Selgitus selle kohta, miks ma blogisse midagi ei kirjuta

PÖFF käib.

Ameeriklaste kõrghetk: How to date European men

Keegi ameeriklanna Katherine Chloe Cahoon on kirjutanud eneseabi raamatu sellest, kuidas USA tšikid saavad edukamalt rabada rajalt maha Euroopa mehi. Pärast seda reklaamklippi tahaks ma peaaegu seda raamatut lugeda, sest see tõotab olla parem huumor kui ükskõik milline huumoriraamat. Kuigi lugema peaks vist teki all ja taskulambiga, sest muidu oleks natuke liiiiiiiiiiiiga piinlik...

Rootsi ekspordi nädal

Kahe möödunud päeva õhtud olen suutnud ma ära sisustada heade ja natuke rohkem heade asjadega svenssonite kuningriigist. Ja hetkel ei mõtle ma Ahlgrens bilareid või lihapallivõileibu. Mitte et mul nende vastu midagi oleks.

Kõigepealt sai tehtud see, mida ma tahtsin juba jaanuaris saadik teha. Ehk siis visatud pilk peale filmile Snabba Cash. Kindlasti ei olnud keskmist aluseks võttes tegu raisatud 2 tunniga, aga nii hea kahjuks ka polnud, nagu ma lootsin. "Nummi-poiss" on nummi ja põnev on ja kõik nagu oleks paigas, aga ikkagi... Võib-olla oligi minu probleem, et ma olen raamatut lugenud ja see oli niivõrd hea, et raske on sama head filmi teha. Arusaadav on ka, et 2 tunni fimi sisse ei saa panna 600 lehekülge raamatut ja mõned kõrvalstoorid tuleb välja jätta, aga samas jäävad mõned käigu ilma nende lugudeta nagu poolikuks. Kui raamatut lugenud pole enne, siis äkki ei teki seda tunnet. Siis tundub ehk lihtsalt põnev ja ei hakkagi pead vaevama lahtiste ja ripakil otstega...

Niru oli natuke ka see, et asjad olid kuidagi must-valgemaks tehtud ja mõned tegelased kirjutatud läbinisti headeks ja nunnudeks. Nii kadus ära see raamatust kummitama jäänud õõvastav tunne, et kõik mängivad tegelikult kellegagi, aga eelkõige iseendaga.

Ühesõnaga tiba kahju. Oleks võinud olla parem. Aga vaadata tasub ikka!

***

Eilne Rootsi kingitus õnnetutele eestlastele oli juba oluliselt parem. Kui juutuubist on lõbus stand-up'i passida, siis live kogemus seni oli puudu. Nüüd aga on Tallinnas hakanud üks jänki ja üks aussie tegema inglisekeelseid stand-up showsid. Korra kuus ühes vanalinna pubis ja korra kuus ilusti viisakalt toolidel istudes Privè's. Aga põrsa kotis otsmine on nõme, nii et seepärast sai valitud esilagu odavama pubivariant, et katsetada, kas on ka lõbus või lihtsalt on tegu stand-up wannabe'dega.

Esialgu oli emotsioon ka nii ja naa. Aussie oli päris lõbus, jänki keskpärane. Ja siis lasti lavale veel mingi ameeriklane, kes tegi poliitilisi nalju USA kohta, millest pooltest ei saanud aru ja teine pool ei olnud väga naljakad lihtsalt. Paar keskpärast tüüpi veel ja juba hakkas tekkima tunne, et "käib kah, aga juutuubist saab ikka paremat."

Aga siis saabus õnn. Martin Lagose kehastuses...

Tegu on Rootsis kasvanud aga Tšiili taustaga selliga. Ja oioi kui hea ta oli! Nalju ümber rääkida poleks lõbus ja juutuubist ei leidnud ma ka muud kui rootsikeelset kraami (mis oli aga hea!), nii et teaser'it ei saa pakkuda, aga oma osa said kätte nii eestlased, soomlased, venelased kui ka tšiili kaevurid.

Klassivahe kõigi teistega oli mäekõrgune. On suur vahe, kas lavale ronivad tüübid, kes kangesti tahavad teha stand-up'i aga päris täpselt ei tea, kuidas ja eriti pole katsetanud ka, või inimene, kes teeb seda tööna, on lavakogemusega, oskab publikuga vabalt suhelda ja kiiresti koheneda reaktsioonidega. Kui ikka keegi ei naera, ei saa sama stiiliga edasi panna. Tuleb leida võtmed, kuidas panna publik kaasa elama.

Igatahes andis lõpuvaatuse import-koomik nii palju usku ja indu juurde, et järgmisel nädalal jälle. Siis on tõmbenumbriks järjekordne Rootsi sisserändaja, Kodjo Akolor. Ja tema puhul ma isegi tean juba ette, et ta on hea. Vähemalt rootsi keeles. Ehk siis on vähemalt okei ka inglise keeles...

***

Tänase õhtu "meelelahutus" oli muidugi ka ekstraklassist. Need piinad olid nii sügavad, et 350 g meekooki kadus lohutuseks kõhtu 10 minutiga. Ja ikka veel on tropp tunne, et kuidas inimesed võivad nii nõmedad olla. Ehk siis pange kõrva taha - kui klassikaasalne, keda te pole 100 aastat näinud arvab väga järjekindlat, et võiks kokku saada, siis ta ei taha mitte lihtsalt kokku saada, vaid ikka midagi muud. Nagu näiteks võrkturunduse liikemeks värvata... Aga nüüd on mul CD, buklett ja tahtmine pead vastu seina taguda, kuni ma need piinad unustan.

It's all about me

Egokunn olla pole alati hea. Vist. Igatahes seedin ma vähehaaval veel endiselt suurtelt juhtidelt reedel saadud teavet, et kõik mu tööalased probleemid on mu enda mure. Või siis täpsemalt tsiteerides: „Aga kui sul on probleem, siis lahenda see. Mina ennast küll vastutavana ei tunne.“ Okei. Hea sõnum. Tõeline pep talk. Sisendab tööindu.

Nüüd ma siis siin mõtlen innukalt, kuidas oma probleeme lahendada ja ainus lahendus, mille ma leidnud olen seni, on pohhuismi kasutamine. Ehk probleemid said alguse sellest, et ma hakkasin esitama küsimusi, kas ikka mõnda asja on vaja teha sellisel kujul, nagu seni ja kas oleks ka mõistlikumat viisi. Ilmselgelt on mõistlikuma viisi leidmine aga ainult minu isiklik küsimus, mis tähendab, et teistel on pohhui. Ehk siis sama hästi võib ka mul olla pohhui. Kokkuvõttes tähendab see seda, et edaspidi teen ma vaid asju, mis on hädavajalikud ning ülejäänud aja sülitan lakke tatirõngaid ja väldin igasugust konstruktiivset mõtlemist.

Eriti lihtsaks teeb viimase see, et minu ülemus teatas, et ta läheb uuele ja paremale töökohale, mis tähendab, et järgnevad kaks kuud, seni kuni ta veel osakonda juhib, ei viitsi ka tema ilmselt konstruktiivset mõtlemist üleliia selle asutuse peale raisata, ehk vähemalt paar kuud ei huvita mitte kedagi, mida ma teen…

***

Natuke tüütu on see olukord muidugi, sest vanas eas olen ma muutunud eneselegi häirivalt väikest viis maailmaparandajaks. Tahan, et asjad toimiksid õiglaselt ja inimesed teeksid mõistlikke asju, kui neile juba nende asjade tegemise eest makstakse. Ja tahan, et jääkarud välja ei sureks ja macho-mehed oma nais surnuks ei peksaks ja et taevas oleks sinisem ja muru rohelisem… Kui planeeritud pohhuisimi rakendamine ei toimi, siis võib sarnase arengu jätkudes näha mind varsti Greenpeace’i laeval või barrikaadidel koos feministidega rinnahoidjaid põletamas.

Kui viimast vist ma ei teeks. Toiduga võib mängida, aga riietega mitte!

***

Ja üleüldse on mul olnud raske nädalavahetus. Minu suur iidol ja eeskuju siin elus Arsene Wenger kipub ka osutuma keskmiseks hoorapurikaks, kui arvestada Briti meedia väiteid, et ta on pannud nii vasakule kui paremale. Arsene ise muidugi ei kommenteeri.

Humoorikas oleks, kui ta kasutaks oma lemmiklauset, mida ta tavaliselt viskab näljastele ajakirjanikele ette siis, kui mõni Arsenali mängija on platsil sigatsenud ja teda on vaja kaitsta. Antud juhul sobiks ju päris hästi:

- I did not see the incident!

***

Aga pole hullu. Arsenest paremaid rubriike koguvad ikka teised sellid.

Kuigi antud juhul on tekst vist natuke eksitav. Kui nimetada „Kokaiini- ja seksiorgiaks“ üritust, kus Andy Carroll müras ühe (!) naisega, kes omas kokaiini, siis on tegu suhteliselt niru orgiaga…

Looking back, looking forward...

Järjekindlus pole kunagi olnud minu kõige tugevam külg. Ehk siis iga kuu korra alustan ma siin laia veebiavaruse peal taaskord innukalt ja umbes paari päevaga ind raugeb. Aga ma ei anna alla. Ma tulen alati tagasi. See kord sama moodi… Eks paistab, kui kauaks.

Aga samas on enda laiskusele alati võimalik leida rohkem vabandusi, kui neid tegelikult üldse tarvis. Lõhutud püksid ja jalad, surnud kaheksajalg – kogu see traagika möödunud kuus. Aga kuidagi tuleb ju leida endas jõudu edasi liikuda. Pole muud midagi, kui laulda üheskoos kätest kinni hoides We Shall Overcome ja liikuda edasi.

***

Kuhu me siis liigume? Mina kohe, nii pisut vähem kui poole tunni pärast, liigun edasi kollektiivsele südamepuistamisele. Keegi tuli geniaalsele ideele, et juhtkond räägib enne teiste juhatajatega igaaastaste arendavate vestluste pidamist ka tavaliste nälkjatega. No eks siis räägime. Ma ei tea küll millest ainult. Nii huumori mõttes on endiselt veel kaalumisel variant, et hakkaks juhtide eest lihtsalt üksteisele näkku panema, nii kui suudame. Vähemalt lõbus ehk oleks. Sest tõsine olla pole väga mõtet, kasu pole sellest ju niikuinii.

Kindlasti kuskil juhtimisteoorias on punkt, mis ütleb, et alluvatelt arvamuse küsimine suurendab rahulolu töökeskkonnas, aga väga mõttetu on mul kulutada energiat selle arvamuse edastamisele, kui kasu pole sellest enivei. Nemad küsivad, mina vastan. Nemad saavad linnukese kirja, et on arvamust küsinud, minu jaoks ei muutu ikka midagi. Lihtsalt poolteist tundi on jälle kenasti pepusse pistetud. Kui nüüd brutaalselt aus olla, siis ma kindlasti suudaks leida mõne kasulikuma mooduse selle pooleteise tunni kasutamiseks.

Kuigi eks asi lõppeb ikkagi ilmselt sellega, et ma räägin kõik surnuks. Laske mul rääkida ja ma räägin, ükskõik kui kasutu see ka kõigile osapooltele oleks…