Must see film, must love guy

Kusagil 2006. aastal tuli Rootsis välja Jens Lapiduse raamat „Snabba Cash“. Enne kui mina seda umbes kaks aastat hiljem lugeda jõudsin, oli see tõlgitud juba kõikvõimalikesse keeltesse. Ja kui ma selle läbi lugesin, sain aru miks. See on just üks sellistest raamatutest, mille peale kõvad kultuuritundjad ohkaks, et üks järjekordne krimka. Aga tegelikult on see üks hoopis teist moodi krimka. Millegi pärast on nii, et kui jutt käib krimkast, siis kõik eeldavad, et kusagil vähemalt kolmandas peatükis tuleb mõrv. Aga mis siis, kui seda mõrva ei tulegi? Tuleb hoopis kriminaalmaailma igapäevaelu valus kirjeldus. Sõnastatult nii, nagu elu seal maailmas, mida tavaline inimene ei koge, tegelikult käib.

Mina igatahes lugesin „Snabba Cashi“ naelutatult raamatu külge, sest see haarab kaasa. Mis siis, et narkokaubandus võib-olla pole tuttav, on tuttav iha saada kiiresti ja palju raha. Ja raamatud, kus mitu erinevat lugu ja peategelast põimuvad lõpuks kummalisel kombel kokku, on sageli paeluvad.

„Snabba Cashis“ (inglisekeelses tõlkes on raamatu pealkiri „Easy Money“ ja saksa keeles vist „Spür die Angst“ – lugege!!!) ajavad suurt raha taga wannabe-rikkur ja kõrgseltskonda trügija JW, kes selleks, et oma väljamõeldud elu elada, sõidab salaja mustalt taksot, ladinaameeriklane Jorge, keda jahib pärast vanglast põgenemist Jugoslaavia maffia ja serblasest profi-kurikael Mrado, kes soovib hakata seadusekuulekaks, et olla koos oma tütrega. Kõigil neil on vaja teenida raha ning seda kiiresti ja palju, nii et lõpuks kohtuvad nad vinget kokaiiniäri ajades Stockholmi allilmas.

Raamatu teeb heaks põnev stoori, kihvt keelekasutus ja ootamatud pöörded. Kui ma seda lugesin, siis esimene mõtete oli, et sellest saaks kuratlikult hea filmi. Natuke aega hiljem tuligi uudis, et Rootsis tehakse sellest filmi. Ja nüüd on see väljas. Ja nüüd olen ma juba viimased paar päeva vaadanud kõikvõimalikke treilereid, klippe, särke-värke. Ja tahaks päris filmi näha niiiiiiiiiiii-niiiiiiiiii väga.



***

Asja ei muuda halvemaks, et filmis mängib JW-d sitaks nummi tüüp. Alguses, kui ma esimest korda sain teada, et filmi tehakse ja kes seal mängivad, siis ma olin pettunud, et rolli ei valitud mõnda Rootsi näitlejateposu tõelist hunki. Aga pärast paari filmiklippi avastasin, et Joel Kinnaman on veelgi hunkim, kui need päris hunkid. Selline 15aasta taguse Brad Pitti fiilinguga tüüp. Vähemalt minus tekitab sellise tunde. Mitte võib-olla klassikaliselt nummi ja mitte selles mõttes ilus, nagu mina tavaliselt ilusaks pean, aga kohutavalt vastupandamatu sellest hoolimata.

Ja filmi viletsat soengut kompenseerib see, et muul ajal näeb ta oi-oi-oi, kui kuum välja. Või mis?