15. & 16. august
Ehk siis brutaalsed Serbia piirvalvurid.... Saabusid kusagil keset ööd – vähemalt tunne oli selline. Kõigepealt käis vagunisaatja ja koputas kõigi ustele, nii et templit passi virutava onu tuleku ajaks olin ma suutnud oma vuplitele lausa lina ümber keerata ja nägin enam-vähem sünnis välja. Seda siis loomulikult mitte minu padjanäost ja sasipeast. Onu vaatas passi, vaatas mind, vaatas passi, siis jälle mind ja nii veel päris mitu korda. Lõpuks vaatas lihtsalt natuke lolli näoga ringi, mina vaatasin teda veel lollima näoga ja sain templi kätte.
Kui nüüd arvate, et sellega oli piiritsirkus möödas, siis no way! Aga mina arvasin ja keerasin ennast uuesti rulli. Varsti lahmerdas aga keegi jälle ukse taga, rahmasin selle siis lahti ja pistsin padjanäo välja. Sealt hüppas vastu mingi järjekordne mundris umbkeelne onu. Mina ei saanud aru, mida ta tahtis, tema tahtis seda edasi, mina pistsin talle passi pihku, seda ta ei tahtnud, siis kukkus mul lina ümbert ja ta pidas pärast trussiku-rünnakut paremaks lahkuda :D Hommikul, vähe selgema peaga, suutsin ma teha pakkumise, et äkki esindas see teisena saabunud ametikandja tolli.
Igatahes võttis Belgrad meid vastu umbes kolm tundi pärast seda, kui rong oleks pidanud graafiku järgi saabuma, palju sõbralikumalt, kui Bukarest paar päeva varem. Tõsi, Katri kohver lagunes juba perroonil lõplikult ära – kui Bukarestis oli eelmisel õhtul tulnud see järel lohistamise sang, siis seal lahkus elust ka tõstmise sang... Küll aga oli rongijaam vana äss, võrreldes Bukarestiga – rahavahetusaugust sai isegi tšeki, koos hiiglasliku summa rahaga (kurss on neil selline vahva, et kerge on omada tuhandeid ja tuhanded rahakoti vahel), turismiinfopunkti juures oli nii palju erinevate hostelite pakkumisi, et võttis silme ees kirjuks ja mitte ühtegi ahistavad taksojuhti. Ööbimiskoha leidmine läks nii valutult, et lausa uskumatu – rongijaamast välja, pilk üle tänava, kust paistis mingi hosteli silt, siis üks kiire vales kohas tee ületamine ja 10 mintsa pärast oli olemas 10 eurine voodikoht.
Ööbimiskoht ise oli tip-top, kui välja jätta kaks umbkeelset ja pidevalt alkoholiuimas bulgaarlast. Aga nendegagi läks kergelt. Tüdrukutega nad ei suhelnud, pigem semutsesid noormeestega.
Linn ise on vahva. Selline mõnus suure linna tunne nagu Kesk-Euroopas. Aga mis ta muud ongi kui vana Austria-Ungari impeeriumi jäänuk. Eriti mõnusaks teevad seal olemise kaks suurt jõge (Doonau ja Sava, mis saavad linna servas kokku, nii et selline mõnus džungel on). Inimesed on sõbralikud. Peaaegu kõik oskavad rääkida inglise keelt. Ja toit. Halleluuja – no selliseid võileibu kui seal pole ma enne saanud... ja pitsa... ja saiakesed... ja kõik mu. Ja kohvi. Brrrrrr, toidu pärast tasuks sinna juba kolida. Pluss mõnus melu linnas.... Enne lõunat on linna peatänav kui välja surnud, kusagil kahest tulevad tänavamüüjad kõigega alates kulinatest ja küpsetatud maisisit, lõpetades valge püütoniga kellega koos pilti teha. Ja õhtul tulevad kohalikud elanikud perega hängima kohvikutesse ja restoranidesse.
Ja ma ei sa aru neist, kes räägivad mingist ohtlikkusest Balkanil. Pimeda kõrvaltänavatel töllerdadeski ei tulnud kordagi sellist tunnet, et nüüd võiks keegi tulla röövima või midagi.
Kontrast Bukarestiga oli meeletu. Kusagil kesklinnas ei näinud lagunenud maju (väljaarvatud üks selgete pommitabamuse jälgedega hoone mingi ministeeriumi kõrval, aga see tundus olevat nii jäetud inimestele meenutama pigem tõpraid NATOst, kui selle pärast, et poleks võimalust seda ära parandada). Seal tekkis küll küsimus, et kuidas kurat on Rumeenia Euroopa Liidus ja Serbia pole. Kui EL-i point peaks olema eelkõige majanduslik ühendus, aga paari sõjakurjategijast tõpra pärast on Rumeenia ametnik-topiste silmis Serbiast etem. Kusjuures Bukarestis rõhutatakse oma EL-i kuulumist nii, kui ei kusagil mujal – vähemalt iga teise maja küljes on EL-i tähelipp. Serbias see eest ollakse oma rahvuse üle uhked ja liputatakse oma lippudega. Ja leidub muidugi tänaval müüdavate T-särkide seas ka nii Slobodan Milosevici, Ratko Mladicit, Radovan Karadzicit kui kirja „Kosovo on Serbia“. Aga seegi on osa kultuurist...
Muuhulgas sattusime Belgradis olles ka ühele meeleavaldusele, kus nõuti, et vahistatud Radovan Karadzicit ei andtaks Haagi sõjakohtule välja. Mängis õigeusukiriku muusika, suured plakatid, memmed nutsid. Ja kuigi Euroopa näeb seda meest sõjaroimarina, siis paljudele on ta kangelane. Nõme oleks öelda, et serblastel pole teda õigust kaitsta, kui eestlased taovad siin vastu rinda ja räägivad oma II maailmasõjaaegsetest kangelastest... Aga eks see kõik ole üks poliitika. Ja isikliku arvamuse värk.
17. & 18. august
Belgradist edasi Sarajevosse. Kõigepealt bussijaamas suur laar jumalikke saiakesi näkku ja siis transpordivahendile. Selle juure saime ka oma reisi esimese ja enda teada ka ainsa tünga. Seal kandis tuleb maksta pagasi veo eest eraldi lisaks. Et me olime aga enne minekut kogu raha juba Bosnia omaks vahetanud, siis oli meil raskusi bussijuhile selgeks tegemisega, et kui palju tema tahab ja palju me anname. Ja mis riigi rahas. Igatahes lõpuks andsime me selle summa Bosnia rahas, mis oleks pidanud andma Serbia omas – ehk siis kursse arvestades kordi rohkem, kui oleks pidanud. Eks päss hõõrus käsi ja muheles omaette, aga mis sa ära teed. Ei tahtnud poolele teel õigust ka nõudma minna. Muidu olekski meid ehk jäetud sinna samas kusagile Bosnia mägede vahele.
Seejuures tuleb mainida, et väga ilusate mägede vahele. Natuke kurb on vaadata kõiki neid tühje maju maapiirkondades siiski...
Sarajevos maandusime me igatahes bussijaamas. Kus iganes see siis ka oli, sest kaarti meil polnud ja kuhu sealt edasi minna, polnud meil aimugi. Et aga „Lonly Planet“ ütles, et tuleb võtta mingi numbriga troll, siis marssisime sinna poole, kus tundus olevat suurem tee. Ja sealt läksidki trollid. Sealt edasi ei teadnud me muidugi, kus trolli pealt maha minna :D Sõitsime siis lõpp-peatusesse, kus juht käskis maha kobida... Kobisime. Mõtlesime, et kesklinna peaks jääma sinna suunda. Astusime selles suunas, üle jõe. Siis natuke kolinal vanalinnas, kuni nägime mingit turismiinfokat. Küsisime siis, kus asub see hostel, mille olime Belgradis olles bronninud. Tüüp naeris laialt, et see hostel, mida me otsisime, on tema oma ja peksis kähku mingi semu kohale, kes meid autiga ära viis. Räägi veel siis idiootide vedamisest.
Taaskord üsna muhe kohake. Kenasti vanalinnas. Mošeede jauramist oli ilusti kuulda (seda oli siiski ilmselt kuulda terves linnas). 10 mintsa jalutamist sinna, kus käis kogu elu. Seejuures mööda sõjaaegsest surnuaiast.
Sarajevo on fantastiline linn. Nii muhedat, sõbraliku ja nii paljude kuumade kuttidega paika pole vist varem näinudki. Toidust ei hakka rääkimagi. Selles osas on ikka paradiis. Samas kontrastiks on igal sammul meenutamas, milliseid õudusi alles hiljuti see linn üle elas. Kortermajadest on vaid mõni üksik ilma kuulitäketeta. Igal pool oru nõlvadel (linna asub mäeorus) on valgete hauakividega surnuaedu – hingematvalt ilusad ja samas sünged. Tänaval on punase värviga märgitud kohad, kuhu sõja ajal lendas mürsk ja inimesi sai surma. Selle kõige juures on inimesed meeletult optimistlikud ja sõbralikud. Ja kummalisel kombel teavad kõik, kus on Eesti. Kui Belgradis oli pigem tunne, et Eesti peale tehti nägu, et ok – mida kuradit ta nüüd ütles? – siis Sarajevos suutsid kõik peaaegu mingeid asjalikke lisaküsimusi esitada.
***
Veel toidust rääkides.... lihaga suudavad nad seal imesid teha. Mmmmmm.... jumalik.
***
Hostel oli küll kena, aga üks lohv oli seal omapärane. Ma saan aru, et tegu oli mitmekohalise toaga, aga omanik tavaliselt ikka ei lenda keset ööd suvalisse tuppa norskama. Ja seejuures norskama kui traktor....
***
Sattusime seal positiivses mõttes jälitaja küüsi. Juba esimesel õhtul jooksime linnas ühele väääga nummile sellile otsa. Siis õhtul korra veel limpsi sabas, kus ta mu ilusti ette lasi ja ette-taha naeratas. Ja siis järgmisel päeval veel paar korda. Ja siis õhtul veel paar korda ja paar lehvitust. Kui Bukarestis oli tšurkade tähelepanud häiriv (kõik olid inetud ja lühikesed), siis Sarajevo on tõeline enese ego upitamise koht – mitte kusagil pole nii palju nunnusid poisse nii nunnult naeratanud ja järele vaadanud :D
Jätkub...
No comments:
Post a Comment