Sai siis nädalavahetusel Vormsis käidud ja tagantjärele targana võib öelda, et oma sandaalide ja põlvpükstega ma igatahes vihma ära ei hirmutanud. Kui reedel oli veel Tallinnas suur suvi, siis kusagil pisut enne Haapsalut saabus tavapärane sügis. Küll sellises pehmemas variandis, nii et õhtul sai veel ilma ennast idioodiks lirtsumata kutsuga jalutamas käia.
Aga edasi läks juba kõik tagasi normaalsesse rütmi – tunnike uduvihma, viis minutit kuiva, pool tundi paduvihma, kaks tundi äikest, tunnike uduvihma jne. Lõpuks kadusid ka need lühikesed kuivad hetked ära ja alles jäi ainult paduvihm.
Mina rumaluke veel reedel mõtlesin, et teen end äkki kuidagi moodi kasulikuks ja rohin või niidan muru või midagi. Muru niitmisega ei jõudnud kuhugi (see loom ju märga ei näksi, kõik jääb alla kinni). Rohimisega jõudsin kaugemale. Tassisin rämpsuämbri, väikse istutus/urgitsemise labida, käärid ja kindad peenra äärde. Jõudsin maha ka kükitada ja ühe pojengi alt isegi nartsissi lehed ära nokkida, enne kui dušš kaela tuli. Kahjuks polnud eriti palju publikuid, kes kõigepealt oleks näinud mu sööstu ämber ühes käes ja muu nodi teises käes sauna räästa alla. Kui ma seal 10 mintsa ilma paranemist olin oodanud ja lõpuks aru sain, et see ei saabu, tegin veel ühe süstiksööstu ämbriga sodi ära viima ja siis viimase sprindilõigu tuppa.
Aga lillepeenar on nüüd ilus – meetri pikkune lõik kusagilt keset peenart on korrastatud ja ülejäänud on džungel.
***
Aga vähemalt olin ma mõistlik ja rabarberit kaasa ei toonud. Küll aga suurtes kogustes muud rohelist. Kuivanud tilli peaks saama veel mõnda aega näksida.
Ja tegelikult leidsin põõsast esimesed metsmaasikad ka :)
***
Ilmast parima näite sain aga ikka pühapäeva õhtul. Nagu tavaliselt, siis buss ju Vormsis ei sõida kunagi siis, kui vaja oleks. Ehk siis jala praami peale. Tegelikult alguses oli nagu peaaegu okei – täiesti kuiv vaheldus sellise udukaga, mis korralikult tukkagi niiskeks ei teinud. Tuul oli küll pisut kahtlaselt kõva, aga telefonikõne praamionudele kinnitas, et küll laevuke sõidab, kui ilm hullemaks ei lähe.
Hell yeah! Teadjamad teavad ju seda viimast lõiku Vormsi sadamasse; seda, kus on ristmik ja siis juba sadam paistab umbes kilomeetri kauguselt üle põllu. Vot natuke enne sinna nurga peale jõudmist keeras keegi kraani lahti. Ja kohe ikka kraani täisvõimsusel. Ainult et vihm ei sadanud alla, vaid tuulega niimoodi ilusti maapinnaga paralleelselt. Ja selle viimase lõigu peal otse vastu. Tuul puhus nii, et pidevalt oli tunne, et edasi üldse ei liigu – kui mina tegin sammu edasi, siis tuul puhus kaks tagasi. Ja vuplid oli paari minutiga märjad ja nina otsast nirises vett.
Imekombel praam siiski läks. Lained olid küll vintsked, aga otse vastu nii et isegi okse-efekt jäi saabumata.
Ja kui siis Tallinnasse jõudsin, paistis siin päike ja tuult polnud üldse… Kust, kurat, see kliimavöötme piir siis jookseb?
***
Tallinnasse sõit oli ka omaette elamus. Kuna mu tädipoja naine tuli autoga, siis saime ka prii küüdi. Aga autos oli ka tema 4aastane tütar ja oh dsiisas, kuidas see seletada jaksas. Väikesed lapsed on ikka väsitavad. Oleks siis selline vaikne ja häbelik, aga see on pigem väääääga suhtlemisrõõmus pisike ülbik. Hea, et mul ema tagapingil puhvriks oli ja suurema osa seletamisest tegi ja eelkõige kuulamisest. 1,5 tundi ühes autos jõmpsikaga ja mul on veel tükk aega trauma.
***
Ja nüüd lükkame pöidlad pihku, et täna keegi internetikaabli peal õhtul lamada ei kavatse ja ma saan ilusti arvutist Rootsi-Valgevene jõmpsikate vutti vaadata liikuvas pildis. Eilne testkatse näitas, et parematel hetkedel on kvaliteet nagu telkul. Aitäh, UEFA, et te neid mänge tasuta näitate!
Heja Sverige!
:)
No comments:
Post a Comment