kujul, mis sel esmaspäeva hommikul valmisid, ma lugenud ei ole. Ja eriti ei taha ka. Samas, keegi pole tagantjärele päris kividega pilduma ka kippunud...
Jättes kõrvale Kristeli kangelasliku pesutriikimise, mis kindlustas mulle enam-vähem vonksus rõivastuse järgnevaks kaheks nädalaks eluks kohvris, valitses pakkimis- ja ettevalmistusprotsessis mulle kohane loominguline kaos. Ehk siis kui töö oli (vist) tehtud tuli minna linnapeale jahtima viimaseid hädavajalikke jubinaid. Seda lisaks kõigele kolm päeva pesemata peaga – teadjamad inimesed kasutaksid selle olukorra kirjeldamiseks ilmselt väljendist „sa vana kõõm“. Igatahes kottpüksid jalga, soni sügavale silmini pähe ja krae ninani kebisin poodi. Resultaat oli hädaabipakk hügieenivahenditest, lisa mälukaart fotokale, mis tagantjärele targana oli mõttetu, sest sest seda ei läinudki vaja ja rahavahetusest saadud pakk veidrat valuutat. Minu kapuutsi-gängsta olemus igatahes kutsus Tavidis esile natuke elevust... Aga oma eurod, kunad ja kummist valmistatud Rumeenia leud sain kätte....
Kui lõpuks lennujaama jõudsin, et tekkis tunne, et nüüd oleks küll aeg tudule keerata. Ehk siis sellest võib teha omad järeldused konvesatsiooni intelligentsuse kohta EasyJeti õhusõiduki pardal. Ma olen suhteliselt veendunud, et nii mõnigi kaasreisija oleks jätnud vahele geniaalse arutelu teemal, mis asi on dingle-efektiga huuleläige ja millistes muudes kontekstides annab sõna dingle-efekt kasutada. Õigupoolest oleks minagi selle vahele jätnud....
Kohale Berliini jõudsime peaaegu graafikukohaselt, mis muidugi ei muutnud asja, et küsimus meie hosteli broneeringi kehtivuse kohta jäi endiselt õhku. Ega broneerides ei olnud ju ometigi kellelgi meeles, mis kell lennuk maandub, nii et sujuvalt sai seal saabumise kellaajaks märgitud vaid napid paarkümmend minutit hilisem aeg, kui lennuki planeeritud maandumine, mis tähendas, et selleks ajaks, kui me oleks pidanud olema ööbimiskohas, polnud me veel Schönefeldist rongi pealegi jõudnud.
Ja siis hakkas rong veiderdama. Ma küll olen valmis teatud kontekstides väitma, et ma oskan saksa keelt, aga sel hetkel olin ma puru-umbkeelne. Iga peatuse nime järel teatas juhionu lisaks umbes midagi sellist: „Gjlsfdjkgdhlgsfdakliesrjfköfhbvjkdhvckkgbfdb Warschauer Strasse!“ Asi võis muidugi olla ka selles, et kell oli juba mõnda aega üle südaöö ja ma olin märatsenud ringi päris mitu päeva järjest, aga ainus, mida ma selles aluses tabasin, oli peatuse nimi Warschauer Strasse ja teadmine, et just selles peatuses peaksime me maha minema. No mida fakki siis selle peatusega on? Kui kohale jõudsime selgus, et mingil põhjusel sõitir rong ainult selle peatuseni aga kuna just sinna vaja oligi, siis meile sobis :D
Ehk siis tegu oli esimese selge märgiga sellest, et idiootidel ikka joppab!
Peatuse ümbrus ise oli muidugi omapärane. Ma tean, et mõni selle bloggi lugeja oleks sealt vist galopeerides põgenenud (vihje sulle, Monika) – või siis õigupoolest oleks juba enne piisavalt palju teadnud, et sinna mitte oma jalga tõsta. Tõelise perverssuse vaimus pean ma siiski tunnistama, et mulle täitsa meeldis. Ok, tundus, et kogu Berliini kalkarid olid sinna kogunenud, aga kõik olid äärmiselt tšillid ja rahumeelsed. Hästi palju ringi töllavaid seljakitituriste oli ka. Enamuses hispaanlased – ehk siis ka aktsepteeritav.
Hosteli leidsime ka üles... ei läinudki kaarti vaja (seda meil polnud muidugi enivei). Isegi toa sai... Broneering vist enam ei kehtinud aga noormehel vastuvõtus oli kopp nii ees juba, et ta ei vaevunud sellise pisiasja pärast enam isegi mitte suud pruukima.
Punker ise oli spartalik – kolm nari, kaks ruutmeetrit vaba põrandapinda, metallist kapid (lukke neil polnud, nii et nende point jäi selgusetuks) ja ja üks uinunud rootsi tšikk. Tema ajasime muidugi suure kolinaga üles ja korraks tekkis tal isegi huvi uute saabujate vastu – see kustus kohe aga siis, kui ütlesime, et oleme Eestist. Igasugune eksootikafaktor oli ju läinud. Pärast seda oli kutu-piilu.
12. august
Berliin-Berliin... hommik saabus valusalt, kuid oodatult. Siiski omade üllatustega. Rootsi tšikk oli kadunud – see polnud üllatus, ma isegi mingil hetkel kuulsin läbi une mingilaadset laamendamist. Pool ootamatum oli pilt, mis avanes Katrile silmi lahti tehes – kui palju teie olete näinud nari külge seotud tampooni esimese asjana?
Aga eks igaüks tahab endast jälje jätta....
Pärast klassikalisi hommikusi hügieeniprotsesse rongijaama poole vantsides võis märgata eilse melu jälgi. Ehk siis palju alkoholitaarat. Turistid olid kas veel magamas või juba linnapeal. Kalkarid magasid endiselt. Muru peal. Ja perrooni peal. Ja saikeseputka ees. Mõni oli tõsi küll alustanud juba päevatööd ja pannud almusemütsikese ka enda kõrvale maha...
Päev Berliinis oli väga loogiline – natuke poodlemist ühendatud kegre turistiprogrammiga, selles kõiges punase niidina S- & U-bahni päevapilet ja agar rongiga tuhisemine siit sinna. Uhkusega võin öelda, et poes käisin Berliinis väga mõistlikult, ostes ainult asju, mida oli vaja. Ehk siis minu skaalal vajalikkusest muidugi. Muude ei võimaldanud kohvri piiratud maht ega finantsplaneering.
Enivei, päris tore oli.... Küll aga tabas meid juba seal see, mis ootas ees peaaegu igal pool mujal. Ehk siis hispaanlased on vallutanud Euroopa. Ma ei tea, kes veetis selle suve Hispaanias, aga kogu oma elanikkonna oli see riik saatnud küll vist Euroopa peale märatsema. Ja ärge tulge suurlinnadest rääkima. Päeva jooksul nägime linnapeal kahte tüüpi, kellega sõitsime ühes vagunis lennujaamast hosteli eelmine päev ja kolme seltskonda, keda olime pool-juhuslikult hostelis näinud. Miljonilinn, my ass!
Kas midagi omapärast-põnevat ka Berliinis oli? Igatahes ei mäleta küll. Selline Sakasa ordnung ju.... Humoorikad ju muidugi olid need tüübid, kes sinna klaaskuplisse parlamendiga tutvuma tahtsid pääseda. Peab ikka olema suhteliselt põrunud, et seista 500 m pikkuses järjekorras paduvihmas. Ja pärast veel selle tsirkuse eest peale maksta.
Üldiselt sai kusagil Berliinis vastu võetud ka otsus, et vaatamisväärsuste eest me ei maksa. Muuseume polnud niikuinii plaanis, aga selleks, et mingis putkas mingit väidetavalt kuulsat jubinat passida, on ikka täiesti kohatu raha välja käia. Kui ma õigesti mäletan, siis ainus asi, kuhu sisse pääsemise eest sai makstud, oli loomaaed Belgradis. Aga vants ja notsu ei ole enivei muuseumidega ühel skaalal – neile on vaja kapsarahaks natuke loovutad. Ja olgem ausad, Tallinna loomaaiaga võrreldes oli see seal Belgradis ka odav värk.
13. august
Järjekordne hommik Berliinis. Mitte nii valus, umbes sama oodatult saabunud.
Kodinad kokku ja jälle lennujaama. Rongis oli mõrva-lähedane olukord. Ma saan aru, et muusika eest raha ootamine on õilsam kui lihtsalt kerjamine, aga mingit kitarri ja vilespilli piinanud isa-poeg vagunis olid ikka liiast. Ei tohi tulla inimesi hommikul vara nii ahistama ja siis loota, et nad veel raha annavad. Jõnglane lärtsus igatahes midagi koledat mulle saksa keeles, kui ma soovitasin tal puhtas eesti keeles uttu tõmmata, aga mis seal siis ikka. Elu ongi karm.
Hoolimata mõistlikud ja piiratud shoppamisest oli kohver saanud vahepeal tubli neli kilo raskemaks. See on puhas müstika. Ainus selgitus on, et Katri kaks küpsisekarpi olid raskemad, kui nad välja nägid. Jaaa, Katril oli kodust kaasas kaks plastmassist karpi küpsiseid!!! Neid jäledusi sai veel pea terve nädala näost sisse aetud.
Lendu Bukaresti oli nagu lend ikka. Ei midagi erilist. Küll aga maandumisest alates oli kõik juba suhteliselt eriline...
Esiteks. Kuumus. Väljumisel kaasa antud jääteest sai umbes kahe minutiga tavaline tee. Selline tunne oli, et õhk seisab paiga. Nagu värskelt köetud saun koos päikesega.
Teiseks. Lennujaam. Esimese hooga ei teadnudki kohe, kas ajada silma imestuses punni või naerda lihtsalt püksid täis. Mõned inimesed mäletavad veel vana Tartu bussijaama. Vot midagi sarnast oli see hoone. Sinna juure lisatud selline ilus vana nõuka-vaimus helesinine värv, mis igalt poolt koorus. Samas teisel pool lennujaama aeda paistis suur IKEA. Ehk siis ühest äärmusest teise.
Hoonesse sisse astudes ei läinud asi paremaks. Saabuvate lendude osa kujutas endast ühte ruumi, nelja vana ja pleekinud plastmassist tooli ja kahte kuuti piirivalvuritega. Et järjekorda moodustada oli kusagile suvaliselt vonklema pandud mingi sitane nöör. Passikontroll võttis ka aega, minu puhul eelkõige rõõmsalt vana pildi pärast – vaadatakse seda alati huviga, aga mitte kusagil nii kaua, kui Bukarestis. Lõpuks küsiti teist dokumenti ja siis vaadati ID-kaarti veel ka päris mitu minutit. Aga kokkuvõttes ei läinudki tervet päeva aega.
Kui nüüd arvata, et sellega läks asi paremas, siis no way.... Hoonest viis välja üks uks, mis lõppes kõnniteel ja umbes 10 sekundiga oli ümber päris mitu kribulat (sellega ma mõtlen umbes 1,5 m pikka) tšurkat, kes olid valmis pakkuma igasuguseid teenuseid. Eelkõige siiski taksosõitu.
Kuna me olime targalt lugenud kusagilt, et lennujaama eest peaks minema kesklinna buss, siis karjusima agaralt aga kõigile NO-NO! Ja vajusime uuesti lennujaama sisse, sest puudusid igasugused märgi, et selle hoone eest mõni buss käiks :D Litsusime siis sinna, kust lähevad väljuvad lennud ja tundus olevat mõni suurem ruum. Õige vastus ongi, et oli suurem ruum. Terminal kujutas endast umbes midagi meie vana Balti jaama moodi olevat (seda, kus on praegu turg), ainult et umbes 5 korda väiksem ja 15 korda rohkem inimesi sees. Tualett oli ka samasugune, nagu selles Balti jaamas kunagi. Ja turismiinfo luugi tagune tädi reageeris kõigele mingite buklettide näkku paiskamisega. Nii et uuesti koos buklettide ja paari kaardiga taksojuhtide meelevalda...
Mees-jubinate lähenemiskatseid ignoreerides suutsime tuvastada midagi bussipeatuse laadset kusagil teisel pool teed, kuhu polnud võimalik pääseda. Vähemalt loogiliselt organiseeritud moel. Aga samas on võimalik koos kohvritega ju niisama ka liiklusesse plurtsatad ja hakata keset autosid marssima. Bussipeatuses võttis mingi taksopäss meid jälle ette, aga erinevalt teistest oskas tema isegi paar sõna inglise keelt. Samas kahtles ta räigelt meie arusaamisvõimes, sest me kuidagi ei allunud tema soovitustele autosse hüpata. Lõpuks andis ta alla ja ütles, et lihtsam oleks veel ühest teest üle minna, sest sealt saab osta bussipileteid ja buss sõidab siis otse kesklinna ilma pikema tiiruta. Kõike kahtlustav Katri arvas muidugi, et ta püüab meile lihtsalt käru keerata ja takistas mõnda aga pea et kätega ka üle tee minekut :D Lõpuks andis temagi alla ja ette sai võetud järjekordne surmaretk kiirteel... Ja mis kõige ilusam – minu initsiatiiv kuulata takso-tšurkat osutus õigeks, sest ta ei tegelenudki diversiooniga ja buss läks tõesti sealt.
Ise enda diversioon aga alles hakkas. Esiteks ei teadnud me absoluutselt, kus maha minna. Plaan oli liikuda rongijaama – need on ju igal pool elu sõlmed. Nagu hiljem selgus, siis Bukarestis pole vahet on see rongijaam või mõni muu suvaline auk – elu keeb igal pool ühte moodi ja turistile pole sellest ikka mingit kasu. Selle tõdemuseni jõudmiseks kulus aga tükk aega segase näoga ringi tatsumist kaart näpus, metroosüsteemi toimimise väljaselgitamist, kohvri tirimist erinevatest treppidest üles ja alla ja veel erinevate agarate takso-tšurkade eemale peksmist. Sest kui sa juba kohvriga liigud, oled sa ka potentsiaalne klient... Rongijaam oli igatahes pettumus. Suurt peale sõiduplaani seal polnud. Üks järjekordne tšurka tuli ligi pakkumisega „Cheap hostel“, aga temagi saatsime kukele. Esimese hooga ei leidnud me isegi pakihoidu.
See viimane tähendas aga, et ööbimiskoha otsingutele asusime koos kõigi kodinatega. Minu kohver tõestas end selle paar-kolm tundi kestnud ringi lahmimise käigus, mis selgitas ka välja, et Bukarestis pole hostele ja on vaid paar kallist hotelli (ja oli kuidas me kirusime, et saatsime selle hosteli pakkunud murjani puu taha), end tõelise ralliloomana. Katri oma, nagu päev hiljem selgus, suri lõplikult.
Pool alla-andnult läksime tagasi rongi jaama – ja ennäe imet, seal oli ka pakihoid! Ehk siis debiilikutel ei saa ka iga päev vedada. Vähemalt tavaari sai ära panna ja suda uuesti linnapeale seiklema. Nüüd juba turistindust ööbimiskoha otsimisega ühendades. Linn muutus igatahes ilma kohvrita käe otsas palju meeldivamaks. Hotelli muidugi odavamat kui need paar, mis hommikul juba silma olid jäänud, me ei leidnud – Bukaresti ööbimine läheb kirja kui kogu reisi kõige kallim (ka kõige mugavam ja stiilsem, aga see ei olnud üldse planeeritud – me pidimegi ju urgastes elama!).
Ja see dušš seal hotellis, kui üks kõige mõnusamaid asju... Ja vesi minibaarist kadus paari minutiga. Kui Katri pärast alla käis küsimas, kas nad vett ka suuremates kui poole liitristes pudelites müüvad, vaadati teda kui debiilikut... Noh, Põhja-Euroopast ju, ei ole +40 eriti teema.
14. august
Ärkamine pläriseva telefoni peale, sest kui juba hommikusöök on hinna sees, tuleb seda ka kasutada... Ja oi kuidas sai kasutatud. Vähemalt kogu mahla jõime küll ära ja sõime ikka ka rõõmsalt. Kui on konditsioneer, siis tuleb ka isu tagasi. Kuuma mingit isu küll polnud...
Linna peal jätkus kuuma piinade teema (enne seda olime rääkinud enda kohvrid hotelli hoiule päevaks). Vähem kodinate ringi lohistamisest piinatult tundus Bukarest siiski juba palju toredam. Kui polnud kohvrit, siis ei käinud keegi ka otseselt ahistamas. Tõsi, kaks blondiini linnas võrdus umbes millegi tsirkuse sarnasega. Kõik käisid ja vaatasid sellise näoga, nagu poleks enne näinud. Harjugu parem. Praegu veel teil turiste ei käi, aga küll nemadki varsti jõuavad sinna... Aga hea oli olla esimeste pääsukeste parves :P Mitte küll nende ilastavate ehitusmeeste parves vanalinna, aga ikkagi.
Üldiselt oli kohti, mis olid vinksus-vonksus ilusad. Palju suuri uhkeid paleesid, palju neid paleesid, mis lagunesi ja siis terve rida tõelisi pommiauke. Päevasel ajal liikus ringi natuke kohalikku rahvast ja mõned turistid (kah peaaegu ainult eranditult hispaanlased). Kesklinn oli õhtul natuke rohkem sagimist täis, äärelinna vallutas siis aga agar elu. Iga maja trepil istus keegi, lapsed lällasid tänaval ringi, aeti asju (stiilis kartuli koorimisest kuni karburaatori parandamiseni) – ja seal, kus oli rohkem mustlasi, oli ka rohkem elu.
Õhtuks olime igatahes kuklid valmis, sest kuumus võttis parima ja higi niisutas läbi. Aga ei mingi pesumõnu vaid hoopis rongi peale ja Belgradi. Rongis magamine on ikka oma moodi perverssus. Konkreetselt selles polnud ka konditsiooneeri, nii et konditsioneerida tuli aknaga, mis tähendas ülejäänud reisi ajaks pisukest nohu. Vagunisaatja ise oli muhe mees – umbkeelne, aga selline vuntsidega väike kribul, kes naeratas sõbralikult.
Piirikontroll tuli see-eest ebasobival ajal. Rumeenlased ajasid oma asja suhteliselt kiiresti ära. Suts kupeesse sisse, pilk passi ja minema. Nad tegid oma trikke ka enam vähem mõistlikul kellaajal, polnud veel jõudnud päris surnuks end magada. See-eest serblased oskasid oma külaskäiku oluliselt ebamugavalt ajastada...
jätkub.....
2008/09/13
Taararaha eest sai uue sõbra...
Mõni kogub pudeleid, et osta uus õlle. Mina ostsin uue sõbra - kaktuse. Ok, oli kokku vist 5 eeku kallim, kui pudelid andsid, aga mis seal siis ikka. Loodan, et sõber ei hukku minu käpardlikkuse tõttu juba lähinädalatel...
Saapaporno
Nii suurt rõõmu muidugi keegi ei saa, et ma hakkaks saapaid enda seljas demonstreerima... ei viitsi nii reidikas olla ja abi ma sellise pildi tegemisel paluma ei hakka!!!!
Kultuur vs tarbimisühiskond
Mina, kui mitte-kultuurne loom, sattusin erinevate Kristelite kombineerimise kaudu eile õhtul kultuursele rebastepeole... Ehk siis muusikaakadeemia aktsioonid.
Lühikokkuvõte asjast on: diskomuss on neilgi sama, mis teistel "normaalsetel" inimestel, joovad nad ka sama palju (või isegi rohkem) ja kui panna muusikainimese tavalisel peol poolimproviseeritult laulma, siis suurem osa neist ei laula eriti hästi.
Mis puutub aga alkoholi, siis õppetund on selge. Ei tasu mässata asjadega, mille täpselt koostist ei tea. Põhimõtteliselt oli mingi tore, magus, roosa lurr, mis kammis pärast paari lonksu väikeseks roheliseks karvaseks mehikeseks. Ainus raudselt tuvastatud komponent joogis oli kõige odavam Eesti maasikaliks... Seda vähemalt keegi lisas pudelist sellesse suurde potti.
***
Lisaks avastasin rebastepeolt rebasena ühe neiu, kellega koos sai Tartus ajakirjandust õpitud. Tema alustas ka sooviga ajakirjanikuks saada, siis magistrisse astudes oli jõudnud järeldusele, et ajakirjandus sakib ja suhtekorraldus on natuke lõbusam. Nüüdseks on ta igatahes selgeks saanud, et laulmine on veel lõbusam :D Vähemalt saab pikalt tudengipõlve nautida. Äkki peaks ka hakkama nüüd maalikunsti või midagi õppima? Teeks tagantjärgi kõik lapsepõlveunistused teoks...
***
Et siis kuidas kamminud joogiga õhtu lõppes? Loomulikult burksiga Vabakalt (maitses hää) ja suure pissihädaga transpordivahendis koju.
***
Kuna eile sai liiga palju "kultuuri", siis pidi seda üleküllust leevendama täna shoppamisega. Esialgne plaan oli, et Kristel toob Lindexist juba eile välja vaadatud mantli ja kingad ära ning siis lähme Sotkasse mulle kott-tooli otsima.
Reaalne resultaat oli hoopis, et sel ajal kui tema kingi ostis, leidsin mina ideaalsed (täpselt sellised, nagu ma juba tükk aega tahan) litsi-saapad. Noh need, mis ulatuvad kenasti põlvest ülespoole. Istuvad jalga, on nunnud ja muud särki värki. Ainuke hinge kripeldama pannud asi oli nende hind, aga mis sa hädaga teed. Ja täisnahast on.
Aga kott-tooli ostma lõpuks ei läinudki. Küll mu kann kannatab veel natuke seda mini-taburetti välja. Ja planeeritud uued tossud jäävad ka paremaid finantsseise ootama...
Lühikokkuvõte asjast on: diskomuss on neilgi sama, mis teistel "normaalsetel" inimestel, joovad nad ka sama palju (või isegi rohkem) ja kui panna muusikainimese tavalisel peol poolimproviseeritult laulma, siis suurem osa neist ei laula eriti hästi.
Mis puutub aga alkoholi, siis õppetund on selge. Ei tasu mässata asjadega, mille täpselt koostist ei tea. Põhimõtteliselt oli mingi tore, magus, roosa lurr, mis kammis pärast paari lonksu väikeseks roheliseks karvaseks mehikeseks. Ainus raudselt tuvastatud komponent joogis oli kõige odavam Eesti maasikaliks... Seda vähemalt keegi lisas pudelist sellesse suurde potti.
***
Lisaks avastasin rebastepeolt rebasena ühe neiu, kellega koos sai Tartus ajakirjandust õpitud. Tema alustas ka sooviga ajakirjanikuks saada, siis magistrisse astudes oli jõudnud järeldusele, et ajakirjandus sakib ja suhtekorraldus on natuke lõbusam. Nüüdseks on ta igatahes selgeks saanud, et laulmine on veel lõbusam :D Vähemalt saab pikalt tudengipõlve nautida. Äkki peaks ka hakkama nüüd maalikunsti või midagi õppima? Teeks tagantjärgi kõik lapsepõlveunistused teoks...
***
Et siis kuidas kamminud joogiga õhtu lõppes? Loomulikult burksiga Vabakalt (maitses hää) ja suure pissihädaga transpordivahendis koju.
***
Kuna eile sai liiga palju "kultuuri", siis pidi seda üleküllust leevendama täna shoppamisega. Esialgne plaan oli, et Kristel toob Lindexist juba eile välja vaadatud mantli ja kingad ära ning siis lähme Sotkasse mulle kott-tooli otsima.
Reaalne resultaat oli hoopis, et sel ajal kui tema kingi ostis, leidsin mina ideaalsed (täpselt sellised, nagu ma juba tükk aega tahan) litsi-saapad. Noh need, mis ulatuvad kenasti põlvest ülespoole. Istuvad jalga, on nunnud ja muud särki värki. Ainuke hinge kripeldama pannud asi oli nende hind, aga mis sa hädaga teed. Ja täisnahast on.
Aga kott-tooli ostma lõpuks ei läinudki. Küll mu kann kannatab veel natuke seda mini-taburetti välja. Ja planeeritud uued tossud jäävad ka paremaid finantsseise ootama...
2008/09/12
Tööloomastumine täiskiirusel
Mul hakkab nüüd ikka juba kohe päriselt koppa ette viskama see töö asi. Kui varem oli ikka aeg rahulikult kõik asjad ära teha, siis nüüd ei jää enam aega isegi mitte lehti lugeda töö juures. No palun, ma ei ole programmeeritud tegema 9st 17.30ni viis päeva nädalas tööd ja sinna vahele õhtud kodus ka veel. Õigupoolest oli eile üldse üle pika aja esimene päev, kus ma töölt välja astudes lõpetasid täielikult igasuguse töö tegemise ka. Ja mis siis kõige selle pungestamise point on - mina teen loo valmis (ajakirjas on see 16 lk !!!!!!) umbes päevaga, keeletoimetajatel kulub selle lugemiseks ikkagi rohkem, kui mul kokku kirjutamiseks. Kuskil on pisike loogika viga, aga mis seal siis ikka... Aga enam ei kavatse ma küll vaikselt istuda ja lasta neil teatada, et küll me oleme pahad, jätame kõik oma asjad viimasele hetkele!
Ja keegi võiks ikka natuke rohkem leboaega tööaja sisse kavandada. Ma saan aru, et Darwini arvates tegi töö ahvist inimese, aga mulle hakkab tunduma, et see protsess võib ka vastupidiseks pöörduda ja siis ei võta enam mitte sadu tuhandeid aastaid, vaid ikka käib kohe paari kuuga...
***
Tööloomastumise käigus on jäänud ära loomulikult igasugused reismuljed ja pildiallkirjad. Aga ma panin Orkutisse pilte - koos selgitustega :P Pluss seal on mõned Katri tehtud fotod ka, nii et veel rohkem mind ( ego.ee peab ju kuskil ka ruumi saama).
***
Katrist rääkides... Tšikk on ülbeks läinud - marssis lihtsalt juuksurisse ja lasi endale poisipea teha! Just-just, me räägime sellest tüübist, kes elu aeg on juukseid ainult piiramas käinud. Aga päris raju näeb välja igatahes!
***
Nüüd lähen toon veel ühe tassi kohvi ja teen mõned ripakil asjad ära. Ja kui nädalavahetusel lõpuks end põhjalikult laibaks laiselnud olen, siis teen selle reisimuljete asja ka võib-olla (ma rõhutan sõna VÕIB-OLLA) ära. Aga enne kui midagi teha, on vaja veidi kohvi lakkuda. Või nagu meie telekanali pool-legendaarne režissöör Artur ütleb: "Elu pole mingi mee lakkumine. Vahel on see lausa lihtsalt lakkumine!"
Ja keegi võiks ikka natuke rohkem leboaega tööaja sisse kavandada. Ma saan aru, et Darwini arvates tegi töö ahvist inimese, aga mulle hakkab tunduma, et see protsess võib ka vastupidiseks pöörduda ja siis ei võta enam mitte sadu tuhandeid aastaid, vaid ikka käib kohe paari kuuga...
***
Tööloomastumise käigus on jäänud ära loomulikult igasugused reismuljed ja pildiallkirjad. Aga ma panin Orkutisse pilte - koos selgitustega :P Pluss seal on mõned Katri tehtud fotod ka, nii et veel rohkem mind ( ego.ee peab ju kuskil ka ruumi saama).
***
Katrist rääkides... Tšikk on ülbeks läinud - marssis lihtsalt juuksurisse ja lasi endale poisipea teha! Just-just, me räägime sellest tüübist, kes elu aeg on juukseid ainult piiramas käinud. Aga päris raju näeb välja igatahes!
***
Nüüd lähen toon veel ühe tassi kohvi ja teen mõned ripakil asjad ära. Ja kui nädalavahetusel lõpuks end põhjalikult laibaks laiselnud olen, siis teen selle reisimuljete asja ka võib-olla (ma rõhutan sõna VÕIB-OLLA) ära. Aga enne kui midagi teha, on vaja veidi kohvi lakkuda. Või nagu meie telekanali pool-legendaarne režissöör Artur ütleb: "Elu pole mingi mee lakkumine. Vahel on see lausa lihtsalt lakkumine!"
2008/09/09
Pildid üleval!
Kõik kes mingil seletamatul põhjusel peaks tahtma näha mu reisu pilte, siis need on nüüd picasawebis üleval. Iga linna kohta on eraldi kaust ja kuupäevad on ka juures. Suurt kunstilist väärtust ärge igaks juhuks oodake - ikkagi turistikad ju :P
Seletavad tekstid katsun ka täna õhtul (või homme) valmis kribada ning kui eriti hästi läheb, saate blogisse isegi kerge reisipäeviku....
Nüüd jälle tööle nagu tubli mesilane kunagi. Eile lahkusi offisist 21.30!
Seletavad tekstid katsun ka täna õhtul (või homme) valmis kribada ning kui eriti hästi läheb, saate blogisse isegi kerge reisipäeviku....
Nüüd jälle tööle nagu tubli mesilane kunagi. Eile lahkusi offisist 21.30!
Subscribe to:
Posts (Atom)