Lugu sellest, kuidas väikestest asjadest saavad suured...
Tuli Kristel jutuga, et läheks rattaga sõitma, Mina ei viitsinud jälle Kakumäeringi künda. Käskis siis parem plaan leida. Leidsingi. Resultaadiks oli tiir Tabasalu – Türisalu - Vääna-Jõesuu – Keila-Joa – Keila (rongiga) Hiiu – Õismäe. Üks kõrvaltoast väidab, et kokku üle 40 km. Pole paha.
Lihased ei valutagi (ma sõitsin ka sellise lusti- ja lullilööja tempoga enamiku ajast). Põlved on sutsus valusamad. Üks veidi valusam kui teine, sest selle peale sai hooga toetatud.
Kristelil oleks hädasti tarvis piduritulesid või mingit signaali. Kesse kurat hõikab kõigepealt „Vaata silti!“ ja siis kui sa kõrvale vaatad, jääb otse su ees seisma? Kui pikivahe on ainult paar meetrit, siis sellest pidurdamiseks ei piisa ja no arvake, kes siis sujuvalt pidi külje maha panema. Ise olen ma suhteliselt uhke selle üle, et ma olen vähemalt hea kukkuja – ühtegi kriimu pole hoolimata nii kanni, käe kui põlve hoogsast kokkupuutest asfaltiga. Ainult püksid on pigised...
Nüüd tuleb ära litsutud kanniga leppida ja see homme Rootsi kaasa võtta.... kui see muidugi selleks ajaks ei taastu. Aga väike trenn enne jalgpallihuligaanitsemist kuluski ära :P
Kaks pluusi (rohkem pole vaja, sest niikuinii läheb ostmiseks) ja peokingad sai tühja kohvrisse visatud, hambahari ka, hommikul veel muud hädavajalikud värgendised ja valmis vallutusteks!
No comments:
Post a Comment