Piisas ainult ühest ülemaailmsest kliimakonverentsist ja juba ongi globaalne soojenemine tõrjutud. Või siis ei hõlma see globaalne siinset piirkonda maakerast. Pigem on jääaeg naasnud. Tegelikult poel ju -20 kraadiga väga hullu häda, aga ma suudan välja mõelda kaks muret: esiteks ei saa teised inimesed aru, kui külm -20 tegelikult on ja teiseks kipun mina unustama vahel, kui külm -20 on.
Esimesse kategooriasse läheb see, et tööl oli keegi jälle pelleri akna avali jätnud. Seekord polnud isegi enam mitte lihtsalt väga jahe, vaid ikka rõvedalt külm. Nii külm, et ma läksin sisse, panin akna kinni ja tuline välja tagasi. Siis istusin oma kabinetis pool tundi jalad ristis ja siis läksin pisut (kohe väga õige pisut) üles soenenud kempsu. Kui mul põieprobleemid on, siis ma süüdistan seda, kes ei saa aru, et kui väljas on oi-kurat-kui-külm, siis on ka see oi-oi-kurat kui külm.
Teise temperatuuri kõrghetke põhjustasin ma endale muidugi ise. Tuli esmaspäeval millegi pärast peale tunne, et paneks jalga põlvpüksid. Seelikuga ju vahel käin külma ilmaga, miks siis mitte põlvpükstega, right? Aga millegi pärast panen ma talvel seeliku juurde selga alati kas retuusid või paksud sukad, pükste alla aga maailma kõige õhemad 15 den-ised sukad. Ja siis kuskilt tuli veel geniaalne idee varba otsa, kohe otse selle olematu suka peale panna ilma sääreta saapad. Hommikul kodust minnes ei tundunudki mõte veel nii paha – laibaväsimus vist varjas külma -, aga tagasi tulles trolli oodates, tekkis tunne, et jalad kukuvad küljest ära. Siis ma seisin seal peatuses 15 minutit ja nühkisin sääri üksteise vastu, lootes natuke sooja saada. Ei saanud. Ja siis tuli tõeline vanakooli, selline kõige logum troll, kus sees polnud palju soojem, kui õues. Koju jõudes saabus kõige piinarikkam hetk. Teate seda tunnet, kuidas näiteks väga külma ilmaga väljas suusatades või muidu möllates hakkavad varbad külmetama, siis natuke valutama ja lõpuks lähevad tuimaks ning siis kui uuesti tuppa jõudes sooja saavad, tekkib selline valu, et pilt on tasku ja amputeerimine kõlaks hea lahendusena? Vot täpselt selline valu oli säärtes. See pole hea, võin ma öelda. Rõvedam kui külmavalu varvastest. Don’t try this @ home!
***
Eile sai kompenseeritud jääaega kerge troopikaga. Ehk siis bassein ja natuke saunu ja muud tsirkust. Seal oli välibassein ka. Täitsa muhe on taevasse passida, kui kere ümber on 28-kraadine vesi ja kõrvade ümber ulub -20 kraadine talvetuul ja lumehelbed. Ma veensin Katrit 10 eegu eest liduma tiiru basseini ümber ka. Ta tegi lausa poolteist tiiru – ma lahkelt andsin talle müntides ja 2-kroonistest 15 eeku selle tsirkuse eest. Minu meelest oli väga hästi kulutatud raha. Sest oi kui naljaks oli. Jäätunud kivid, kuhu eriti astuda ei taha kepsutas üks pea õlgade vahel Tallinna kesklinna öös. Kahjuks jäi tsirkus jäädvustamata.
Et tsirkust saaks ikka täie raha eest, siis aurusaunas norisime me natuke tuli ka. Sinna ronis mingi perekond sellise umbes aastase tatikaga. Ja see muudkui lõugas. Kui me olime juba 15 minutit kuulanud, kuidas laps otse kõrva karjus, siis Katri arvas, et oleks õige aeg neile öelda, et äkki anda tahavad saunast ära minna. Ja oi kuidas see isa siis leili läks. Ja kui isa läks leili, siis läks Katri leili ja ühel hetkel tekkis tunne, et see tüüp tuleb kallale. Aga lõpuks läks tädi oma lõugava pätakaga minema. Issikene üritas veel natuke aega mängida „kes peab kauem vastu” mängu ja istus tuhmi näoga seal, lootes, et meil hakkab piinlik ja me läheme ära. Aga me ei läinud, nii et ta läks ise. Nii et meie võit. Ei tule röökivate lastega sauna mürama, kui meie saunas mürame, selge!
Ja et kõige lõpuks ujumist, saunatamist, suplemist ja kõike muud peaaegu tervislikku kompenseerida, läksime mäkki ja keerasime ühe burkis näkku. Kusagilt tuleb ju kalorid ka kokku saada, et päeva bilanss oleks ikka plussis.
***
Üldiselt üksi kodus tšillimine mulle seni täitsa meeldib, aga ma olen märganud paari häirivat tendentsi:
- kui ma tavaliselt pärast koju tulekut või vähemalt mingil hetkel õhtu jooksul topin päeval tööl seljas olnud riided kappi/musta pesu kotti, siis kõik sel nädalal kantud asjad vedelevad endiselt laiali. Küll mitte põrandal. Aga tooli ja teksapükste kasti peale on kerkinud hirmuäratav kuhi juba.
- nõude pesemisega on ka probleeme. Viimase kolme päeva asjad kasisin eile hilisõhtul siiski ära. Nii et üks täiskasvanupunkt sai sellega teenitud.
- oma täiskasvanupunkti kaotasin ma ilmselt sellega, et mul on mõistlikul ajal tuttu saamisega probleeme. Tavaline tööpäeva eelne tuduaeg on mul ikka olnud kusagil 10 ja 11 vahel õhtul. Sel nädala pole nagu enne keskööd jõudnudki. Ja seejuures ei tee ma midagi. See aeg lihtsalt kaob kuhugi ära. Kahtlane…
Aga Simpsoneid pärast Kristeli lahkumist meie majapidamises ei vaadata :P
No comments:
Post a Comment