Kultuuri vastu võitluses

Juba pikemat aega olen planeerinud kultuurset nädalavahetust. Või siis noh, sõnastame ümber – vaadata Chaneli filmi ja käia KUMUs. Sest üldiselt mulle Prantsuse filmid meeldivad ja enam-vähem sünnis kultuurne inimene võiks ikka ju meie isiklikus muuseumiimes ära käia. Nüüd läbisin vähem kui 24h sees mõlemad projektid. Kinu läks suhteliselt kerge vaevaga (jõudsin küll endast mitte sõltuvatel põhjustel 2h hilisemale seansile kui kavas) ja muuseum sai ka kiiresti ette võetud, sest viimast nädalavahetust oli lahti Normandia kunstnike näitus, mida kunagi telkus selle avamise kohta uudist nähes tahtsin näha. Ja Põhjamaade kunsti näitus oli lahti eelviimast nädalat. Niiet see sundis lõpuks isegi mind enne keskpäeva voodist välja roomama ja Kadriorgu seiklema...

***

„Coco avant Chanel“ oli natuke pettumust valmistav. Mitte et halb, aga lihtsalt mitte nii hea, kui ma lootsin. Prantsuse filmid on tavaliselt kas üle vindi romantilised, napakalt traagilised või sürrilt naljakad. See polnud ühtegi neist. Selline hea, aga tavaline film.



***

KUMU oli päris vahva. Mõnusalt sürr hoone. Lisaks sellele olid need näitused, mida ma näha tahtsin kihvtid, boonusena ühe napaka soomlase näitus.

Normandia kunstnike pildi olid sellised ilusad – meri, maastik, natuke lehmi. Prantsuse romantika, ühesõnaga.

Põhjamaade näitus oli selline mõnus selgu installatsioonist, fotost, kõikvõimalikest veidrustest ja kohati ka natuke traditsioonilisemast maalist.

Minu uus lemmikteos on igatahes Lisa Johanssoni plakat...



Muuhulgas nägi näitusel südamekujuliselt kokkupoogitud sitajunni lauses „I love Malmö“...



... ja pissi sisse konserveeritud ajalehte.



Samuti oli üks islandlane nimega Gardar Eide Einarsson pannud raami sisse kolm lehekülge konspiratsiooniteooriat selle kohta, et smurfid on kõigi maailma hädade taga. Humoorikas. Mina smurfe ei süüdista.



Soome härra Harro Koskineni peamine inspiratsioon on aga sead.

Sead laua ümber telekat vaatamas...



...ja sead teed ületamas...



...ja sead ristil...



...ja sead Soome vapil.



***

Veidrustele lisaks oli muidugi näitustel ka klassikat. Näiteks Andy Warhol...



...või August Strindberg.



***

Aga milles seisnes minu kultuurivastasus? Esiteks, kompenseerisin ma liigset kultuuridoosi sellele järgnenud šoppamistuuriga. Sai natuke vajalikke asju, mille kõik ma kohe ära kingin.

Ja nii kui ma koju jõudsin, asusin vägivaldsesse lahingusse naabrite lõõtsakultuuriga. Juba reedel proovisin ma valjematel tuuridel oma äsjaostetud Kenti plaati. See kutsus esile kergema trampimise. Laupäeva pealelõunal ründasin ma siis nende rahvalikku laulu ja kääksutamist täisvõimsusel Kentiga. Sellele järgnes hüsteeriline trampimine. Ja natukese aja pärast tõmbasid nad välja elektripuuri. Ei tea kas neil olid remonttööd planeeritud või asusid nad nendega tegelema spontaanselt?