Minu andunum publik teab, et ma olen korduvalt vigisenud, et ma ei tee midagi. No nüüd mul siis on lõpuks midagi teha. Terve eilse päeva tegin sellist arvutikunsti. Muudkui nikerdasin mingite HTML koodidega ja teab veel midagi. Kui keegi arvab nüüd, et resultaat kuidagi moodigi ilus sai, siis nakaaaa. Aga ma andsin endast parima.
Täna peaks hakkama igasuguseid tekste toimetama. Üks põnevam kui teine. Not. Aga mis ikka, keegi peab ju mulle leiva lauale tooma ja tundub, et keegi teine peale mu enda seda ei tee.
***
Kohe varsti peab tegema taaskord ühe kiire käigu jalkaliitu, et saada tänase mängu akrediteering ka kätte. Cristiiiiiiiina Ronaldot küll pole, aga ehk siis leiab midagi vaadata ka. Kui juba nii hilja üleval olla ja täiesti süüdimatul ajal magama saada, siis peab kogu selles asjas ju mingi väärtus olema.
***
Laupäevane jalka oli muidugi ekstraklassist. Ekvatoriaal-Guinea (või Ekvatoriaal-Huinea, nagu mu väike õde ütles) oli klassikaline Aafrika meeskond – palju trikke, millel polnud mingit resultaati, mänguplaan olematu, kõikvõimalikud vutioskused olematud, aga see eest ülekülluses vägivallatsemise oskusi. Ja see meeskond, millele Eesti lööb kolm väravat ja lisaks sellele suudab mitte ära lüüa veel umbes viit surmkindlat võimalust, ei saa olla just väga kõrgest klassist.
Küll aga oli neil väga kõrgest klassist varumeestepink ja meeskonna treenerid/muu personal, kes olid 2x45 mintsa jalul ja lõugasid. Neljas kohtunik saigi terve mängu ilusti nende kõrval seista – nagu lasteaiakasvataja.
Ja siis oli neil veel muidugi wannabe-Ronaldinho. Samasugune pikk tolgus, sama soenguga ja sellise pearätikuga, nagu originaal vahepeal kandis. Kahjuks mängida wannabe eriti ei osanud. Punase kaardi sai küll…
***
Eile vaatasime ka vutti – pubis Rootsi-Eesti jõmpsikaid (U21). Njah, vähesest rahvast, kes kohal oli, olin ma loomulikult üksi valel pool rindejoont. Aga mis seal ikka. Õige meeskond võitis ja poisid olid nummid :P Kuigi Katri väitis, et ma olen vanas eas alla käinud ja vaatan lisaks välimusele ka seda, kui lahe mees keegi on. Aga ma julgen jääda eriarvamusele ja leian, et tegu oli ka mummi tüübiga, ning aju kaunistab ju isegi jalgpallurit.
***
Rabarberikisselli olukord on endiselt keeruline. Laupäeval sai uus laar valmis tehtud ja eile esimest korda pistsin sinna lusika sisse. Ja oi, see oli pistmine, sest a) kissell oli ühest servast jääs ja b) see oli niiiiiiiii paks. Lisaks muudele doseerimisprobleemidele on mul ilmselt oma biif ka tärklisega. Aga natuke litsusin ma seda igatahes pudelisse ja nüüd ma ootan siis, kuini tappev nälg peale tuleb ja mul ei jää muud üle, kui seda kisselli mugima hakata. Kuigi juba selle pudeli vaatamine peletab nälga.
Miks mõte rabarberikissellist on alati parem kui kissell ise?
:)
No comments:
Post a Comment