Suvi, seda on kohe seljast tunda. Kui jaanipäevane päikese võtmine tähendas seda, et õlad oli valusad veel mitu päeva, siis nädalavahetus pakkus huvitavamaid elamusi. Selg ei valuta, ei sügele ei midagi, lihtsalt sutsu kõrbe on, aga ei midagi häirivat. Küll on aga pisikesed villid kohal, nii et küll ma varsti nahka ka hakkan ajama. Mõnna.
Aga aus vastu on ka see, et ega ma tegelikult päikest ei võtnud üldse pühapäeval. Vähemalt mitte seljale. Küll sa lillepeenart rohitud tagumik päikse suunas upakil. Aga see pole ju ometigi päevitamine, nii et siis pole päevituskreemi ka vaja… Kõrgem loogika on selle asja nimi.
***
Ja nüüd saabub selle kuu (või koguni järgneva mitme aasta) meditsiinisoovitus: ärge sattuge pärast septembrikuu algust Mustamäe haigla sisekliinikusse!
Sest ma ei usu, et ükski terve või ka haige inimene tahaks resident doktor Kalju karmide käbarate alla sattuda.
***
Nüüd diivanit ostma. Või siis annan vähemalt Askole/Sotkale võimaluse ennast mööblipoena tõestada. Ja kui sealt ka midagi ilusat-nummimummit ei leia, siis homme ostan esimese ettejuhtuva kollu, mis kannika alla ei karju ära. Isegi kui see peaks olema potisinine roosade roosidega.
:)
2009/06/29
2009/06/26
EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII....
Ma vihkan,vihkan, vihkan, vihkan, vihkan, vihkan, vihkan, vihkan, vihkan, vihkan, vihkan, vihkan penalteid. Ja väravalatti lisaaja lõpus. Ja Stuart "Psycho" Pearce'i lõunani tiritud ratsapükse. Ja Joe Harti. Ja üleüldse kõiki. Vihkan...
***
Üks sanatooriumi ravikuur kuluks ära.
.
***
Üks sanatooriumi ravikuur kuluks ära.
.
See, kurat, pole tervislik!
Kõigepealt 0 : 3. Ma olin valmis juba arvutit kinni panema...
Aga igaks juhuks ei pannud.
Ja siis teise poolaja viimase 15 minutiga kolm väravat tagasi ja seis on 3 : 3.
Teate mis, ma vist kohe päriselt armastan Marcus Bergi! :D Kohe päriselt, päriselt.
Lisaajal on nüüd igatahes ainult kaks võimalust - kas Rootsi võidab või ma lõpetan südamerabamndusega. Kisamine lahtise aknaga toas ja Kristelile tema toa uksega selga sõitmine on juba järele proovitud (ma usun, et ta nautis seda).
Lisaajale... !
.
Aga igaks juhuks ei pannud.
Ja siis teise poolaja viimase 15 minutiga kolm väravat tagasi ja seis on 3 : 3.
Teate mis, ma vist kohe päriselt armastan Marcus Bergi! :D Kohe päriselt, päriselt.
Lisaajal on nüüd igatahes ainult kaks võimalust - kas Rootsi võidab või ma lõpetan südamerabamndusega. Kisamine lahtise aknaga toas ja Kristelile tema toa uksega selga sõitmine on juba järele proovitud (ma usun, et ta nautis seda).
Lisaajale... !
.
2009/06/25
Taastumine on pikk protsess
Blogi oli puhkusel, sest tal oli seda vaja. Eelkõige blogiomaniku raske vaimse trauma tõttu. Kahepäevane suvekoolitus ei ole kerge asi. Ma ikka siiani veel kohati mõtlen, kas see asi seal oli reaalne, või ma lihtsalt kujutasin pooli asju ette.
Igatahes olen ma kõikvõimalikul moel koolitatud (natuke kasulikku infot ehk sai, aga umbes täpselt nii palju, et ma unustan selle varsti ära ja ega sellest suuremat kahju pole) ja läbinud ka pisikese elukooli. Kui keegi kunagi kavatseb sattuda penisonäride/pensionieelikute peole, siis võib minu käest nõuandeid küsida.
Igatahes oli esimene soovitus, mille oma ülemuselt sain ja seda juba enne koolituse lõppu ja enne kui pidulikum osa algas, hoida eemale kahtlastest vanameestest. Ja see oli hea soovitus. Lisaks sellele otsustasin ma kiiresti ära, et ma ei tantsi :D Ega ikka ei tantsi ka neid vanainimeste tantse… Ja nii kui tantsuks läks (sellise mõnusa Soome laeva jumppa-jumppa bändi järgi), põgenesin ma rannale promeneerima. Tubli poolteist tunnikest kükitasin liival ja kiige peal kõlkudes (ja täitsa hea oli seejuures), enne kui vihma sadama hakkas. Siis tuli uuesti tuppa minna.
Kuigi ma kaalusin tõsiselt kell 11 tuttu keeramist, siis lõpuks läks isegi peoks. Vanainimesed läksid magama või sauna ja kogu asutuse umbes 4 nooremata neiut kepsutasid niisama ringi. Mind ka pool vägivaldselt tiriti tüdrukute diskole… Kui muud ei saanud, siis viisakalt keerutavad paarikesed peletasime igatahes põrandalt ära. Ja lõpuks koos ühe tibiga (oma 20 eluaastaga on ta ilmselt üldse asutuse noorim töötaja) sundisime lõpuks kohaliku kelnerpoisi ka kõiki tema tööalaseid reegleid rikkuma ja krapsasime tantsima. Vähemalt sai pärast Kabli rannaga tema oranži Žiguliga tutvumas käia :D Ja see oli kogu kahe päeva kõige mõnusam hetk seejuures – sai korra lihtsalt olla see töllmokk, kes ma olen ja rahulikult lolli juttu ajad, mitte olla kogu aeg viisakas ja tubli.
***
Aga selline jämmimine neljapäeval ja reedel lükkas kogu graafiku segi. Sest laupäeval oli sihuke esmaspäeva tunne ja siis esmaspäeval pool päeva tööl käies oli lihtsalt imelik ja eile oli jälle pühapäeva tunne, kuigi oli kolmapäeva. Keeruline…
***
Küll aga püüdsin ma vabu päevi kasutada tubli olemiseks. Läks nii nagu alati. Kapi sain koristatud ja pestu pestud, aga keegi peaks tulema nüüd mulle isiklikuks triikijaks ja tolmuimemine jäi ka pooleli, sest nii rõvedalt palav oli.
Lisaks sellele suutsin ma oma/Selma voodi/diivani veel rohkem ära lammutada, kui enne. Kui seda muidugi võimalik teha on üldse. Igatahes seda korraks kokku pannes ja uuesti lahti tehes lendas vineeri tükke ja kuristik kahe poole vahel kasvas umbes 5 cm võrra suuremaks. Pehmelt öeldes ebamugav…
***
Diivani mure lahendamine ei käi aga üldse nii lihtsalt, et mine aga poodi ja osta. Ma siis läksin poodi ja pidin šoki saam. No ikka tehakse koledaid asu. Kõik need, mis näevad enam vähem normaalsed välja, on suhteliselt ebapraktilised ja kohati ka ebamugavad ning need mis funktsionaalsuse poolest kõlbaks kasutada, on kaetud potisinise riidega, millel on roosad roosid. No kuhu ma sellise jõletise pistan? Mul hakkab halb juba selle peal istudes. Ja siis on ilusad diivanid, mis maksavad 20 000… Igatahes ma nüüd kaalun tõsiselt, kas ilus või inetu. Midagi tuleb igatahes ära osta, sest a) ma lähen selle laguneva vana eluka peal lolliks, seal ei saa magada ja b) juulist tõuseb käibemaks ja siis maksavad isegi jõletis-diivanid rohkem.
***
Küll aga nüüd on tõestatud, et telekas on asi, mis mind suuremat ei koti. Ka see loom nimelt otsustas ära surra ja viimased 5 päeva, mis ma peaaegu täies mahus olen kodus vedelenud, polegi nagu väga häirinud, et ta käima ei lähe. Korraks tekkis uitmõte, et vaataks uudiseid, aga kui meenus, et pole kuskilt vaadata, siis ei olnud ka nagu probleemi.
Mina-suudan-korraldada-kõike-Kristel on siiski vist juba uue (vana) telku saabumist korraldamas, sest dvd kollektsioon hakkab ammendama ja talle meeldib jooksev pilt taustal :D
***
Aga mis mul ikka telkust, mina vaatan jooksvat pilti ju arvutist :D Ja lõugan nagu imbetsill omaette kodus, kui Rootsi mängib. Oi, hea, et suurem osa naabreid vist teisipäeva õhtul kusagil lõket tegemas oli, sest Serbia mängu ajal tegin ma ikka koledaid häälin. No aga oli ka tige mäng. Kaarte – punaseid ja kollaseid – lendas igas suunas, kakeldi platsil ja riietusruumide juures, väravaid oli ka, ja õige meeskond võitis :D
Tropp on muidugi, et isegi jõmpsikate jalgpalli ei jäeta poliitikat rahule. Rootsi kosovo-juurtega sellil istuti terve mängi serbia keelse sõimuga kukil ja lõpuks loomulikult viskas tal nii siibrisse, et oma kollase sai ta kätte ja poolfinaalis mängida ei saa. Aga pole midagi, finaalis on ta tagasi! :D
***
Jaanipäeval pealinnas olemine pole kusjuures üldse halb variant. Linna on mõnusalt tühi, isegi Kakumäe rannas leidis lapi, kus sai peesitada nii, et keegi ei lamanud otse su kõrval. Lamamist sai muidugi natuke palju. See suve algus on alati selline liiga innukas periood, et ikka enne ei saa rannast ära, kui õlad on valusad. Aga pole hullu, küll see ka üle läheb…
***
Heja, Sverige!
:)
Igatahes olen ma kõikvõimalikul moel koolitatud (natuke kasulikku infot ehk sai, aga umbes täpselt nii palju, et ma unustan selle varsti ära ja ega sellest suuremat kahju pole) ja läbinud ka pisikese elukooli. Kui keegi kunagi kavatseb sattuda penisonäride/pensionieelikute peole, siis võib minu käest nõuandeid küsida.
Igatahes oli esimene soovitus, mille oma ülemuselt sain ja seda juba enne koolituse lõppu ja enne kui pidulikum osa algas, hoida eemale kahtlastest vanameestest. Ja see oli hea soovitus. Lisaks sellele otsustasin ma kiiresti ära, et ma ei tantsi :D Ega ikka ei tantsi ka neid vanainimeste tantse… Ja nii kui tantsuks läks (sellise mõnusa Soome laeva jumppa-jumppa bändi järgi), põgenesin ma rannale promeneerima. Tubli poolteist tunnikest kükitasin liival ja kiige peal kõlkudes (ja täitsa hea oli seejuures), enne kui vihma sadama hakkas. Siis tuli uuesti tuppa minna.
Kuigi ma kaalusin tõsiselt kell 11 tuttu keeramist, siis lõpuks läks isegi peoks. Vanainimesed läksid magama või sauna ja kogu asutuse umbes 4 nooremata neiut kepsutasid niisama ringi. Mind ka pool vägivaldselt tiriti tüdrukute diskole… Kui muud ei saanud, siis viisakalt keerutavad paarikesed peletasime igatahes põrandalt ära. Ja lõpuks koos ühe tibiga (oma 20 eluaastaga on ta ilmselt üldse asutuse noorim töötaja) sundisime lõpuks kohaliku kelnerpoisi ka kõiki tema tööalaseid reegleid rikkuma ja krapsasime tantsima. Vähemalt sai pärast Kabli rannaga tema oranži Žiguliga tutvumas käia :D Ja see oli kogu kahe päeva kõige mõnusam hetk seejuures – sai korra lihtsalt olla see töllmokk, kes ma olen ja rahulikult lolli juttu ajad, mitte olla kogu aeg viisakas ja tubli.
***
Aga selline jämmimine neljapäeval ja reedel lükkas kogu graafiku segi. Sest laupäeval oli sihuke esmaspäeva tunne ja siis esmaspäeval pool päeva tööl käies oli lihtsalt imelik ja eile oli jälle pühapäeva tunne, kuigi oli kolmapäeva. Keeruline…
***
Küll aga püüdsin ma vabu päevi kasutada tubli olemiseks. Läks nii nagu alati. Kapi sain koristatud ja pestu pestud, aga keegi peaks tulema nüüd mulle isiklikuks triikijaks ja tolmuimemine jäi ka pooleli, sest nii rõvedalt palav oli.
Lisaks sellele suutsin ma oma/Selma voodi/diivani veel rohkem ära lammutada, kui enne. Kui seda muidugi võimalik teha on üldse. Igatahes seda korraks kokku pannes ja uuesti lahti tehes lendas vineeri tükke ja kuristik kahe poole vahel kasvas umbes 5 cm võrra suuremaks. Pehmelt öeldes ebamugav…
***
Diivani mure lahendamine ei käi aga üldse nii lihtsalt, et mine aga poodi ja osta. Ma siis läksin poodi ja pidin šoki saam. No ikka tehakse koledaid asu. Kõik need, mis näevad enam vähem normaalsed välja, on suhteliselt ebapraktilised ja kohati ka ebamugavad ning need mis funktsionaalsuse poolest kõlbaks kasutada, on kaetud potisinise riidega, millel on roosad roosid. No kuhu ma sellise jõletise pistan? Mul hakkab halb juba selle peal istudes. Ja siis on ilusad diivanid, mis maksavad 20 000… Igatahes ma nüüd kaalun tõsiselt, kas ilus või inetu. Midagi tuleb igatahes ära osta, sest a) ma lähen selle laguneva vana eluka peal lolliks, seal ei saa magada ja b) juulist tõuseb käibemaks ja siis maksavad isegi jõletis-diivanid rohkem.
***
Küll aga nüüd on tõestatud, et telekas on asi, mis mind suuremat ei koti. Ka see loom nimelt otsustas ära surra ja viimased 5 päeva, mis ma peaaegu täies mahus olen kodus vedelenud, polegi nagu väga häirinud, et ta käima ei lähe. Korraks tekkis uitmõte, et vaataks uudiseid, aga kui meenus, et pole kuskilt vaadata, siis ei olnud ka nagu probleemi.
Mina-suudan-korraldada-kõike-Kristel on siiski vist juba uue (vana) telku saabumist korraldamas, sest dvd kollektsioon hakkab ammendama ja talle meeldib jooksev pilt taustal :D
***
Aga mis mul ikka telkust, mina vaatan jooksvat pilti ju arvutist :D Ja lõugan nagu imbetsill omaette kodus, kui Rootsi mängib. Oi, hea, et suurem osa naabreid vist teisipäeva õhtul kusagil lõket tegemas oli, sest Serbia mängu ajal tegin ma ikka koledaid häälin. No aga oli ka tige mäng. Kaarte – punaseid ja kollaseid – lendas igas suunas, kakeldi platsil ja riietusruumide juures, väravaid oli ka, ja õige meeskond võitis :D
Tropp on muidugi, et isegi jõmpsikate jalgpalli ei jäeta poliitikat rahule. Rootsi kosovo-juurtega sellil istuti terve mängi serbia keelse sõimuga kukil ja lõpuks loomulikult viskas tal nii siibrisse, et oma kollase sai ta kätte ja poolfinaalis mängida ei saa. Aga pole midagi, finaalis on ta tagasi! :D
***
Jaanipäeval pealinnas olemine pole kusjuures üldse halb variant. Linna on mõnusalt tühi, isegi Kakumäe rannas leidis lapi, kus sai peesitada nii, et keegi ei lamanud otse su kõrval. Lamamist sai muidugi natuke palju. See suve algus on alati selline liiga innukas periood, et ikka enne ei saa rannast ära, kui õlad on valusad. Aga pole hullu, küll see ka üle läheb…
***
Heja, Sverige!
:)
2009/06/17
5 f***ing 1
oih, kui ilus see oli :) 5-1... Mis oleks pidanud olema tegelikult 6-1.
Minu sini-kollane hing hüppab siiani rõõmust. Ma tean küll, U21 ja bla-bla-bla. Aga kuna vutirõõmu pole mulle ühelgi rindel juba ammu jagunud, siis las ma rõõmustan. Lisaks sellele on kogu rootslaste jõmpsikakoondis muhedad tüübid, eesotsas treeneritega.
Või kuidas võtta seda:
Ajakirjanik: Kuidas mängijad ennast pärast sellist võitu tunnevad?
Peatreener Lennartson: Nad tunnevad ennast kuradi kohutavalt. Nad arvavad, et kogu see asi siin on igavene häda ja viletsus.
Njaa, eneseinrooniat peab olema...
***
Homme saab olema kole hommik. Suveseminar või mis iganes. Ehk tööalane väljasõit. Aga miks kurat see välja sõit peab olema kell 7 hommikul?!? Kas keegi oskab seletada? Ei oska.... Seda ma arvasingi!
***
Heja Sverige!
:)
Minu sini-kollane hing hüppab siiani rõõmust. Ma tean küll, U21 ja bla-bla-bla. Aga kuna vutirõõmu pole mulle ühelgi rindel juba ammu jagunud, siis las ma rõõmustan. Lisaks sellele on kogu rootslaste jõmpsikakoondis muhedad tüübid, eesotsas treeneritega.
Või kuidas võtta seda:
Ajakirjanik: Kuidas mängijad ennast pärast sellist võitu tunnevad?
Peatreener Lennartson: Nad tunnevad ennast kuradi kohutavalt. Nad arvavad, et kogu see asi siin on igavene häda ja viletsus.
Njaa, eneseinrooniat peab olema...
***
Homme saab olema kole hommik. Suveseminar või mis iganes. Ehk tööalane väljasõit. Aga miks kurat see välja sõit peab olema kell 7 hommikul?!? Kas keegi oskab seletada? Ei oska.... Seda ma arvasingi!
***
Heja Sverige!
:)
2009/06/16
Streaker, kurat teab juba mitmes
Here we go again! Ma peas vist tegema eraldi pornoblogi.
Ma ikka enam ei mõista üldse, miks nudistid/naturistid tahavad omale eraldi randa ja teab mida veel. Absoluutselt igal viimasel kui jalkamängul kisub ju keegi riided seljast ja jookseb platsile. Viimane näide, U21 EM Soome-Inglismaa...
Vähemalt on tal prink pepu.
Kuigi jah, Rootsi lootusele saada 2016. aastal päris-EM selline asi vist plusspunkte juurde ei anna, kui kõik kes tahavad, saavad till ripakil ringi silgata.
:)
Ma ikka enam ei mõista üldse, miks nudistid/naturistid tahavad omale eraldi randa ja teab mida veel. Absoluutselt igal viimasel kui jalkamängul kisub ju keegi riided seljast ja jookseb platsile. Viimane näide, U21 EM Soome-Inglismaa...
Vähemalt on tal prink pepu.
Kuigi jah, Rootsi lootusele saada 2016. aastal päris-EM selline asi vist plusspunkte juurde ei anna, kui kõik kes tahavad, saavad till ripakil ringi silgata.
:)
Oli produktiivne…
Sai siis nädalavahetusel Vormsis käidud ja tagantjärele targana võib öelda, et oma sandaalide ja põlvpükstega ma igatahes vihma ära ei hirmutanud. Kui reedel oli veel Tallinnas suur suvi, siis kusagil pisut enne Haapsalut saabus tavapärane sügis. Küll sellises pehmemas variandis, nii et õhtul sai veel ilma ennast idioodiks lirtsumata kutsuga jalutamas käia.
Aga edasi läks juba kõik tagasi normaalsesse rütmi – tunnike uduvihma, viis minutit kuiva, pool tundi paduvihma, kaks tundi äikest, tunnike uduvihma jne. Lõpuks kadusid ka need lühikesed kuivad hetked ära ja alles jäi ainult paduvihm.
Mina rumaluke veel reedel mõtlesin, et teen end äkki kuidagi moodi kasulikuks ja rohin või niidan muru või midagi. Muru niitmisega ei jõudnud kuhugi (see loom ju märga ei näksi, kõik jääb alla kinni). Rohimisega jõudsin kaugemale. Tassisin rämpsuämbri, väikse istutus/urgitsemise labida, käärid ja kindad peenra äärde. Jõudsin maha ka kükitada ja ühe pojengi alt isegi nartsissi lehed ära nokkida, enne kui dušš kaela tuli. Kahjuks polnud eriti palju publikuid, kes kõigepealt oleks näinud mu sööstu ämber ühes käes ja muu nodi teises käes sauna räästa alla. Kui ma seal 10 mintsa ilma paranemist olin oodanud ja lõpuks aru sain, et see ei saabu, tegin veel ühe süstiksööstu ämbriga sodi ära viima ja siis viimase sprindilõigu tuppa.
Aga lillepeenar on nüüd ilus – meetri pikkune lõik kusagilt keset peenart on korrastatud ja ülejäänud on džungel.
***
Aga vähemalt olin ma mõistlik ja rabarberit kaasa ei toonud. Küll aga suurtes kogustes muud rohelist. Kuivanud tilli peaks saama veel mõnda aega näksida.
Ja tegelikult leidsin põõsast esimesed metsmaasikad ka :)
***
Ilmast parima näite sain aga ikka pühapäeva õhtul. Nagu tavaliselt, siis buss ju Vormsis ei sõida kunagi siis, kui vaja oleks. Ehk siis jala praami peale. Tegelikult alguses oli nagu peaaegu okei – täiesti kuiv vaheldus sellise udukaga, mis korralikult tukkagi niiskeks ei teinud. Tuul oli küll pisut kahtlaselt kõva, aga telefonikõne praamionudele kinnitas, et küll laevuke sõidab, kui ilm hullemaks ei lähe.
Hell yeah! Teadjamad teavad ju seda viimast lõiku Vormsi sadamasse; seda, kus on ristmik ja siis juba sadam paistab umbes kilomeetri kauguselt üle põllu. Vot natuke enne sinna nurga peale jõudmist keeras keegi kraani lahti. Ja kohe ikka kraani täisvõimsusel. Ainult et vihm ei sadanud alla, vaid tuulega niimoodi ilusti maapinnaga paralleelselt. Ja selle viimase lõigu peal otse vastu. Tuul puhus nii, et pidevalt oli tunne, et edasi üldse ei liigu – kui mina tegin sammu edasi, siis tuul puhus kaks tagasi. Ja vuplid oli paari minutiga märjad ja nina otsast nirises vett.
Imekombel praam siiski läks. Lained olid küll vintsked, aga otse vastu nii et isegi okse-efekt jäi saabumata.
Ja kui siis Tallinnasse jõudsin, paistis siin päike ja tuult polnud üldse… Kust, kurat, see kliimavöötme piir siis jookseb?
***
Tallinnasse sõit oli ka omaette elamus. Kuna mu tädipoja naine tuli autoga, siis saime ka prii küüdi. Aga autos oli ka tema 4aastane tütar ja oh dsiisas, kuidas see seletada jaksas. Väikesed lapsed on ikka väsitavad. Oleks siis selline vaikne ja häbelik, aga see on pigem väääääga suhtlemisrõõmus pisike ülbik. Hea, et mul ema tagapingil puhvriks oli ja suurema osa seletamisest tegi ja eelkõige kuulamisest. 1,5 tundi ühes autos jõmpsikaga ja mul on veel tükk aega trauma.
***
Ja nüüd lükkame pöidlad pihku, et täna keegi internetikaabli peal õhtul lamada ei kavatse ja ma saan ilusti arvutist Rootsi-Valgevene jõmpsikate vutti vaadata liikuvas pildis. Eilne testkatse näitas, et parematel hetkedel on kvaliteet nagu telkul. Aitäh, UEFA, et te neid mänge tasuta näitate!
Heja Sverige!
:)
Aga edasi läks juba kõik tagasi normaalsesse rütmi – tunnike uduvihma, viis minutit kuiva, pool tundi paduvihma, kaks tundi äikest, tunnike uduvihma jne. Lõpuks kadusid ka need lühikesed kuivad hetked ära ja alles jäi ainult paduvihm.
Mina rumaluke veel reedel mõtlesin, et teen end äkki kuidagi moodi kasulikuks ja rohin või niidan muru või midagi. Muru niitmisega ei jõudnud kuhugi (see loom ju märga ei näksi, kõik jääb alla kinni). Rohimisega jõudsin kaugemale. Tassisin rämpsuämbri, väikse istutus/urgitsemise labida, käärid ja kindad peenra äärde. Jõudsin maha ka kükitada ja ühe pojengi alt isegi nartsissi lehed ära nokkida, enne kui dušš kaela tuli. Kahjuks polnud eriti palju publikuid, kes kõigepealt oleks näinud mu sööstu ämber ühes käes ja muu nodi teises käes sauna räästa alla. Kui ma seal 10 mintsa ilma paranemist olin oodanud ja lõpuks aru sain, et see ei saabu, tegin veel ühe süstiksööstu ämbriga sodi ära viima ja siis viimase sprindilõigu tuppa.
Aga lillepeenar on nüüd ilus – meetri pikkune lõik kusagilt keset peenart on korrastatud ja ülejäänud on džungel.
***
Aga vähemalt olin ma mõistlik ja rabarberit kaasa ei toonud. Küll aga suurtes kogustes muud rohelist. Kuivanud tilli peaks saama veel mõnda aega näksida.
Ja tegelikult leidsin põõsast esimesed metsmaasikad ka :)
***
Ilmast parima näite sain aga ikka pühapäeva õhtul. Nagu tavaliselt, siis buss ju Vormsis ei sõida kunagi siis, kui vaja oleks. Ehk siis jala praami peale. Tegelikult alguses oli nagu peaaegu okei – täiesti kuiv vaheldus sellise udukaga, mis korralikult tukkagi niiskeks ei teinud. Tuul oli küll pisut kahtlaselt kõva, aga telefonikõne praamionudele kinnitas, et küll laevuke sõidab, kui ilm hullemaks ei lähe.
Hell yeah! Teadjamad teavad ju seda viimast lõiku Vormsi sadamasse; seda, kus on ristmik ja siis juba sadam paistab umbes kilomeetri kauguselt üle põllu. Vot natuke enne sinna nurga peale jõudmist keeras keegi kraani lahti. Ja kohe ikka kraani täisvõimsusel. Ainult et vihm ei sadanud alla, vaid tuulega niimoodi ilusti maapinnaga paralleelselt. Ja selle viimase lõigu peal otse vastu. Tuul puhus nii, et pidevalt oli tunne, et edasi üldse ei liigu – kui mina tegin sammu edasi, siis tuul puhus kaks tagasi. Ja vuplid oli paari minutiga märjad ja nina otsast nirises vett.
Imekombel praam siiski läks. Lained olid küll vintsked, aga otse vastu nii et isegi okse-efekt jäi saabumata.
Ja kui siis Tallinnasse jõudsin, paistis siin päike ja tuult polnud üldse… Kust, kurat, see kliimavöötme piir siis jookseb?
***
Tallinnasse sõit oli ka omaette elamus. Kuna mu tädipoja naine tuli autoga, siis saime ka prii küüdi. Aga autos oli ka tema 4aastane tütar ja oh dsiisas, kuidas see seletada jaksas. Väikesed lapsed on ikka väsitavad. Oleks siis selline vaikne ja häbelik, aga see on pigem väääääga suhtlemisrõõmus pisike ülbik. Hea, et mul ema tagapingil puhvriks oli ja suurema osa seletamisest tegi ja eelkõige kuulamisest. 1,5 tundi ühes autos jõmpsikaga ja mul on veel tükk aega trauma.
***
Ja nüüd lükkame pöidlad pihku, et täna keegi internetikaabli peal õhtul lamada ei kavatse ja ma saan ilusti arvutist Rootsi-Valgevene jõmpsikate vutti vaadata liikuvas pildis. Eilne testkatse näitas, et parematel hetkedel on kvaliteet nagu telkul. Aitäh, UEFA, et te neid mänge tasuta näitate!
Heja Sverige!
:)
2009/06/12
Ajutiselt talutav
Täna on kohe hea olla – päike paistab, soe on (selline parajalt soe, nagu mulle meeldib), peaaegu nagu juuni. Vahelduseks. Kuigi karmimad ilmateadlased on satelliidipildilt või seapõrnalt vaadanud, et homseks on sellise rõõmuga jälle ühel pool ja tavaline oktoober on tagasi. Igatahes, kui ka sügise reinkarnatsioon peaks saabuma, kavatsen ma selle vastu võidelda. Tõmbasin täna põlvpüksid jalga ja sandaalid varba otsa ja nii suundun ma ka Vormsisse. Ja kui pühapäeva õhtul peaks ka lund sadama, siis täpselt sama moodi suundun ma sealt tagasi.
***
Värske rabarberikisselli raport: viimane tilk sai just tööle kaasa võetud pudelikesest ära luristatud ja anum puhtaks pestud. Nüüd tekib juba peaaegu see tunne, et peaks nädalavahetusel Vormist jälle natuke rabarberit tooma… Ma siiski loodan, et mul jätkub oidu seda teha mõistlikult – kui vastupandamatud loodusjõud sunnivad mind juba rabarberit kotti toppima, siis ehk piisab ikka paarist kaikast ainult.
***
Kolmapäevane 0 : 0 viik Portugaliga nüüd selline rõõmusensatsioon ja jalgpallielamus küll ei olnud, kui Eesti lehti lugedes tundub. Ok, Eesti ei kaotanud jah kaheksa väravaga, aga kas selle pärast siis oli veel nii hullult hea?
Väravateta viik ongi ju parim tulemus, mida saavutada, kui isegi 2 meetri kauguselt ei saa tühjale väravale piht. Ja 0 : 0 jäi asi sellepärast, et portugallased oskavad veel vähem rünnata, kui eestlased, mis aga nende varasemaid esitusi arvestades ei oleks tohtinud ka mingi riigisaladus olla.
***
Eile sain bussis kaks korda sõimata. Nii selle eest, kui pakkusin vanamutile istet, kui selle eest, et ei pakkunud. Esimene varinat nähvas „See, et ma vana olen, ei tähenda, et ma seista ei jaksa!” ja teine niheles kaks peatust tigedalt põrnitsedes kõrval ja kui iste minu kõrval vabanes siis teatas „No kena, et neiuke ka nüüd lõpuks istuma sai!” No mida veel! Ei koti, ausalt ka. Kui on vaja minu peal ennast välja elada, siis laske käia, aga ärge oodake, et ma enam püüakski viisakas olla. Kes järgmisena kobisema tuleb, võib arvestada, et ma enam pole mitte lihtsalt kuss, kui tema tuututama hakkab, vaid jauran täiega vastu.
***
Cristiiiiiiiiina Ronaldo on väärt üle miljardi. Ei tea, palju minu eest makstaks? Kui keegi tahaks mind nii paari milli eest osta, siis ma teeks küll mõneks hooajaks omandilepingu…
***
Eile avastasin üllatusega, et tööle on mu ukse juurde ka minu nimi tekkinud. Võib-olla on see seal juba mitu nädalat, ma lihtsalt ei ole varem märganud. Mõtlesin, et teeks kohe pilti, aga jõle veider on koridoris plõksida… Aga põhiline, et silt on olemas. See on ju kabineti omamise juures kõige tähtsam.
Kui nüüd veel seda kabinetti töö tegemiseks kasutada ka viitsiks, oleks hea… Aga järgmisest nädalast hakkan tubliks.
***
Ja järgmisel nädalal hakkan kohe nii tubliks, et teen äkki selle loo, mida ma juba viimased kaks kuud vutiajakirjale kirjutan, ka lõpuks ära. Vist… Aga kunagi ju peab.
:)
***
Värske rabarberikisselli raport: viimane tilk sai just tööle kaasa võetud pudelikesest ära luristatud ja anum puhtaks pestud. Nüüd tekib juba peaaegu see tunne, et peaks nädalavahetusel Vormist jälle natuke rabarberit tooma… Ma siiski loodan, et mul jätkub oidu seda teha mõistlikult – kui vastupandamatud loodusjõud sunnivad mind juba rabarberit kotti toppima, siis ehk piisab ikka paarist kaikast ainult.
***
Kolmapäevane 0 : 0 viik Portugaliga nüüd selline rõõmusensatsioon ja jalgpallielamus küll ei olnud, kui Eesti lehti lugedes tundub. Ok, Eesti ei kaotanud jah kaheksa väravaga, aga kas selle pärast siis oli veel nii hullult hea?
Väravateta viik ongi ju parim tulemus, mida saavutada, kui isegi 2 meetri kauguselt ei saa tühjale väravale piht. Ja 0 : 0 jäi asi sellepärast, et portugallased oskavad veel vähem rünnata, kui eestlased, mis aga nende varasemaid esitusi arvestades ei oleks tohtinud ka mingi riigisaladus olla.
***
Eile sain bussis kaks korda sõimata. Nii selle eest, kui pakkusin vanamutile istet, kui selle eest, et ei pakkunud. Esimene varinat nähvas „See, et ma vana olen, ei tähenda, et ma seista ei jaksa!” ja teine niheles kaks peatust tigedalt põrnitsedes kõrval ja kui iste minu kõrval vabanes siis teatas „No kena, et neiuke ka nüüd lõpuks istuma sai!” No mida veel! Ei koti, ausalt ka. Kui on vaja minu peal ennast välja elada, siis laske käia, aga ärge oodake, et ma enam püüakski viisakas olla. Kes järgmisena kobisema tuleb, võib arvestada, et ma enam pole mitte lihtsalt kuss, kui tema tuututama hakkab, vaid jauran täiega vastu.
***
Cristiiiiiiiiina Ronaldo on väärt üle miljardi. Ei tea, palju minu eest makstaks? Kui keegi tahaks mind nii paari milli eest osta, siis ma teeks küll mõneks hooajaks omandilepingu…
***
Eile avastasin üllatusega, et tööle on mu ukse juurde ka minu nimi tekkinud. Võib-olla on see seal juba mitu nädalat, ma lihtsalt ei ole varem märganud. Mõtlesin, et teeks kohe pilti, aga jõle veider on koridoris plõksida… Aga põhiline, et silt on olemas. See on ju kabineti omamise juures kõige tähtsam.
Kui nüüd veel seda kabinetti töö tegemiseks kasutada ka viitsiks, oleks hea… Aga järgmisest nädalast hakkan tubliks.
***
Ja järgmisel nädalal hakkan kohe nii tubliks, et teen äkki selle loo, mida ma juba viimased kaks kuud vutiajakirjale kirjutan, ka lõpuks ära. Vist… Aga kunagi ju peab.
:)
2009/06/10
Sensatsioon, sensatsioon - ma teen tööd!
Minu andunum publik teab, et ma olen korduvalt vigisenud, et ma ei tee midagi. No nüüd mul siis on lõpuks midagi teha. Terve eilse päeva tegin sellist arvutikunsti. Muudkui nikerdasin mingite HTML koodidega ja teab veel midagi. Kui keegi arvab nüüd, et resultaat kuidagi moodigi ilus sai, siis nakaaaa. Aga ma andsin endast parima.
Täna peaks hakkama igasuguseid tekste toimetama. Üks põnevam kui teine. Not. Aga mis ikka, keegi peab ju mulle leiva lauale tooma ja tundub, et keegi teine peale mu enda seda ei tee.
***
Kohe varsti peab tegema taaskord ühe kiire käigu jalkaliitu, et saada tänase mängu akrediteering ka kätte. Cristiiiiiiiina Ronaldot küll pole, aga ehk siis leiab midagi vaadata ka. Kui juba nii hilja üleval olla ja täiesti süüdimatul ajal magama saada, siis peab kogu selles asjas ju mingi väärtus olema.
***
Laupäevane jalka oli muidugi ekstraklassist. Ekvatoriaal-Guinea (või Ekvatoriaal-Huinea, nagu mu väike õde ütles) oli klassikaline Aafrika meeskond – palju trikke, millel polnud mingit resultaati, mänguplaan olematu, kõikvõimalikud vutioskused olematud, aga see eest ülekülluses vägivallatsemise oskusi. Ja see meeskond, millele Eesti lööb kolm väravat ja lisaks sellele suudab mitte ära lüüa veel umbes viit surmkindlat võimalust, ei saa olla just väga kõrgest klassist.
Küll aga oli neil väga kõrgest klassist varumeestepink ja meeskonna treenerid/muu personal, kes olid 2x45 mintsa jalul ja lõugasid. Neljas kohtunik saigi terve mängu ilusti nende kõrval seista – nagu lasteaiakasvataja.
Ja siis oli neil veel muidugi wannabe-Ronaldinho. Samasugune pikk tolgus, sama soenguga ja sellise pearätikuga, nagu originaal vahepeal kandis. Kahjuks mängida wannabe eriti ei osanud. Punase kaardi sai küll…
***
Eile vaatasime ka vutti – pubis Rootsi-Eesti jõmpsikaid (U21). Njah, vähesest rahvast, kes kohal oli, olin ma loomulikult üksi valel pool rindejoont. Aga mis seal ikka. Õige meeskond võitis ja poisid olid nummid :P Kuigi Katri väitis, et ma olen vanas eas alla käinud ja vaatan lisaks välimusele ka seda, kui lahe mees keegi on. Aga ma julgen jääda eriarvamusele ja leian, et tegu oli ka mummi tüübiga, ning aju kaunistab ju isegi jalgpallurit.
***
Rabarberikisselli olukord on endiselt keeruline. Laupäeval sai uus laar valmis tehtud ja eile esimest korda pistsin sinna lusika sisse. Ja oi, see oli pistmine, sest a) kissell oli ühest servast jääs ja b) see oli niiiiiiiii paks. Lisaks muudele doseerimisprobleemidele on mul ilmselt oma biif ka tärklisega. Aga natuke litsusin ma seda igatahes pudelisse ja nüüd ma ootan siis, kuini tappev nälg peale tuleb ja mul ei jää muud üle, kui seda kisselli mugima hakata. Kuigi juba selle pudeli vaatamine peletab nälga.
Miks mõte rabarberikissellist on alati parem kui kissell ise?
:)
Täna peaks hakkama igasuguseid tekste toimetama. Üks põnevam kui teine. Not. Aga mis ikka, keegi peab ju mulle leiva lauale tooma ja tundub, et keegi teine peale mu enda seda ei tee.
***
Kohe varsti peab tegema taaskord ühe kiire käigu jalkaliitu, et saada tänase mängu akrediteering ka kätte. Cristiiiiiiiina Ronaldot küll pole, aga ehk siis leiab midagi vaadata ka. Kui juba nii hilja üleval olla ja täiesti süüdimatul ajal magama saada, siis peab kogu selles asjas ju mingi väärtus olema.
***
Laupäevane jalka oli muidugi ekstraklassist. Ekvatoriaal-Guinea (või Ekvatoriaal-Huinea, nagu mu väike õde ütles) oli klassikaline Aafrika meeskond – palju trikke, millel polnud mingit resultaati, mänguplaan olematu, kõikvõimalikud vutioskused olematud, aga see eest ülekülluses vägivallatsemise oskusi. Ja see meeskond, millele Eesti lööb kolm väravat ja lisaks sellele suudab mitte ära lüüa veel umbes viit surmkindlat võimalust, ei saa olla just väga kõrgest klassist.
Küll aga oli neil väga kõrgest klassist varumeestepink ja meeskonna treenerid/muu personal, kes olid 2x45 mintsa jalul ja lõugasid. Neljas kohtunik saigi terve mängu ilusti nende kõrval seista – nagu lasteaiakasvataja.
Ja siis oli neil veel muidugi wannabe-Ronaldinho. Samasugune pikk tolgus, sama soenguga ja sellise pearätikuga, nagu originaal vahepeal kandis. Kahjuks mängida wannabe eriti ei osanud. Punase kaardi sai küll…
***
Eile vaatasime ka vutti – pubis Rootsi-Eesti jõmpsikaid (U21). Njah, vähesest rahvast, kes kohal oli, olin ma loomulikult üksi valel pool rindejoont. Aga mis seal ikka. Õige meeskond võitis ja poisid olid nummid :P Kuigi Katri väitis, et ma olen vanas eas alla käinud ja vaatan lisaks välimusele ka seda, kui lahe mees keegi on. Aga ma julgen jääda eriarvamusele ja leian, et tegu oli ka mummi tüübiga, ning aju kaunistab ju isegi jalgpallurit.
***
Rabarberikisselli olukord on endiselt keeruline. Laupäeval sai uus laar valmis tehtud ja eile esimest korda pistsin sinna lusika sisse. Ja oi, see oli pistmine, sest a) kissell oli ühest servast jääs ja b) see oli niiiiiiiii paks. Lisaks muudele doseerimisprobleemidele on mul ilmselt oma biif ka tärklisega. Aga natuke litsusin ma seda igatahes pudelisse ja nüüd ma ootan siis, kuini tappev nälg peale tuleb ja mul ei jää muud üle, kui seda kisselli mugima hakata. Kuigi juba selle pudeli vaatamine peletab nälga.
Miks mõte rabarberikissellist on alati parem kui kissell ise?
:)
2009/06/05
Tööluus paduvihmas
Väljas on oktoober. Kohe päriselt. Sooja viis kraadi ja viimased 48 tundi on lakkamatult sadanud. Tänaval pole mitte lihtsalt lombid, vaid kohe väiksemat sorti välibasseinid. Sellised looduslikud ja põneva kujuga. Õues olles tuleb vähehaaval kahetsus peale, et talveriided sai juba ära pakitud. Oleks pidanud olema ikka targem ja arvestama keskmise Eesti jaanipäevailmaga…
Igatahes olin ma piisavalt rumal, et lubada, et käin ja toon täna jalkaliidust oma akrediteeringud ära. Eks ma siis tublisti 11 paiku hiilisingi töölt minema, et käin kähku trammiga sõitmas. Läks ta jeh kähku!
Kõigepealt jooksin ma loomulikult ühes lombis tänaval ühe tuttavaga kokku ja siis oli ju tarvis viisakusvestlust pidada. Resultaat: märjad varbad ja juba 10 minutit graafikust maas. Siis jõudsin lõpuks Lillekülla aga siis oli loomulikult sekretär kusagil seiklemas ja seal läksid üleplaanilised 15 minutit. Ja kõige tulemusel sain ma ainult homse mängu kaardi, sest Cristiiiiiiiina Ronaldo mängu omasid pole veel valmis tehtud. Mis tähendab, et ma peab ka järgmisel nädalal veel ühe minemahiilimisega arvestama. See on ikka äärmiselt ebameeldiv, kui töö hakkab eraelu segama.
***
Kõigest hoolimata tundub, et keegi ei aimagi, kui kaua ma tegelikult majast ära olin ja homme saab ennast karupükstesse pakkida ning minna vaadata, kuidas süsimustadele poistele viiekraadise ilmaga palli taguda meeldib :)
***
Tööst hakkab ka vaikselt siiber saama. Ma ei viitsi mingite tehniliste asjadega teha, aga nüüd ma juba otsapidi oma tarkusest nikerdan mingeid HTML-e ja dsiisas teab mida. Väga ebameeldiv monky business. Laske mul lihtsalt olla… Ma ei viitsi kohe päriselt mõistlik/asjalik olla.
***
Aga inimestel võib minna ka hullemini. Neil võib näiteks olla elu-pohmakas ja hiiglaslik mäluauk. Samas mõnikord on sellised asjad õigustatud. Igatahes täna helistas Katri ja teatas kõige hauatagusema (lugeda: pohmasema) häälega: „Edaspidi pöörduge minu poole eesliidet doktor kasutades!” Neiu sai eile lõpuks oma arstieksamiga hakkama ja võib nüüd ravida inimesi. Hoidke end, kes saab!
***
Aga vaatame asja positiivse poole pealt – rabarberikissell sai eile õhtul otsa!
Teisest küljest on loomulikult kodus alles veel üks patsakas rabarberit, millest saab uue potitäie…
:)
Igatahes olin ma piisavalt rumal, et lubada, et käin ja toon täna jalkaliidust oma akrediteeringud ära. Eks ma siis tublisti 11 paiku hiilisingi töölt minema, et käin kähku trammiga sõitmas. Läks ta jeh kähku!
Kõigepealt jooksin ma loomulikult ühes lombis tänaval ühe tuttavaga kokku ja siis oli ju tarvis viisakusvestlust pidada. Resultaat: märjad varbad ja juba 10 minutit graafikust maas. Siis jõudsin lõpuks Lillekülla aga siis oli loomulikult sekretär kusagil seiklemas ja seal läksid üleplaanilised 15 minutit. Ja kõige tulemusel sain ma ainult homse mängu kaardi, sest Cristiiiiiiiina Ronaldo mängu omasid pole veel valmis tehtud. Mis tähendab, et ma peab ka järgmisel nädalal veel ühe minemahiilimisega arvestama. See on ikka äärmiselt ebameeldiv, kui töö hakkab eraelu segama.
***
Kõigest hoolimata tundub, et keegi ei aimagi, kui kaua ma tegelikult majast ära olin ja homme saab ennast karupükstesse pakkida ning minna vaadata, kuidas süsimustadele poistele viiekraadise ilmaga palli taguda meeldib :)
***
Tööst hakkab ka vaikselt siiber saama. Ma ei viitsi mingite tehniliste asjadega teha, aga nüüd ma juba otsapidi oma tarkusest nikerdan mingeid HTML-e ja dsiisas teab mida. Väga ebameeldiv monky business. Laske mul lihtsalt olla… Ma ei viitsi kohe päriselt mõistlik/asjalik olla.
***
Aga inimestel võib minna ka hullemini. Neil võib näiteks olla elu-pohmakas ja hiiglaslik mäluauk. Samas mõnikord on sellised asjad õigustatud. Igatahes täna helistas Katri ja teatas kõige hauatagusema (lugeda: pohmasema) häälega: „Edaspidi pöörduge minu poole eesliidet doktor kasutades!” Neiu sai eile lõpuks oma arstieksamiga hakkama ja võib nüüd ravida inimesi. Hoidke end, kes saab!
***
Aga vaatame asja positiivse poole pealt – rabarberikissell sai eile õhtul otsa!
Teisest küljest on loomulikult kodus alles veel üks patsakas rabarberit, millest saab uue potitäie…
:)
2009/06/03
Rabarberikissell…
Igal kevadel, kui poodidesse tulevad müügile esimesed rabarberid kilohinnaga umbes 80 eeku, tekib mul talumatu igatsus rabarberikisselli ja rabarberikoogi järele. Ja alati tuleb peale selline tunne, et äkki ikka tasuks ropu raha eest paar kaigast osta. Aga enamasti olen piisavalt kannatlik, et oodata praeguse ajani, kui peenralt rabarberit piiritutes kogustes üles kiskuda saab.
Ja ühtlasi kaasneb nende piiritute kogustega totaalne tülgastus iga kord, kui kuulen sõna rabarberikissell. Sest nüüd on mul kodus suur poti täis kisselli ja veel teise poti täie jagu rabarberit ootamas venivaks vedelikuks saamist. Ja loomulikult on rabarberikissell kohupiimaga hommikuks, pudeliga kaasa võetud rabarberikissell lõunaks ja ehk mannapudruga rabarberikissell õhtuks… Või katsetaks midagi põnevat, näiteks küpsised ja rabarberikissell?
Aga vähemalt ei teki selle nädala menüü koostamisega probleem.
.
Ja ühtlasi kaasneb nende piiritute kogustega totaalne tülgastus iga kord, kui kuulen sõna rabarberikissell. Sest nüüd on mul kodus suur poti täis kisselli ja veel teise poti täie jagu rabarberit ootamas venivaks vedelikuks saamist. Ja loomulikult on rabarberikissell kohupiimaga hommikuks, pudeliga kaasa võetud rabarberikissell lõunaks ja ehk mannapudruga rabarberikissell õhtuks… Või katsetaks midagi põnevat, näiteks küpsised ja rabarberikissell?
Aga vähemalt ei teki selle nädala menüü koostamisega probleem.
.
2009/06/01
Kes teeb, see jõuab! Edgar jõuab!
Mul on täna juba peaaegu kahju, et mu mobiilinumber avalik pole, sest kes ei tahaks saada Edgar Savipätsilt isiklikku hommikutervitust :D Igatahes mõned sajad tuhanded Eesti elanikud täna said. «tõuse ja sära! Vali 104. Sinu Edgar». Njaaa, tahaks ka olla väljavalitute seas.
Üleüldse ma imestan, kuidas Ets ikka nii palju asju korda ajada jaksab. Saadab sõnumeid, avab grillvorstikese müügiputkasid, päästab maailma ja kõneleb suurhalli kogunenud usuhulludele. Vot see on tõeline eesti mees!
***
Aga üldisesse huumorivaramusse kuulub ka Mart Juure fantaasialend laupäevasest Postimehest valitsuse siseposti teemadel. Mina muigasin küll päris mõnusasti. Ainult minister Langi tärnitatud roppusi ma küll kõiki dešifreerida ei suutnud. Ilmselt peaks asuma oma sõnavara laiendama…
***
Suvest on mul küll juba kopp ees. Ok, päike on ilus ja tore ja teab mida veel, aga üldise elamise kvaliteeti vähendab see oluliselt. Sest arvake, kellele paistab päike ikka ilusti lõunast alates otse tuppa ja kellele siis õhtuseks tudule mineku ajaks on selline saun, mida ei leevenda ka kõigi akende avamine. Ning isegi kui loota avatud aknast abi surnuks higistamise vastu, siis selle eest, et magada ei saaks, hoolitsevad kõik need miljon lindu, kes selle aknaaluse põõsa otsas lõugavad. Ühel päeval ma veel haaran granaadi ja juurin selle põõsa üles.
Selmale meeldiks ka see viimane liigutus vist väga, sest ta pidevalt väidab, et selle põõsa kaudu hakkavad vargad tuppa ronima.
Ja ma kavatsen kunagi, kui mind tabab totaalne hullusehoog ära tõestada, et selle põõsa kaudu ei saa kuhugi ronida. Tõestamine tuleb loomulikult enne granaadi viskamist ära teha…
.
Üleüldse ma imestan, kuidas Ets ikka nii palju asju korda ajada jaksab. Saadab sõnumeid, avab grillvorstikese müügiputkasid, päästab maailma ja kõneleb suurhalli kogunenud usuhulludele. Vot see on tõeline eesti mees!
***
Aga üldisesse huumorivaramusse kuulub ka Mart Juure fantaasialend laupäevasest Postimehest valitsuse siseposti teemadel. Mina muigasin küll päris mõnusasti. Ainult minister Langi tärnitatud roppusi ma küll kõiki dešifreerida ei suutnud. Ilmselt peaks asuma oma sõnavara laiendama…
***
Suvest on mul küll juba kopp ees. Ok, päike on ilus ja tore ja teab mida veel, aga üldise elamise kvaliteeti vähendab see oluliselt. Sest arvake, kellele paistab päike ikka ilusti lõunast alates otse tuppa ja kellele siis õhtuseks tudule mineku ajaks on selline saun, mida ei leevenda ka kõigi akende avamine. Ning isegi kui loota avatud aknast abi surnuks higistamise vastu, siis selle eest, et magada ei saaks, hoolitsevad kõik need miljon lindu, kes selle aknaaluse põõsa otsas lõugavad. Ühel päeval ma veel haaran granaadi ja juurin selle põõsa üles.
Selmale meeldiks ka see viimane liigutus vist väga, sest ta pidevalt väidab, et selle põõsa kaudu hakkavad vargad tuppa ronima.
Ja ma kavatsen kunagi, kui mind tabab totaalne hullusehoog ära tõestada, et selle põõsa kaudu ei saa kuhugi ronida. Tõestamine tuleb loomulikult enne granaadi viskamist ära teha…
.
Subscribe to:
Posts (Atom)