Täna on kohe hea olla – päike paistab, soe on (selline parajalt soe, nagu mulle meeldib), peaaegu nagu juuni. Vahelduseks. Kuigi karmimad ilmateadlased on satelliidipildilt või seapõrnalt vaadanud, et homseks on sellise rõõmuga jälle ühel pool ja tavaline oktoober on tagasi. Igatahes, kui ka sügise reinkarnatsioon peaks saabuma, kavatsen ma selle vastu võidelda. Tõmbasin täna põlvpüksid jalga ja sandaalid varba otsa ja nii suundun ma ka Vormsisse. Ja kui pühapäeva õhtul peaks ka lund sadama, siis täpselt sama moodi suundun ma sealt tagasi.
***
Värske rabarberikisselli raport: viimane tilk sai just tööle kaasa võetud pudelikesest ära luristatud ja anum puhtaks pestud. Nüüd tekib juba peaaegu see tunne, et peaks nädalavahetusel Vormist jälle natuke rabarberit tooma… Ma siiski loodan, et mul jätkub oidu seda teha mõistlikult – kui vastupandamatud loodusjõud sunnivad mind juba rabarberit kotti toppima, siis ehk piisab ikka paarist kaikast ainult.
***
Kolmapäevane 0 : 0 viik Portugaliga nüüd selline rõõmusensatsioon ja jalgpallielamus küll ei olnud, kui Eesti lehti lugedes tundub. Ok, Eesti ei kaotanud jah kaheksa väravaga, aga kas selle pärast siis oli veel nii hullult hea?
Väravateta viik ongi ju parim tulemus, mida saavutada, kui isegi 2 meetri kauguselt ei saa tühjale väravale piht. Ja 0 : 0 jäi asi sellepärast, et portugallased oskavad veel vähem rünnata, kui eestlased, mis aga nende varasemaid esitusi arvestades ei oleks tohtinud ka mingi riigisaladus olla.
***
Eile sain bussis kaks korda sõimata. Nii selle eest, kui pakkusin vanamutile istet, kui selle eest, et ei pakkunud. Esimene varinat nähvas „See, et ma vana olen, ei tähenda, et ma seista ei jaksa!” ja teine niheles kaks peatust tigedalt põrnitsedes kõrval ja kui iste minu kõrval vabanes siis teatas „No kena, et neiuke ka nüüd lõpuks istuma sai!” No mida veel! Ei koti, ausalt ka. Kui on vaja minu peal ennast välja elada, siis laske käia, aga ärge oodake, et ma enam püüakski viisakas olla. Kes järgmisena kobisema tuleb, võib arvestada, et ma enam pole mitte lihtsalt kuss, kui tema tuututama hakkab, vaid jauran täiega vastu.
***
Cristiiiiiiiiina Ronaldo on väärt üle miljardi. Ei tea, palju minu eest makstaks? Kui keegi tahaks mind nii paari milli eest osta, siis ma teeks küll mõneks hooajaks omandilepingu…
***
Eile avastasin üllatusega, et tööle on mu ukse juurde ka minu nimi tekkinud. Võib-olla on see seal juba mitu nädalat, ma lihtsalt ei ole varem märganud. Mõtlesin, et teeks kohe pilti, aga jõle veider on koridoris plõksida… Aga põhiline, et silt on olemas. See on ju kabineti omamise juures kõige tähtsam.
Kui nüüd veel seda kabinetti töö tegemiseks kasutada ka viitsiks, oleks hea… Aga järgmisest nädalast hakkan tubliks.
***
Ja järgmisel nädalal hakkan kohe nii tubliks, et teen äkki selle loo, mida ma juba viimased kaks kuud vutiajakirjale kirjutan, ka lõpuks ära. Vist… Aga kunagi ju peab.
:)
No comments:
Post a Comment