Kodus käivad endiselt veel fassaaditööd, aga alates eelmisest reedest näeb maja veel põnevam välja kui enne. Enam pole lihtsalt metallpiirded, tellingud ja natuke kilet, vaid on täielik kookon.
Kui reedel koju läksin, siis põrutasin kusagile maja keskpaika ning alles siis vaatasin, et olen juba prügikastidest möödas – loogika andis ühtlasi märku, et järelikult olen ka uksest möödas. Aga asi mida polnud, oli ukseava. Kõik lihtsalt üks ühtlane suur kilesein. Siis rihtisin enam-vähem prügikastide järgi välja, kus uks peab olema ja kukkusin trügima. Pärast mõningast vägivallatsemist leidsin ka kilede vahel prao, kust on võimalik sisse lipsata ja seal oli ka uks.
Nüüdseks hakkab juba tekkima vilumus. Et lund pole viimastel päevadel sadanud, siis on jäljed näha ja uksest mööda ei jaluta enam ning möödunud päevadega on tekkinud ka oskus käpp õige koha pealt kile vahele pista ja ennast tuppa litsuda.
***
Kilekookoni põhipoint on muidugi see, et tüübikutel oleks soojem seina küljes rippuda ja nikerdada. Kilede alla on nad hankinud ka suured puhurid, et nad saaks ikka agaralt mürada. Aga et valget aega on vähe Eesti talves, on nad nüüd kasutusele võtnud ka laupäevad ja pühapäevad.
Eriti õnnelik olin ma selle üle laupäeva hommikul 9.30, kui nad oma puhuri otse mu akna all huugama tõmbasid. Aga et mul oli enivei vaja lõunast juba uksest välja saada, siis ma otsustasin suurema skandaali ära jätta ja pigem hommikuga algust teha. Küll aga tekitas puhur tiba segadust, sest selle kumin varjutas mehikeste sebimise helid, mistõttu ma oletasin, et nad kütavad väliskeskkonda minu akna all, aga ise tegutsevad kusagil eemal.
Jalutasin ma siis aga akna juurde, ööpesus (sellises pool-lühikeses t-särgis, ilma vupliteta) ja rebisin kardinad lahti. Tõstsin pilgu, Vasja kükitas ja naeratas mulle otse vastu. Rebisin uuesti kardinad kinni. Tema sai hommikuse stripi, mina sain oma eksibitsionislikud vajadused rahuldatud.
Pühapäeva pidi Vasja siiski pettuma natuke. Ma panin kahtlase pildiga trussikud jalga enne kardinate avamist. Aga see-eest kükitasin ülbelt voodis teki all kogu selle aja, mis nad akna ümber siblisid. Ega ma kade pole. Vaadaku, kui tahavad.
***
Nädalavahetusel said lõpuks PÖFFi piinad ka otsa. Kinu on tore, aga palju kinu korraga on väsitav. Aga kui ma peaks oma PÖFFi-hundi Näritud Kondi auhinnad andma välja lähtuvalt sellest umbes kümnekonnast filmist, mis vaadatud sai, siis Beriti Kinematograafia Ühing soovib tunnustada järgmisi teoseid:
Kuldne Näritud Kont
Eesel/Kenjac/Donkey
Lugu Bosnia sõjast, tigetatest ja karmidest meestest ning sellest, kuidas ühele puu külge seotud eeslile kogu maailma valu kurtes võib maailmast parem paik saada.
Hea Tuju Tekitamise Filmi Näritud Kont
Lihtsalt Simon/I rymden finns inga känslor/Simple Simon
Simonil on Aspergeri sündroom ja ainus, kes temaga hakkama saab on tema vend. Aga venna tüdruksõber selle friikshowga hakkama ei saa ja kolib minema. Nii peabki hakkama Simon vennale oma loogikast lähtudes uut tüdruksõpra otsima..
Masenduse Tekitamise Filmi Näritud Kont
Võõras/Die Fremde/When We Leave
Klassikaline kultuurikonflikti teema, aga hästi tehtud...
Parimat Tsitaati Sisaldanud Filmi Näritud Kont
Taani dünamiit/... Og det var Danmark/Danish Dynamite
Dokkar sellest, kuidas mõttetust Taani jalgpallikoonidsest sai 80ndatel Euroopa "Brasiilia" ja 1992. aastal Euroopa meister...
Ja filmi kõrgpunkt on, kui keskealine proua, Taani kultuuriminister, kirjeldab oma suhet jalgpalliga nii: „Ma varem arvasin, et jalgpall on nagu porno – lõbus osaleda aga igav vaadata!“
***
Kuigi minu nädalavahetus sisaldas kavatsemata enesepaljastusi ja palju pimedas ruumis istumist, siis kindlasti oleks võinud olla ka hullem.
Näiteks nagu Guti, kes suutis endale hankida 2,7promillise joobe ja sõita vastassuunavööndis bussile otsa. Seejuures on Besiktase ametlik teadaanne õnnetuse järel klubi kodukal kõrgema klassi PR-töö: „Guti sattus liiklusõnnetusse, kuid tema seisund on hea. Ta on kodus ja puhkab“. Just-just…
No comments:
Post a Comment