Hommikul ärkasin selle peale, et keegi üritas oma autot käivitada. Auto käivitus, aga ei liikunud, sest rattad rullisid ühe koha peal ringi. Ja nii ta siis rullis seal rattaid. Pikalt ja kaua. Suhteliselt vihaselt kah. Siis saabus vaikus. Ma keerasin teise külje ja jõudsin juba jätkata põõnamist, kui auto alustas veelgi vihasemat rataste rullimist. Pärast veel u 10 minutit lõrisemist, urisemist ja vingumist käuksus autoke siiski maja juurest eemale. Lootsin, et saabus juba mu õnnehetk ja lasin jälle silma looja. Siis ärkasin millegi pärast. Oli selline tunne, et oleks nagu pidanud ärkama. Aga et kell ei olnud veel helisenud, siis üritasin seda tunnet alla suruda. Kuna surumine suuremat asja hästi ka ei õnnestunud, otsustasin sirutada käpa teki alt välja ja vaadata, kaua ma siis veel põõnata saan. Selgus – üllatus, üllatus – et ma olin juba niigi veerand tundi kauem põõnanud, kui ma tegelikult oleks pidanud. Keegi (ei tea küll kes?) oli jätnud äratuse panemata. Süüdlase otsimine kestab endiselt ja teda kavatsetakse karmilt karistada, kui ta leitakse…
Et takistada süüdlast edaspidi selliseid akte kordamast, panin juba täna hommikul homme kella 7ks äratuse valimis. Nii, et ta ikka heliseks.
***
Suurem draama jäi muidugi puhkemata, sest esiteks ei ole 15 mintsa eluohtlik sissemagamine ja teiseks ei olnud mul hommikul energiat korraliku draama tegemiseks. Dresspüksid (loe: retuusid) jalga ja uksest välja. Umbes nagu oleks pidžaamas kodust lahkunud. Seega ei midagi erilist. Ja tööle jõudsin samal ajal, ehk siis umbes 10 mintsase hilinemisega, nagu iga päev. Äkki peaks hakkama seda sissemagamist regulaarselt harrastama?
***
Homme hommikuse äratuse osas mul siiski hea tunne pole. Võib muidugi minna nii ja naa. Ärkamine võib olla sama raske kui tavaliselt (ehk siis hea stsenaarium) või ilgelt räme ettevõtmine (halb stsenaarium).
Keskmiselt head stsenaariumit oleks ilmselt võimaldanud plaan A neljapäeva õhtu sisustamiseks. Murelikuks teeb mind natuke aga see, et plaanist B on mul suhteliselt ebaselge ülevaade.
Plaan A pidi sisaldama „troopikat ja veemõnusid” (plaani pakkuja sõnastas selle nii), aga et planeerija tervis ei luba osaleda vesistel aktsioonidel, asendatakse need kardetavasti teist laadi vesiste aktsioonidega. Ehk siis ühelt poolt võib aktsiooniks olla klaas veini ja viisakas kojuminek enam-vähem viisakal kellajal. Teisalt eraldasin ma plaani pakkumisest väljendeid „juua tahaks”, „ma vist haaran töölt kapist ühe konni kaasa”, „ei tea milline see hea konn on? äkki peaks kõik võtma ja neid siis grüünes degusteerima?” ning „reedel vist olevat mingi tööpäev, aga see ei huvita küll ju kedagi eriti”.
***
Private might survive! But on the other hand, private might not survive….
1 comment:
kuidas lõppes siis?
Post a Comment