Tänase päeva märksõna on imemisterror. Ma kohe tundsin, et täna ei tasu minuga norida, eriti veel lõõtspilliga norimine ei lähe kohe üldse mitte.
Ehk siis teie, kallid naabrid, musitseerite, mina imen. Lihtne. Tõmbasin Selma imurile aga hääled sisse ja tuustisin kogu korteri läbi. Pärast olin ise ka läbi. Neljapäeva õhtud ei ole head imemise päevad. Aga samas. Nüüd on lahendatud mure, et ma oma toas polnud juba kuu aega kasinud ja nädalavahetuse saab ka rahulikult maha magada. Nii et vähemalt kaks kärbest ühe hoobiga. Pluss füüsiline trenn. Teised tõstavad kangi, mina vehin londiga mööda vaipa ringi...
Ja kui imemislõrinaga ühel pool, siis sai muusikaterrorit kallitele naabritele ikka ka tehtud. Kohe nii ülemeelik oli olemine, et ma lausa kaalusin lisaks maki helinupuga mängimisele ka duši all laulmist, aga ma ei tahtnud enda olemist ära rikkuda.
2010/01/28
Mängusõltlane Daisy
Mis oleks päev ilma Beriti loomauudiserubriigita? Täpselt, see poleks üks õige päev. Nii et siit tänane loomamoment…
***
Ta mürab kuttidega pubis ja mängib mänguautomaatidega. Ei midagi imelikku. Kui Daisy poleks karusnahast, nelja jala ja lontis kõrvadega.
Isane (!?!) küülik Daisy on Wales’i linnakese Malverni kohaliku pubi püsiklient. Esialgu võttis omanik Daisy pubisse kaasa, sest külmal ajal peab ju jänkut soojas hoidma. Ja kuigi kõrvikul lubatakse aeg-ajalt ka siidrit limpsida, eelistab Daisy mänguautomaate, mida ta kogu aeg agaralt vaatab ja kuhu peale ta üritab ronida.
Hoolimata sellest, et mõni pubi külastaja on soovitanud Daisyst hautist teha, suhtuvad enamus õllesõpradest kõrtsi-jänksi positiivselt.
***
Mina isiklikult võtaks ühe jänkuhautise küll praegu. Äkki hakkaks sellest soojem? Sest Arktika on siin endiselt. Ma arvan, et kusagil veebruari keskpaigaks on ka jääkarude elupiirkond laienenud umbes Läti piirini…
***
Ta mürab kuttidega pubis ja mängib mänguautomaatidega. Ei midagi imelikku. Kui Daisy poleks karusnahast, nelja jala ja lontis kõrvadega.
Isane (!?!) küülik Daisy on Wales’i linnakese Malverni kohaliku pubi püsiklient. Esialgu võttis omanik Daisy pubisse kaasa, sest külmal ajal peab ju jänkut soojas hoidma. Ja kuigi kõrvikul lubatakse aeg-ajalt ka siidrit limpsida, eelistab Daisy mänguautomaate, mida ta kogu aeg agaralt vaatab ja kuhu peale ta üritab ronida.
Hoolimata sellest, et mõni pubi külastaja on soovitanud Daisyst hautist teha, suhtuvad enamus õllesõpradest kõrtsi-jänksi positiivselt.
***
Mina isiklikult võtaks ühe jänkuhautise küll praegu. Äkki hakkaks sellest soojem? Sest Arktika on siin endiselt. Ma arvan, et kusagil veebruari keskpaigaks on ka jääkarude elupiirkond laienenud umbes Läti piirini…
2010/01/27
Termopüks on uus trendihilp!
Ma olen alati arvanud, et ilmateade on totaalne jama. Aga aeg-ajalt langevad isegi kõige tugevamad meist (loe: mina) selle õnge.
Pärast pikka ja põhjalikku külmaperioodi otsustasin esmaspäeval, et lõpetame pulli ära ja tirime oma kõige tigedamad, mäesuusa-MMist pärinevad termopüksid kapist välja ning litsume tööle minnes teksadele peale. Ja siis ma piinlesin. Hommikul bussis piinlesin, päeval poes piinlesin ja õhtul bussis piinlesin. Sest palav oli kogu aeg.
Kodus jõudsin järeldusele, et ma vist hirmutasin selleks talveks oma ekstreemse püksipoliitikaga talve ära ja ega ilmateade vastu ka ei vaielnud – tavalise -20 kraadi asemel lubati teisipäevaks kõigest -10 kraadi. Nagu suvi peagu. Eks ma siis seda suve tähistasingi teisipäeval termopükste kappi tagasi panemisega (seda küll piltlikult ainult, reaalsuses täitis kapi funktsiooni tooli seljatugi). Ja kui juba vatipüksid on läinud, ega me siis tavaliste teksadega ka pullima ei hakka – kohe ikka seelik ja sukad. Ui pljääääääd, kui külm oli. Ma ei sa aru, mis -10st nad sonisid? Kui õhtul Vabakalt bussi peale läksin, oli seal küll -16.
Täna olin juba targem. Mis siis, et ilmateade kobises midagi -9 kraadist, keeldusin ma sellist pulli kakat uskumast. Õige kah, hommikul tervita Kristiine ristmiku kraadiklaas meid -23 kraadiga…. Isegi suusapükstes oli külm. Külm-külm-külm, kuradi külm. Aga kui eskimod pole veel välja surnud, siis küll minagi üle elan.
***
Nüüd olen ma hakanud Kristelist ka natuke puudust tundma. Ja seejuures mitte üldse sotsiaalses mõttes (sry, ei midagi isiklikku :P ). Rohkem füüsiliselt.
Nimelt on toas külm ja selle panen ma Kristeli kui küttekeha ning tema küpsetamist ja teiste tegevust soojaproduktsiooni arvele. Radikad on põhjas, aga ikka on külm. Öösel on külm, ärgates on külm, koju tulles on külm. Et vannitoas enam vähem olla, olen ma lõplikult loobunud Selma poliitikast hoida vannitoa ust kogu aeg lahti. Kui on kogu putkas üks toruke, mis kütab, siis seda vähest sooja ma nüüd küll välja lasta ei kavatse ja hoian vannitoa ukse kinni. Punkt! What you gonna do about it now, ah?
Ja köögi uks on ka kogu aeg kinni, sest köögis on Alaska. Rõdu ukse vahelt puhub lisaks külmale ja tuulele sisse varsti vist ka juba kärnkonni ja päkapikke, nii et köögist planeerin ma teha külmkambrit. Varsti võib seal vist külmkapi välja lülitada, sest nii sitaks külm on….
***
Esialgu mõtlesin ma külma probleemi leevendada lisaküttekehade (loe: inimeste) hankimisega, aga nüüdseks enam see mõte väga ei eruta. Ma vist olin ennast juba nii pikalt mentaalselt üksi elamise vabaduseks ette valmistanud, et igasugused öömajalised ja muidu külalised on sellised pisut tüütud asjad. Eriti, kui nad käivad, kuidas ise heaks arvavad.
Õeniru tahtis reede öösel öömaja. Võib-olla, nagu ta seda ise väljendas. Kuna teda ei õhtul ega öösel ei tulnud, siis ma eeldasin, et ei tahtnud. Ja siis ta arvas asjalikuks mind laupäeva hommikul 10.30 üles ajada ja teatada, et ta nüüd tuleks küll - öömaja just pole vaja aga duši all käiks küll. Ja siis lirtsus jälle minema. See ei ole okei!
Ja eile lunis võtme ja nüüd tuleb jälle täna. Ja vist reedel ja kurat teab millal veel. See on sealt seeriat, et annad sõrme, võtab käe. Minu puhul on pigem, annad võtme, võtab kõigepealt voodi ja siis korteri.
Ja siis tahab Katri veel sotsiaalne olla ja igasuguseid asju teha ja kui juba igasuguseid asju teha, siis see läheb hilja peale ja kui hilja peale läheb, on öömaja vaja ja nii see lõpuks läheb, et korteris on lausa külalistetuba olemas, aga nõudlus on ikka suurem kui pakkumine.
Dõup… Igasugused ka käivad ja kriibivad ukse taga.
***
Eelmise nädalavahetuse tegemised ja öömajapakkumised lõppesid kliimatingimustest ja laiskusest tulenevalt siiski tubaselt. Palju süüa ja pisut kokteile köögilaua ääres on alati hea lahendus. Oleks nagu jämm, aga samas ei pea nägu pähe tegema ja roosasid dressipükse jalast võtma. Ei tea, kas vanainimeste peod ongi siis sellised?
Pärast pikka ja põhjalikku külmaperioodi otsustasin esmaspäeval, et lõpetame pulli ära ja tirime oma kõige tigedamad, mäesuusa-MMist pärinevad termopüksid kapist välja ning litsume tööle minnes teksadele peale. Ja siis ma piinlesin. Hommikul bussis piinlesin, päeval poes piinlesin ja õhtul bussis piinlesin. Sest palav oli kogu aeg.
Kodus jõudsin järeldusele, et ma vist hirmutasin selleks talveks oma ekstreemse püksipoliitikaga talve ära ja ega ilmateade vastu ka ei vaielnud – tavalise -20 kraadi asemel lubati teisipäevaks kõigest -10 kraadi. Nagu suvi peagu. Eks ma siis seda suve tähistasingi teisipäeval termopükste kappi tagasi panemisega (seda küll piltlikult ainult, reaalsuses täitis kapi funktsiooni tooli seljatugi). Ja kui juba vatipüksid on läinud, ega me siis tavaliste teksadega ka pullima ei hakka – kohe ikka seelik ja sukad. Ui pljääääääd, kui külm oli. Ma ei sa aru, mis -10st nad sonisid? Kui õhtul Vabakalt bussi peale läksin, oli seal küll -16.
Täna olin juba targem. Mis siis, et ilmateade kobises midagi -9 kraadist, keeldusin ma sellist pulli kakat uskumast. Õige kah, hommikul tervita Kristiine ristmiku kraadiklaas meid -23 kraadiga…. Isegi suusapükstes oli külm. Külm-külm-külm, kuradi külm. Aga kui eskimod pole veel välja surnud, siis küll minagi üle elan.
***
Nüüd olen ma hakanud Kristelist ka natuke puudust tundma. Ja seejuures mitte üldse sotsiaalses mõttes (sry, ei midagi isiklikku :P ). Rohkem füüsiliselt.
Nimelt on toas külm ja selle panen ma Kristeli kui küttekeha ning tema küpsetamist ja teiste tegevust soojaproduktsiooni arvele. Radikad on põhjas, aga ikka on külm. Öösel on külm, ärgates on külm, koju tulles on külm. Et vannitoas enam vähem olla, olen ma lõplikult loobunud Selma poliitikast hoida vannitoa ust kogu aeg lahti. Kui on kogu putkas üks toruke, mis kütab, siis seda vähest sooja ma nüüd küll välja lasta ei kavatse ja hoian vannitoa ukse kinni. Punkt! What you gonna do about it now, ah?
Ja köögi uks on ka kogu aeg kinni, sest köögis on Alaska. Rõdu ukse vahelt puhub lisaks külmale ja tuulele sisse varsti vist ka juba kärnkonni ja päkapikke, nii et köögist planeerin ma teha külmkambrit. Varsti võib seal vist külmkapi välja lülitada, sest nii sitaks külm on….
***
Esialgu mõtlesin ma külma probleemi leevendada lisaküttekehade (loe: inimeste) hankimisega, aga nüüdseks enam see mõte väga ei eruta. Ma vist olin ennast juba nii pikalt mentaalselt üksi elamise vabaduseks ette valmistanud, et igasugused öömajalised ja muidu külalised on sellised pisut tüütud asjad. Eriti, kui nad käivad, kuidas ise heaks arvavad.
Õeniru tahtis reede öösel öömaja. Võib-olla, nagu ta seda ise väljendas. Kuna teda ei õhtul ega öösel ei tulnud, siis ma eeldasin, et ei tahtnud. Ja siis ta arvas asjalikuks mind laupäeva hommikul 10.30 üles ajada ja teatada, et ta nüüd tuleks küll - öömaja just pole vaja aga duši all käiks küll. Ja siis lirtsus jälle minema. See ei ole okei!
Ja eile lunis võtme ja nüüd tuleb jälle täna. Ja vist reedel ja kurat teab millal veel. See on sealt seeriat, et annad sõrme, võtab käe. Minu puhul on pigem, annad võtme, võtab kõigepealt voodi ja siis korteri.
Ja siis tahab Katri veel sotsiaalne olla ja igasuguseid asju teha ja kui juba igasuguseid asju teha, siis see läheb hilja peale ja kui hilja peale läheb, on öömaja vaja ja nii see lõpuks läheb, et korteris on lausa külalistetuba olemas, aga nõudlus on ikka suurem kui pakkumine.
Dõup… Igasugused ka käivad ja kriibivad ukse taga.
***
Eelmise nädalavahetuse tegemised ja öömajapakkumised lõppesid kliimatingimustest ja laiskusest tulenevalt siiski tubaselt. Palju süüa ja pisut kokteile köögilaua ääres on alati hea lahendus. Oleks nagu jämm, aga samas ei pea nägu pähe tegema ja roosasid dressipükse jalast võtma. Ei tea, kas vanainimeste peod ongi siis sellised?
Kole ja väljasuremisohus
Austraalia ja Tasmaania rannikul, sügaval-sügaval (nii umbes 600-1200 meetrit) vees elab üks limapall, kes kannab nime Psychrolutes marcidus, inglise keeles blobfish. Ilmselt on tegu maailma kõige inetuma kalaga…
Seejuures on tondil nüüd põhjust eriliselt inetu välja näha, sest hoolimata sellest, et ta pole söögiks kõlbulik, on ta väljasuremisohus. Kuna ta jääb võrkudesse, millega püütakse krabisid ja homaar, siis püütakse teda agaralt, kuigi keegi teda ei söö. Nii et tunneme kaasa mõtetule, koledale kalale.
Ja ühtlasi rõõmustame, et isegi kõige hullema väljanägemise päevadel on olemas keegi, kes on veel koledam.
***
Miks ma kala oma blogis ära mainisin? Natuke looduslooalaseid teadmisi ei tee kellelgi halba.
Seejuures on tondil nüüd põhjust eriliselt inetu välja näha, sest hoolimata sellest, et ta pole söögiks kõlbulik, on ta väljasuremisohus. Kuna ta jääb võrkudesse, millega püütakse krabisid ja homaar, siis püütakse teda agaralt, kuigi keegi teda ei söö. Nii et tunneme kaasa mõtetule, koledale kalale.
Ja ühtlasi rõõmustame, et isegi kõige hullema väljanägemise päevadel on olemas keegi, kes on veel koledam.
***
Miks ma kala oma blogis ära mainisin? Natuke looduslooalaseid teadmisi ei tee kellelgi halba.
2010/01/21
Jääaeg vs troopika
Piisas ainult ühest ülemaailmsest kliimakonverentsist ja juba ongi globaalne soojenemine tõrjutud. Või siis ei hõlma see globaalne siinset piirkonda maakerast. Pigem on jääaeg naasnud. Tegelikult poel ju -20 kraadiga väga hullu häda, aga ma suudan välja mõelda kaks muret: esiteks ei saa teised inimesed aru, kui külm -20 tegelikult on ja teiseks kipun mina unustama vahel, kui külm -20 on.
Esimesse kategooriasse läheb see, et tööl oli keegi jälle pelleri akna avali jätnud. Seekord polnud isegi enam mitte lihtsalt väga jahe, vaid ikka rõvedalt külm. Nii külm, et ma läksin sisse, panin akna kinni ja tuline välja tagasi. Siis istusin oma kabinetis pool tundi jalad ristis ja siis läksin pisut (kohe väga õige pisut) üles soenenud kempsu. Kui mul põieprobleemid on, siis ma süüdistan seda, kes ei saa aru, et kui väljas on oi-kurat-kui-külm, siis on ka see oi-oi-kurat kui külm.
Teise temperatuuri kõrghetke põhjustasin ma endale muidugi ise. Tuli esmaspäeval millegi pärast peale tunne, et paneks jalga põlvpüksid. Seelikuga ju vahel käin külma ilmaga, miks siis mitte põlvpükstega, right? Aga millegi pärast panen ma talvel seeliku juurde selga alati kas retuusid või paksud sukad, pükste alla aga maailma kõige õhemad 15 den-ised sukad. Ja siis kuskilt tuli veel geniaalne idee varba otsa, kohe otse selle olematu suka peale panna ilma sääreta saapad. Hommikul kodust minnes ei tundunudki mõte veel nii paha – laibaväsimus vist varjas külma -, aga tagasi tulles trolli oodates, tekkis tunne, et jalad kukuvad küljest ära. Siis ma seisin seal peatuses 15 minutit ja nühkisin sääri üksteise vastu, lootes natuke sooja saada. Ei saanud. Ja siis tuli tõeline vanakooli, selline kõige logum troll, kus sees polnud palju soojem, kui õues. Koju jõudes saabus kõige piinarikkam hetk. Teate seda tunnet, kuidas näiteks väga külma ilmaga väljas suusatades või muidu möllates hakkavad varbad külmetama, siis natuke valutama ja lõpuks lähevad tuimaks ning siis kui uuesti tuppa jõudes sooja saavad, tekkib selline valu, et pilt on tasku ja amputeerimine kõlaks hea lahendusena? Vot täpselt selline valu oli säärtes. See pole hea, võin ma öelda. Rõvedam kui külmavalu varvastest. Don’t try this @ home!
***
Eile sai kompenseeritud jääaega kerge troopikaga. Ehk siis bassein ja natuke saunu ja muud tsirkust. Seal oli välibassein ka. Täitsa muhe on taevasse passida, kui kere ümber on 28-kraadine vesi ja kõrvade ümber ulub -20 kraadine talvetuul ja lumehelbed. Ma veensin Katrit 10 eegu eest liduma tiiru basseini ümber ka. Ta tegi lausa poolteist tiiru – ma lahkelt andsin talle müntides ja 2-kroonistest 15 eeku selle tsirkuse eest. Minu meelest oli väga hästi kulutatud raha. Sest oi kui naljaks oli. Jäätunud kivid, kuhu eriti astuda ei taha kepsutas üks pea õlgade vahel Tallinna kesklinna öös. Kahjuks jäi tsirkus jäädvustamata.
Et tsirkust saaks ikka täie raha eest, siis aurusaunas norisime me natuke tuli ka. Sinna ronis mingi perekond sellise umbes aastase tatikaga. Ja see muudkui lõugas. Kui me olime juba 15 minutit kuulanud, kuidas laps otse kõrva karjus, siis Katri arvas, et oleks õige aeg neile öelda, et äkki anda tahavad saunast ära minna. Ja oi kuidas see isa siis leili läks. Ja kui isa läks leili, siis läks Katri leili ja ühel hetkel tekkis tunne, et see tüüp tuleb kallale. Aga lõpuks läks tädi oma lõugava pätakaga minema. Issikene üritas veel natuke aega mängida „kes peab kauem vastu” mängu ja istus tuhmi näoga seal, lootes, et meil hakkab piinlik ja me läheme ära. Aga me ei läinud, nii et ta läks ise. Nii et meie võit. Ei tule röökivate lastega sauna mürama, kui meie saunas mürame, selge!
Ja et kõige lõpuks ujumist, saunatamist, suplemist ja kõike muud peaaegu tervislikku kompenseerida, läksime mäkki ja keerasime ühe burkis näkku. Kusagilt tuleb ju kalorid ka kokku saada, et päeva bilanss oleks ikka plussis.
***
Üldiselt üksi kodus tšillimine mulle seni täitsa meeldib, aga ma olen märganud paari häirivat tendentsi:
- kui ma tavaliselt pärast koju tulekut või vähemalt mingil hetkel õhtu jooksul topin päeval tööl seljas olnud riided kappi/musta pesu kotti, siis kõik sel nädalal kantud asjad vedelevad endiselt laiali. Küll mitte põrandal. Aga tooli ja teksapükste kasti peale on kerkinud hirmuäratav kuhi juba.
- nõude pesemisega on ka probleeme. Viimase kolme päeva asjad kasisin eile hilisõhtul siiski ära. Nii et üks täiskasvanupunkt sai sellega teenitud.
- oma täiskasvanupunkti kaotasin ma ilmselt sellega, et mul on mõistlikul ajal tuttu saamisega probleeme. Tavaline tööpäeva eelne tuduaeg on mul ikka olnud kusagil 10 ja 11 vahel õhtul. Sel nädala pole nagu enne keskööd jõudnudki. Ja seejuures ei tee ma midagi. See aeg lihtsalt kaob kuhugi ära. Kahtlane…
Aga Simpsoneid pärast Kristeli lahkumist meie majapidamises ei vaadata :P
Esimesse kategooriasse läheb see, et tööl oli keegi jälle pelleri akna avali jätnud. Seekord polnud isegi enam mitte lihtsalt väga jahe, vaid ikka rõvedalt külm. Nii külm, et ma läksin sisse, panin akna kinni ja tuline välja tagasi. Siis istusin oma kabinetis pool tundi jalad ristis ja siis läksin pisut (kohe väga õige pisut) üles soenenud kempsu. Kui mul põieprobleemid on, siis ma süüdistan seda, kes ei saa aru, et kui väljas on oi-kurat-kui-külm, siis on ka see oi-oi-kurat kui külm.
Teise temperatuuri kõrghetke põhjustasin ma endale muidugi ise. Tuli esmaspäeval millegi pärast peale tunne, et paneks jalga põlvpüksid. Seelikuga ju vahel käin külma ilmaga, miks siis mitte põlvpükstega, right? Aga millegi pärast panen ma talvel seeliku juurde selga alati kas retuusid või paksud sukad, pükste alla aga maailma kõige õhemad 15 den-ised sukad. Ja siis kuskilt tuli veel geniaalne idee varba otsa, kohe otse selle olematu suka peale panna ilma sääreta saapad. Hommikul kodust minnes ei tundunudki mõte veel nii paha – laibaväsimus vist varjas külma -, aga tagasi tulles trolli oodates, tekkis tunne, et jalad kukuvad küljest ära. Siis ma seisin seal peatuses 15 minutit ja nühkisin sääri üksteise vastu, lootes natuke sooja saada. Ei saanud. Ja siis tuli tõeline vanakooli, selline kõige logum troll, kus sees polnud palju soojem, kui õues. Koju jõudes saabus kõige piinarikkam hetk. Teate seda tunnet, kuidas näiteks väga külma ilmaga väljas suusatades või muidu möllates hakkavad varbad külmetama, siis natuke valutama ja lõpuks lähevad tuimaks ning siis kui uuesti tuppa jõudes sooja saavad, tekkib selline valu, et pilt on tasku ja amputeerimine kõlaks hea lahendusena? Vot täpselt selline valu oli säärtes. See pole hea, võin ma öelda. Rõvedam kui külmavalu varvastest. Don’t try this @ home!
***
Eile sai kompenseeritud jääaega kerge troopikaga. Ehk siis bassein ja natuke saunu ja muud tsirkust. Seal oli välibassein ka. Täitsa muhe on taevasse passida, kui kere ümber on 28-kraadine vesi ja kõrvade ümber ulub -20 kraadine talvetuul ja lumehelbed. Ma veensin Katrit 10 eegu eest liduma tiiru basseini ümber ka. Ta tegi lausa poolteist tiiru – ma lahkelt andsin talle müntides ja 2-kroonistest 15 eeku selle tsirkuse eest. Minu meelest oli väga hästi kulutatud raha. Sest oi kui naljaks oli. Jäätunud kivid, kuhu eriti astuda ei taha kepsutas üks pea õlgade vahel Tallinna kesklinna öös. Kahjuks jäi tsirkus jäädvustamata.
Et tsirkust saaks ikka täie raha eest, siis aurusaunas norisime me natuke tuli ka. Sinna ronis mingi perekond sellise umbes aastase tatikaga. Ja see muudkui lõugas. Kui me olime juba 15 minutit kuulanud, kuidas laps otse kõrva karjus, siis Katri arvas, et oleks õige aeg neile öelda, et äkki anda tahavad saunast ära minna. Ja oi kuidas see isa siis leili läks. Ja kui isa läks leili, siis läks Katri leili ja ühel hetkel tekkis tunne, et see tüüp tuleb kallale. Aga lõpuks läks tädi oma lõugava pätakaga minema. Issikene üritas veel natuke aega mängida „kes peab kauem vastu” mängu ja istus tuhmi näoga seal, lootes, et meil hakkab piinlik ja me läheme ära. Aga me ei läinud, nii et ta läks ise. Nii et meie võit. Ei tule röökivate lastega sauna mürama, kui meie saunas mürame, selge!
Ja et kõige lõpuks ujumist, saunatamist, suplemist ja kõike muud peaaegu tervislikku kompenseerida, läksime mäkki ja keerasime ühe burkis näkku. Kusagilt tuleb ju kalorid ka kokku saada, et päeva bilanss oleks ikka plussis.
***
Üldiselt üksi kodus tšillimine mulle seni täitsa meeldib, aga ma olen märganud paari häirivat tendentsi:
- kui ma tavaliselt pärast koju tulekut või vähemalt mingil hetkel õhtu jooksul topin päeval tööl seljas olnud riided kappi/musta pesu kotti, siis kõik sel nädalal kantud asjad vedelevad endiselt laiali. Küll mitte põrandal. Aga tooli ja teksapükste kasti peale on kerkinud hirmuäratav kuhi juba.
- nõude pesemisega on ka probleeme. Viimase kolme päeva asjad kasisin eile hilisõhtul siiski ära. Nii et üks täiskasvanupunkt sai sellega teenitud.
- oma täiskasvanupunkti kaotasin ma ilmselt sellega, et mul on mõistlikul ajal tuttu saamisega probleeme. Tavaline tööpäeva eelne tuduaeg on mul ikka olnud kusagil 10 ja 11 vahel õhtul. Sel nädala pole nagu enne keskööd jõudnudki. Ja seejuures ei tee ma midagi. See aeg lihtsalt kaob kuhugi ära. Kahtlane…
Aga Simpsoneid pärast Kristeli lahkumist meie majapidamises ei vaadata :P
2010/01/17
Kristel has left the building, my ego has moved in
Nii, Kristel on nüüd välja puksitud ja lätlaste lennufirmaga Hitleri, Freudi ja Mozarti kodumaa poole teele pandud.
Ma tegin isegi selle üliinimliku pingutuse, et rullisin ennast pooleks tunniks voodist välja hommikul, et ikka kindel värk oleks, et ta minema läheb. Ei saa ju igasuguste asjadega riskida. Aga siis keerasin uuesti magada. Kell 8.30 pühapäeva hommikul on maailma kõige mõttetum aeg ärkvel olemiseks.
Enne äraminekut suutis ta siiski kõikvõimalikud kohad kõikvõimalikke liste täis toppida.
Välisukse küljes rippus see...
... ja külmaka küljes see.
***
Külmakast rääkides. Aitäh, Kristel, toidu eest! Ma arvan, et ma saan pool nädalat ainult sinu kraami peal siin ringi rullida.
***
Ja kuna Kristel läks, siis ma asusin korterit hõivama. Kristeli köögikäterätik käis täna pesus ja kolib kappi omaniku saabumist ootama. Tema sitapaberirull kolis ka kappi ära. Kui ma samas tempos jätkan, siis varsti ei ole enam meie putkas alles ühtegi märki, et Kristel kunagi siin oli. Peale "Calvin & Hobbes"-i muidugi. Seda tuli ju elu hinnaga kaitsta.
Kuigi ma ei tea, kes seda tahaks. Või siis õigemini, kes seda liigutada jaksaks...
Ma tegin isegi selle üliinimliku pingutuse, et rullisin ennast pooleks tunniks voodist välja hommikul, et ikka kindel värk oleks, et ta minema läheb. Ei saa ju igasuguste asjadega riskida. Aga siis keerasin uuesti magada. Kell 8.30 pühapäeva hommikul on maailma kõige mõttetum aeg ärkvel olemiseks.
Enne äraminekut suutis ta siiski kõikvõimalikud kohad kõikvõimalikke liste täis toppida.
Välisukse küljes rippus see...
... ja külmaka küljes see.
***
Külmakast rääkides. Aitäh, Kristel, toidu eest! Ma arvan, et ma saan pool nädalat ainult sinu kraami peal siin ringi rullida.
***
Ja kuna Kristel läks, siis ma asusin korterit hõivama. Kristeli köögikäterätik käis täna pesus ja kolib kappi omaniku saabumist ootama. Tema sitapaberirull kolis ka kappi ära. Kui ma samas tempos jätkan, siis varsti ei ole enam meie putkas alles ühtegi märki, et Kristel kunagi siin oli. Peale "Calvin & Hobbes"-i muidugi. Seda tuli ju elu hinnaga kaitsta.
Kuigi ma ei tea, kes seda tahaks. Või siis õigemini, kes seda liigutada jaksaks...
2010/01/16
Must see film, must love guy
Kusagil 2006. aastal tuli Rootsis välja Jens Lapiduse raamat „Snabba Cash“. Enne kui mina seda umbes kaks aastat hiljem lugeda jõudsin, oli see tõlgitud juba kõikvõimalikesse keeltesse. Ja kui ma selle läbi lugesin, sain aru miks. See on just üks sellistest raamatutest, mille peale kõvad kultuuritundjad ohkaks, et üks järjekordne krimka. Aga tegelikult on see üks hoopis teist moodi krimka. Millegi pärast on nii, et kui jutt käib krimkast, siis kõik eeldavad, et kusagil vähemalt kolmandas peatükis tuleb mõrv. Aga mis siis, kui seda mõrva ei tulegi? Tuleb hoopis kriminaalmaailma igapäevaelu valus kirjeldus. Sõnastatult nii, nagu elu seal maailmas, mida tavaline inimene ei koge, tegelikult käib.
Mina igatahes lugesin „Snabba Cashi“ naelutatult raamatu külge, sest see haarab kaasa. Mis siis, et narkokaubandus võib-olla pole tuttav, on tuttav iha saada kiiresti ja palju raha. Ja raamatud, kus mitu erinevat lugu ja peategelast põimuvad lõpuks kummalisel kombel kokku, on sageli paeluvad.
„Snabba Cashis“ (inglisekeelses tõlkes on raamatu pealkiri „Easy Money“ ja saksa keeles vist „Spür die Angst“ – lugege!!!) ajavad suurt raha taga wannabe-rikkur ja kõrgseltskonda trügija JW, kes selleks, et oma väljamõeldud elu elada, sõidab salaja mustalt taksot, ladinaameeriklane Jorge, keda jahib pärast vanglast põgenemist Jugoslaavia maffia ja serblasest profi-kurikael Mrado, kes soovib hakata seadusekuulekaks, et olla koos oma tütrega. Kõigil neil on vaja teenida raha ning seda kiiresti ja palju, nii et lõpuks kohtuvad nad vinget kokaiiniäri ajades Stockholmi allilmas.
Raamatu teeb heaks põnev stoori, kihvt keelekasutus ja ootamatud pöörded. Kui ma seda lugesin, siis esimene mõtete oli, et sellest saaks kuratlikult hea filmi. Natuke aega hiljem tuligi uudis, et Rootsis tehakse sellest filmi. Ja nüüd on see väljas. Ja nüüd olen ma juba viimased paar päeva vaadanud kõikvõimalikke treilereid, klippe, särke-värke. Ja tahaks päris filmi näha niiiiiiiiiiii-niiiiiiiiii väga.
***
Asja ei muuda halvemaks, et filmis mängib JW-d sitaks nummi tüüp. Alguses, kui ma esimest korda sain teada, et filmi tehakse ja kes seal mängivad, siis ma olin pettunud, et rolli ei valitud mõnda Rootsi näitlejateposu tõelist hunki. Aga pärast paari filmiklippi avastasin, et Joel Kinnaman on veelgi hunkim, kui need päris hunkid. Selline 15aasta taguse Brad Pitti fiilinguga tüüp. Vähemalt minus tekitab sellise tunde. Mitte võib-olla klassikaliselt nummi ja mitte selles mõttes ilus, nagu mina tavaliselt ilusaks pean, aga kohutavalt vastupandamatu sellest hoolimata.
Ja filmi viletsat soengut kompenseerib see, et muul ajal näeb ta oi-oi-oi, kui kuum välja. Või mis?
Mina igatahes lugesin „Snabba Cashi“ naelutatult raamatu külge, sest see haarab kaasa. Mis siis, et narkokaubandus võib-olla pole tuttav, on tuttav iha saada kiiresti ja palju raha. Ja raamatud, kus mitu erinevat lugu ja peategelast põimuvad lõpuks kummalisel kombel kokku, on sageli paeluvad.
„Snabba Cashis“ (inglisekeelses tõlkes on raamatu pealkiri „Easy Money“ ja saksa keeles vist „Spür die Angst“ – lugege!!!) ajavad suurt raha taga wannabe-rikkur ja kõrgseltskonda trügija JW, kes selleks, et oma väljamõeldud elu elada, sõidab salaja mustalt taksot, ladinaameeriklane Jorge, keda jahib pärast vanglast põgenemist Jugoslaavia maffia ja serblasest profi-kurikael Mrado, kes soovib hakata seadusekuulekaks, et olla koos oma tütrega. Kõigil neil on vaja teenida raha ning seda kiiresti ja palju, nii et lõpuks kohtuvad nad vinget kokaiiniäri ajades Stockholmi allilmas.
Raamatu teeb heaks põnev stoori, kihvt keelekasutus ja ootamatud pöörded. Kui ma seda lugesin, siis esimene mõtete oli, et sellest saaks kuratlikult hea filmi. Natuke aega hiljem tuligi uudis, et Rootsis tehakse sellest filmi. Ja nüüd on see väljas. Ja nüüd olen ma juba viimased paar päeva vaadanud kõikvõimalikke treilereid, klippe, särke-värke. Ja tahaks päris filmi näha niiiiiiiiiiii-niiiiiiiiii väga.
***
Asja ei muuda halvemaks, et filmis mängib JW-d sitaks nummi tüüp. Alguses, kui ma esimest korda sain teada, et filmi tehakse ja kes seal mängivad, siis ma olin pettunud, et rolli ei valitud mõnda Rootsi näitlejateposu tõelist hunki. Aga pärast paari filmiklippi avastasin, et Joel Kinnaman on veelgi hunkim, kui need päris hunkid. Selline 15aasta taguse Brad Pitti fiilinguga tüüp. Vähemalt minus tekitab sellise tunde. Mitte võib-olla klassikaliselt nummi ja mitte selles mõttes ilus, nagu mina tavaliselt ilusaks pean, aga kohutavalt vastupandamatu sellest hoolimata.
Ja filmi viletsat soengut kompenseerib see, et muul ajal näeb ta oi-oi-oi, kui kuum välja. Või mis?
2010/01/15
Reamees raporteerib! Endiselt elus!
Ma olen täna enda üle peaaegu uhke. Vahel ju peab. Ja keegi ju peab. Igatahes olin täna tubli ja eile tubli (vist).
Neljapäevane plaan B oli selline hea ja halva stsenaariumi vahepealne ettevõtmine. Viisakas õlle toidu kõrvale ja siis natuke kokteile. Ja sügavad filosoofilised arutelud, või midagi. Igatahes oli resultaat see, et nüüd on kogu maailm jälle paika pandud. Esmane järeldus on ikkagi see, et kõik ülejäänud inimesed on rumalad ja tropid ja mina üks väheseid lillekesi keset pasamerd :)
Ja konjak ei tulnudki mängu. Viisakad inimesed tellivad baarist, mitte ei võta oma pudelit kaasa. Ja maksavad kordi rohkem. Kõige kurvem nende kokside juures oli see, et ei saanud bussi peale minekuks isegi sooja kontidesse. Järelikult sai ikka liiga vähe joodud.
Poole ühe ajal öösel sai tuttu ja täna hommikul helises telefon isegi äratuse märgiks, mis on juba märkimisväärne progress. Ja tööl sai isegi tööd tehtud natuke, mis on ka progress. Kuigi ma pole kindel, kas töö tegemine viis edasi või tagasi. Asjade persse keeramine tööd tehes ei ole alati edu alus. Aga eks see selgub juba hiljem.
***
Neljapäevaõhtune Tallinn valmistas mulle pisukese pettumuse. Ma ei tea, kas asi on masus või oli see Tartu fenomen, et neljapäeviti oli seal nädala vingeim möll, aga eile oli linn täiesti tühi. Tänavatel polnud kedagi, pubis polnud kedagi, von Krahlis oli ainult kaks paari teejoojaid. Töötajaid oli lõbustuslokaalides rohkem, kui kliente. Funi tase oli madal, ühesõnaga.
***
Kristel kavatseb salakavalalt mind enne ise Kesk-Euroopasse pagemist laostada. Mingil X hetkel tuli tema, šoppamise vägivaldne vaenlane, jutuga, et nägi Seppäläs lahedaid läikivaid retuuse. Mina, läikiva-retuusi-pede, tormasin loomulikult neid otsima. Retuuse ei leidnud, aga see-eest leidsin ülimalt laheda pusa.
Täna saatis Kristel mind poodi kohukesi tooma. Kohukestele lähenesin ma läbi kaubamaja ja seal kisas reklaam, et muusikaosakonnas on soodukas. No siis ma pidin ju sealt läbi kepsutama ja kaks 99 kroonist Kings of Leoni plaati kaasa krapsama. Ja teel alla pidin ma loomulikult kulinapoest läbi astuma, sest seal olid paljud asjad poole hinnaga. Ja siis tuli sealt ka kaasa komplekt käevõrusid, kaks kaelakeed ja sõrmus. Lohutus on vähemalt see, et mõlemat kaelakeed olin ma juba mitu kuud nillinud, aga ei raatsinud täishinnaga osta... Ja nüüd on vähemalt mul rohkem kulinaid. Mille jaoks on suuremat karpi vaja :D
***
Lisaks ostuhulluse soodustamisele on Kristel lahkumise eel otsustanud jagada oma fantastilisemaid mõtteterasid. Tänase päeva pärl:
No comment!
Ja just käis ta fotokaga vannitoas mind pildistamas, kui ma nägu pesin. Et nägu oli pesugeeli täis, siis ma ei tea, mida ta mu upakil roosas dressis tagumiku taga tegi. Ise nimetas ta seda protsessi maastiku fotografeerimiseks... Eks igaüks tee kunsti oma moodi.
Neljapäevane plaan B oli selline hea ja halva stsenaariumi vahepealne ettevõtmine. Viisakas õlle toidu kõrvale ja siis natuke kokteile. Ja sügavad filosoofilised arutelud, või midagi. Igatahes oli resultaat see, et nüüd on kogu maailm jälle paika pandud. Esmane järeldus on ikkagi see, et kõik ülejäänud inimesed on rumalad ja tropid ja mina üks väheseid lillekesi keset pasamerd :)
Ja konjak ei tulnudki mängu. Viisakad inimesed tellivad baarist, mitte ei võta oma pudelit kaasa. Ja maksavad kordi rohkem. Kõige kurvem nende kokside juures oli see, et ei saanud bussi peale minekuks isegi sooja kontidesse. Järelikult sai ikka liiga vähe joodud.
Poole ühe ajal öösel sai tuttu ja täna hommikul helises telefon isegi äratuse märgiks, mis on juba märkimisväärne progress. Ja tööl sai isegi tööd tehtud natuke, mis on ka progress. Kuigi ma pole kindel, kas töö tegemine viis edasi või tagasi. Asjade persse keeramine tööd tehes ei ole alati edu alus. Aga eks see selgub juba hiljem.
***
Neljapäevaõhtune Tallinn valmistas mulle pisukese pettumuse. Ma ei tea, kas asi on masus või oli see Tartu fenomen, et neljapäeviti oli seal nädala vingeim möll, aga eile oli linn täiesti tühi. Tänavatel polnud kedagi, pubis polnud kedagi, von Krahlis oli ainult kaks paari teejoojaid. Töötajaid oli lõbustuslokaalides rohkem, kui kliente. Funi tase oli madal, ühesõnaga.
***
Kristel kavatseb salakavalalt mind enne ise Kesk-Euroopasse pagemist laostada. Mingil X hetkel tuli tema, šoppamise vägivaldne vaenlane, jutuga, et nägi Seppäläs lahedaid läikivaid retuuse. Mina, läikiva-retuusi-pede, tormasin loomulikult neid otsima. Retuuse ei leidnud, aga see-eest leidsin ülimalt laheda pusa.
Täna saatis Kristel mind poodi kohukesi tooma. Kohukestele lähenesin ma läbi kaubamaja ja seal kisas reklaam, et muusikaosakonnas on soodukas. No siis ma pidin ju sealt läbi kepsutama ja kaks 99 kroonist Kings of Leoni plaati kaasa krapsama. Ja teel alla pidin ma loomulikult kulinapoest läbi astuma, sest seal olid paljud asjad poole hinnaga. Ja siis tuli sealt ka kaasa komplekt käevõrusid, kaks kaelakeed ja sõrmus. Lohutus on vähemalt see, et mõlemat kaelakeed olin ma juba mitu kuud nillinud, aga ei raatsinud täishinnaga osta... Ja nüüd on vähemalt mul rohkem kulinaid. Mille jaoks on suuremat karpi vaja :D
***
Lisaks ostuhulluse soodustamisele on Kristel lahkumise eel otsustanud jagada oma fantastilisemaid mõtteterasid. Tänase päeva pärl:
"Ära võta meest, võta hobune!"
No comment!
Ja just käis ta fotokaga vannitoas mind pildistamas, kui ma nägu pesin. Et nägu oli pesugeeli täis, siis ma ei tea, mida ta mu upakil roosas dressis tagumiku taga tegi. Ise nimetas ta seda protsessi maastiku fotografeerimiseks... Eks igaüks tee kunsti oma moodi.
2010/01/14
See algas nii hästi, et mul pole aimugi, kuidas see lõppeb…
Hommikul ärkasin selle peale, et keegi üritas oma autot käivitada. Auto käivitus, aga ei liikunud, sest rattad rullisid ühe koha peal ringi. Ja nii ta siis rullis seal rattaid. Pikalt ja kaua. Suhteliselt vihaselt kah. Siis saabus vaikus. Ma keerasin teise külje ja jõudsin juba jätkata põõnamist, kui auto alustas veelgi vihasemat rataste rullimist. Pärast veel u 10 minutit lõrisemist, urisemist ja vingumist käuksus autoke siiski maja juurest eemale. Lootsin, et saabus juba mu õnnehetk ja lasin jälle silma looja. Siis ärkasin millegi pärast. Oli selline tunne, et oleks nagu pidanud ärkama. Aga et kell ei olnud veel helisenud, siis üritasin seda tunnet alla suruda. Kuna surumine suuremat asja hästi ka ei õnnestunud, otsustasin sirutada käpa teki alt välja ja vaadata, kaua ma siis veel põõnata saan. Selgus – üllatus, üllatus – et ma olin juba niigi veerand tundi kauem põõnanud, kui ma tegelikult oleks pidanud. Keegi (ei tea küll kes?) oli jätnud äratuse panemata. Süüdlase otsimine kestab endiselt ja teda kavatsetakse karmilt karistada, kui ta leitakse…
Et takistada süüdlast edaspidi selliseid akte kordamast, panin juba täna hommikul homme kella 7ks äratuse valimis. Nii, et ta ikka heliseks.
***
Suurem draama jäi muidugi puhkemata, sest esiteks ei ole 15 mintsa eluohtlik sissemagamine ja teiseks ei olnud mul hommikul energiat korraliku draama tegemiseks. Dresspüksid (loe: retuusid) jalga ja uksest välja. Umbes nagu oleks pidžaamas kodust lahkunud. Seega ei midagi erilist. Ja tööle jõudsin samal ajal, ehk siis umbes 10 mintsase hilinemisega, nagu iga päev. Äkki peaks hakkama seda sissemagamist regulaarselt harrastama?
***
Homme hommikuse äratuse osas mul siiski hea tunne pole. Võib muidugi minna nii ja naa. Ärkamine võib olla sama raske kui tavaliselt (ehk siis hea stsenaarium) või ilgelt räme ettevõtmine (halb stsenaarium).
Keskmiselt head stsenaariumit oleks ilmselt võimaldanud plaan A neljapäeva õhtu sisustamiseks. Murelikuks teeb mind natuke aga see, et plaanist B on mul suhteliselt ebaselge ülevaade.
Plaan A pidi sisaldama „troopikat ja veemõnusid” (plaani pakkuja sõnastas selle nii), aga et planeerija tervis ei luba osaleda vesistel aktsioonidel, asendatakse need kardetavasti teist laadi vesiste aktsioonidega. Ehk siis ühelt poolt võib aktsiooniks olla klaas veini ja viisakas kojuminek enam-vähem viisakal kellajal. Teisalt eraldasin ma plaani pakkumisest väljendeid „juua tahaks”, „ma vist haaran töölt kapist ühe konni kaasa”, „ei tea milline see hea konn on? äkki peaks kõik võtma ja neid siis grüünes degusteerima?” ning „reedel vist olevat mingi tööpäev, aga see ei huvita küll ju kedagi eriti”.
***
Private might survive! But on the other hand, private might not survive….
Et takistada süüdlast edaspidi selliseid akte kordamast, panin juba täna hommikul homme kella 7ks äratuse valimis. Nii, et ta ikka heliseks.
***
Suurem draama jäi muidugi puhkemata, sest esiteks ei ole 15 mintsa eluohtlik sissemagamine ja teiseks ei olnud mul hommikul energiat korraliku draama tegemiseks. Dresspüksid (loe: retuusid) jalga ja uksest välja. Umbes nagu oleks pidžaamas kodust lahkunud. Seega ei midagi erilist. Ja tööle jõudsin samal ajal, ehk siis umbes 10 mintsase hilinemisega, nagu iga päev. Äkki peaks hakkama seda sissemagamist regulaarselt harrastama?
***
Homme hommikuse äratuse osas mul siiski hea tunne pole. Võib muidugi minna nii ja naa. Ärkamine võib olla sama raske kui tavaliselt (ehk siis hea stsenaarium) või ilgelt räme ettevõtmine (halb stsenaarium).
Keskmiselt head stsenaariumit oleks ilmselt võimaldanud plaan A neljapäeva õhtu sisustamiseks. Murelikuks teeb mind natuke aga see, et plaanist B on mul suhteliselt ebaselge ülevaade.
Plaan A pidi sisaldama „troopikat ja veemõnusid” (plaani pakkuja sõnastas selle nii), aga et planeerija tervis ei luba osaleda vesistel aktsioonidel, asendatakse need kardetavasti teist laadi vesiste aktsioonidega. Ehk siis ühelt poolt võib aktsiooniks olla klaas veini ja viisakas kojuminek enam-vähem viisakal kellajal. Teisalt eraldasin ma plaani pakkumisest väljendeid „juua tahaks”, „ma vist haaran töölt kapist ühe konni kaasa”, „ei tea milline see hea konn on? äkki peaks kõik võtma ja neid siis grüünes degusteerima?” ning „reedel vist olevat mingi tööpäev, aga see ei huvita küll ju kedagi eriti”.
***
Private might survive! But on the other hand, private might not survive….
2010/01/10
Pühapäeva gurmee
Mida teie täna sõite? Minul olid menüüs halloumiga täidetud šampinjonid. Kui oleks natuke vähem kõrvetanud, oleks lausa ülimegahea, nüüd oli lihtsalt megahea.
2010/01/09
Kultuuri vastu võitluses
Juba pikemat aega olen planeerinud kultuurset nädalavahetust. Või siis noh, sõnastame ümber – vaadata Chaneli filmi ja käia KUMUs. Sest üldiselt mulle Prantsuse filmid meeldivad ja enam-vähem sünnis kultuurne inimene võiks ikka ju meie isiklikus muuseumiimes ära käia. Nüüd läbisin vähem kui 24h sees mõlemad projektid. Kinu läks suhteliselt kerge vaevaga (jõudsin küll endast mitte sõltuvatel põhjustel 2h hilisemale seansile kui kavas) ja muuseum sai ka kiiresti ette võetud, sest viimast nädalavahetust oli lahti Normandia kunstnike näitus, mida kunagi telkus selle avamise kohta uudist nähes tahtsin näha. Ja Põhjamaade kunsti näitus oli lahti eelviimast nädalat. Niiet see sundis lõpuks isegi mind enne keskpäeva voodist välja roomama ja Kadriorgu seiklema...
***
„Coco avant Chanel“ oli natuke pettumust valmistav. Mitte et halb, aga lihtsalt mitte nii hea, kui ma lootsin. Prantsuse filmid on tavaliselt kas üle vindi romantilised, napakalt traagilised või sürrilt naljakad. See polnud ühtegi neist. Selline hea, aga tavaline film.
***
KUMU oli päris vahva. Mõnusalt sürr hoone. Lisaks sellele olid need näitused, mida ma näha tahtsin kihvtid, boonusena ühe napaka soomlase näitus.
Normandia kunstnike pildi olid sellised ilusad – meri, maastik, natuke lehmi. Prantsuse romantika, ühesõnaga.
Põhjamaade näitus oli selline mõnus selgu installatsioonist, fotost, kõikvõimalikest veidrustest ja kohati ka natuke traditsioonilisemast maalist.
Minu uus lemmikteos on igatahes Lisa Johanssoni plakat...
Muuhulgas nägi näitusel südamekujuliselt kokkupoogitud sitajunni lauses „I love Malmö“...
... ja pissi sisse konserveeritud ajalehte.
Samuti oli üks islandlane nimega Gardar Eide Einarsson pannud raami sisse kolm lehekülge konspiratsiooniteooriat selle kohta, et smurfid on kõigi maailma hädade taga. Humoorikas. Mina smurfe ei süüdista.
Soome härra Harro Koskineni peamine inspiratsioon on aga sead.
Sead laua ümber telekat vaatamas...
...ja sead teed ületamas...
...ja sead ristil...
...ja sead Soome vapil.
***
Veidrustele lisaks oli muidugi näitustel ka klassikat. Näiteks Andy Warhol...
...või August Strindberg.
***
Aga milles seisnes minu kultuurivastasus? Esiteks, kompenseerisin ma liigset kultuuridoosi sellele järgnenud šoppamistuuriga. Sai natuke vajalikke asju, mille kõik ma kohe ära kingin.
Ja nii kui ma koju jõudsin, asusin vägivaldsesse lahingusse naabrite lõõtsakultuuriga. Juba reedel proovisin ma valjematel tuuridel oma äsjaostetud Kenti plaati. See kutsus esile kergema trampimise. Laupäeva pealelõunal ründasin ma siis nende rahvalikku laulu ja kääksutamist täisvõimsusel Kentiga. Sellele järgnes hüsteeriline trampimine. Ja natukese aja pärast tõmbasid nad välja elektripuuri. Ei tea kas neil olid remonttööd planeeritud või asusid nad nendega tegelema spontaanselt?
***
„Coco avant Chanel“ oli natuke pettumust valmistav. Mitte et halb, aga lihtsalt mitte nii hea, kui ma lootsin. Prantsuse filmid on tavaliselt kas üle vindi romantilised, napakalt traagilised või sürrilt naljakad. See polnud ühtegi neist. Selline hea, aga tavaline film.
***
KUMU oli päris vahva. Mõnusalt sürr hoone. Lisaks sellele olid need näitused, mida ma näha tahtsin kihvtid, boonusena ühe napaka soomlase näitus.
Normandia kunstnike pildi olid sellised ilusad – meri, maastik, natuke lehmi. Prantsuse romantika, ühesõnaga.
Põhjamaade näitus oli selline mõnus selgu installatsioonist, fotost, kõikvõimalikest veidrustest ja kohati ka natuke traditsioonilisemast maalist.
Minu uus lemmikteos on igatahes Lisa Johanssoni plakat...
Muuhulgas nägi näitusel südamekujuliselt kokkupoogitud sitajunni lauses „I love Malmö“...
... ja pissi sisse konserveeritud ajalehte.
Samuti oli üks islandlane nimega Gardar Eide Einarsson pannud raami sisse kolm lehekülge konspiratsiooniteooriat selle kohta, et smurfid on kõigi maailma hädade taga. Humoorikas. Mina smurfe ei süüdista.
Soome härra Harro Koskineni peamine inspiratsioon on aga sead.
Sead laua ümber telekat vaatamas...
...ja sead teed ületamas...
...ja sead ristil...
...ja sead Soome vapil.
***
Veidrustele lisaks oli muidugi näitustel ka klassikat. Näiteks Andy Warhol...
...või August Strindberg.
***
Aga milles seisnes minu kultuurivastasus? Esiteks, kompenseerisin ma liigset kultuuridoosi sellele järgnenud šoppamistuuriga. Sai natuke vajalikke asju, mille kõik ma kohe ära kingin.
Ja nii kui ma koju jõudsin, asusin vägivaldsesse lahingusse naabrite lõõtsakultuuriga. Juba reedel proovisin ma valjematel tuuridel oma äsjaostetud Kenti plaati. See kutsus esile kergema trampimise. Laupäeva pealelõunal ründasin ma siis nende rahvalikku laulu ja kääksutamist täisvõimsusel Kentiga. Sellele järgnes hüsteeriline trampimine. Ja natukese aja pärast tõmbasid nad välja elektripuuri. Ei tea kas neil olid remonttööd planeeritud või asusid nad nendega tegelema spontaanselt?
2010/01/02
Enne, kui uue kallale minna, saadame vana ikka ära...
... ehk siis võtame käbedalt kokku aasta 2009.
***
…aasta kõige tüütum väljend: masu
Igal pool on masu, kõik piinlevad, kõik on täitsa perses. On jah? Ja mis siis? Vingumine aitab vä? Ja üleüldse ei istu mulle need „lahedad“ eesti lühend/uuend-sõnad. Masu, jokk jne.
…aasta pettumus: ülemaailmne kliimakonverents Taanis. Just siis tuli viimase kümnendi kõige vintskem külmalaine ja keegi kurat ei saanud aru, mis kliima soojenemisest sonitakse...
…aasta kohtumine: suvaline rasta-tüüp Amsterdami raudteejaama juures laupäeva hommikul kell 8 kutsus kohvile ja kanepile. Üks ahvatlevamaid pakkumisi aasta jooksul. Kahjuks olin sunnitud loobuma...
...aasta käkk: vabadusesammas. Inetu ja tulukesed ei põle ja kärss on kärnas ja maa on külmunud...
...aasta no-perse-küll 1: et Rootsi ei jõudnud jalka MMile
...aasta no-perse-küll 2: et Bosnia ei jõudnud jalka MMile
...aasta no-perse-küll 3: ma olen ¾ aastast tõusnud iga päev kell 7. See pole normaalne, ega ju?
...aasta uksehoidja: turske tüüp ööklubi Laroy uksel. Vanusepiirang oli 20. 18aastane sai käbe sisse, minu dokumenti vaadati terve igavik. Ju vist olin liiga vana asutuse jaoks...
...aasta kompliment: mind peeti 19aastaseks! Okei, oli jah hämaras, aga ikkagi...
..aasta tsitaat:
*„Ma olen hea isa.“
Josef Fritzl püstitas rekordi puuduva reaalsustaju ülesnäitamise osas. Lisaks sellele, et ta vägitsas 3000 korda oma tütart, tahtis ta tunnustust selle eest, et ta kustutas tuled vägistamise ajaks, et teised lapsed ei peaks seda pealt nägema. Nice job!
* „Vaadake seda, kui nädalavahetust matkamas.“
Silvio Berlusconi soovitus Itaalia maavärinas kodutuks jäänutele. Tõeline riigimees.
* „Kas keegi teab, kust saab osta muumitrolli-kostüümi?“
Tundmatu autor Djurgårdeni foorumis pärast seda, kui klubi ostis korraga neli soome mängijat. Ma võtaks ka igaks juhuks ühe muumi-kombeka...
…aasta laul:
* Kent – Krossa allt
* Erik Hassle – Hurthul
* Fightstar – City on Fire
…aasta film:
* Inglourious Basterds
* Ordinary People
* The Men Who Stare at Goats
…aasta raamat:
* Alex Schulman „Skynda at älska“
* Steven Galloway „The Cellist of Sarajevo“ (okei, okei, ilmus küll juba 2008, aga mina lugesin sel aastal... järelikult sobib, kui 2009 raamat)
* Simon Kuper, Stefan Szymanski „Why England Lose and Other Curious Phenomena Explained“
...aasta huumor: Soran Ismail. Minu kaastunne kõigile, kes rootsi keelt ei mõista, sest selle poisi twitter ja stand-upid on püksid-märjaks-naljakad.
...aasta šokiteraapia: jõulõuna töökaaslastega. Konkurentsitult!
...aasta come-back: Felix Gottwald. Uhhh. Nostalgia. Peaaegu nagu kamašokolaad, aga veel parem.
***
Oli siis üldkokkuvõttes hea aasta? Go figure... Jõudsin saada koondatud, olla töötu, hakata riigiametnikuks ja igavusest ninnanokkimise eksperdiks kasvada. Saada natuke suuremaks, (loodetavasti) targemaks ja õppida kiirustama aeglaselt. Ja minu super-kuts läks kutsude paradiisi. Ja mõned inimesed tekitasid oma kõrgeklassilise troplusega tahtmise terroristlik-kriminaalsele teele minna ja mõned inimesed tegid tuju väääääääga heaks :)
***
Mis me siis uuel aastal teeme? Saan ilusaks, targaks ja osavaks ning loodetavasti ka hirmus rikkaks. Ja hakkan lõpuks tegema asju, mis mulle meeldivad, mitte ainult asju, mida peab tegema. Ja kui ka ükski neist plaanides ei peaks õnnestuma, siis vähemalt planeerimises ja unistamises saan ma veel kõvemaks käpaks, kui praegu!
***
Ja nüüd, hüpake lumehange! Mina olen seda juba sel aastal teinud. Küll nii pool-vabatahtlikult, aga lumi suusapüksis on mõnus :P
***
…aasta kõige tüütum väljend: masu
Igal pool on masu, kõik piinlevad, kõik on täitsa perses. On jah? Ja mis siis? Vingumine aitab vä? Ja üleüldse ei istu mulle need „lahedad“ eesti lühend/uuend-sõnad. Masu, jokk jne.
…aasta pettumus: ülemaailmne kliimakonverents Taanis. Just siis tuli viimase kümnendi kõige vintskem külmalaine ja keegi kurat ei saanud aru, mis kliima soojenemisest sonitakse...
…aasta kohtumine: suvaline rasta-tüüp Amsterdami raudteejaama juures laupäeva hommikul kell 8 kutsus kohvile ja kanepile. Üks ahvatlevamaid pakkumisi aasta jooksul. Kahjuks olin sunnitud loobuma...
...aasta käkk: vabadusesammas. Inetu ja tulukesed ei põle ja kärss on kärnas ja maa on külmunud...
...aasta no-perse-küll 1: et Rootsi ei jõudnud jalka MMile
...aasta no-perse-küll 2: et Bosnia ei jõudnud jalka MMile
...aasta no-perse-küll 3: ma olen ¾ aastast tõusnud iga päev kell 7. See pole normaalne, ega ju?
...aasta uksehoidja: turske tüüp ööklubi Laroy uksel. Vanusepiirang oli 20. 18aastane sai käbe sisse, minu dokumenti vaadati terve igavik. Ju vist olin liiga vana asutuse jaoks...
...aasta kompliment: mind peeti 19aastaseks! Okei, oli jah hämaras, aga ikkagi...
..aasta tsitaat:
*„Ma olen hea isa.“
Josef Fritzl püstitas rekordi puuduva reaalsustaju ülesnäitamise osas. Lisaks sellele, et ta vägitsas 3000 korda oma tütart, tahtis ta tunnustust selle eest, et ta kustutas tuled vägistamise ajaks, et teised lapsed ei peaks seda pealt nägema. Nice job!
* „Vaadake seda, kui nädalavahetust matkamas.“
Silvio Berlusconi soovitus Itaalia maavärinas kodutuks jäänutele. Tõeline riigimees.
* „Kas keegi teab, kust saab osta muumitrolli-kostüümi?“
Tundmatu autor Djurgårdeni foorumis pärast seda, kui klubi ostis korraga neli soome mängijat. Ma võtaks ka igaks juhuks ühe muumi-kombeka...
…aasta laul:
* Kent – Krossa allt
* Erik Hassle – Hurthul
* Fightstar – City on Fire
…aasta film:
* Inglourious Basterds
* Ordinary People
* The Men Who Stare at Goats
…aasta raamat:
* Alex Schulman „Skynda at älska“
* Steven Galloway „The Cellist of Sarajevo“ (okei, okei, ilmus küll juba 2008, aga mina lugesin sel aastal... järelikult sobib, kui 2009 raamat)
* Simon Kuper, Stefan Szymanski „Why England Lose and Other Curious Phenomena Explained“
...aasta huumor: Soran Ismail. Minu kaastunne kõigile, kes rootsi keelt ei mõista, sest selle poisi twitter ja stand-upid on püksid-märjaks-naljakad.
...aasta šokiteraapia: jõulõuna töökaaslastega. Konkurentsitult!
...aasta come-back: Felix Gottwald. Uhhh. Nostalgia. Peaaegu nagu kamašokolaad, aga veel parem.
***
Oli siis üldkokkuvõttes hea aasta? Go figure... Jõudsin saada koondatud, olla töötu, hakata riigiametnikuks ja igavusest ninnanokkimise eksperdiks kasvada. Saada natuke suuremaks, (loodetavasti) targemaks ja õppida kiirustama aeglaselt. Ja minu super-kuts läks kutsude paradiisi. Ja mõned inimesed tekitasid oma kõrgeklassilise troplusega tahtmise terroristlik-kriminaalsele teele minna ja mõned inimesed tegid tuju väääääääga heaks :)
***
Mis me siis uuel aastal teeme? Saan ilusaks, targaks ja osavaks ning loodetavasti ka hirmus rikkaks. Ja hakkan lõpuks tegema asju, mis mulle meeldivad, mitte ainult asju, mida peab tegema. Ja kui ka ükski neist plaanides ei peaks õnnestuma, siis vähemalt planeerimises ja unistamises saan ma veel kõvemaks käpaks, kui praegu!
***
Ja nüüd, hüpake lumehange! Mina olen seda juba sel aastal teinud. Küll nii pool-vabatahtlikult, aga lumi suusapüksis on mõnus :P
Subscribe to:
Posts (Atom)