Tuesday, Bloody Tuesday

Viimase vähem kui nädala ajaga on selgeks saanud, et koolitused on saatanast. Kui eelmise neljapäeva üritus Palmses lõppes hanges, siis tänane läks lausa füüsiliste vigastusteni välja.

Neljapäevane lumetorm oli kohati täitsa lõbus.Või noh, ilmselt Ida-Virumaa kolleegid, kes startisid neljapäeva õhtul Palmsest ja jõudsid reede südaööl vastu laupäeva koju, ilmselt nii ei arva. Aga Tallinna poole liikumine oli põnev. Rahvas istus hanges kinni ja linnas lehvisid reklaamid ja muud ekstreemi. Ja reede hommikul tehti labidatega rohkem trenni, kui enamus tüüpe teeb kogu aastaga...

See autode välja kaevamine on muidugi natuke tüütu, kui off-topic'usse kalduda. Kuna kõigil autopededel on vaja ju iga ilmaga oma pannile hääl sisse saada, siis tuleb seda ometigi hommikul aegsasti teha ja nii ärkan ma viimasel ajal iga päeva kella 6 paiku, kui kõik armsad naabrid hakkavad rattaid akna all hanges rullima. Aga mis teha, kõigile tuleb ju jätta nende rõõmud.

Ja noh, hangest sai natuke siiber laupäeval ka, aga see polnud üldse hange süü. Minu enda oma puhta. Või noh, kuna mina kunagi süüdi olla ei saa, siis ütleme, et Kristeli süü. Hakkasin mina siis laupäeva lõunal innukalt meie karupepus asuvasse postikeskusesse Kristeli pakikesele järgi minema. Et sinna lähedale bussiga niikuinii kuigi mõistlikult ei saa, siis mõtlesin päris kogu tee edasi-tagasi jala käia. Kõigepealt hakkas hanges müramisest ilgelt palav. Siis hakkasi saapad hõõruma. Ja kui ma sinna saadana kohta kohale jõudsin, oli kogu ülejäänud Õismäe ka sinna jõudnud ja ma pidin ootama enne jutule saamist 36 (!) järjekorranumbrit - hullem kui Stockmannis Hullude Päevade ajal. Ja kuna postiurgas on väike, tuli oodata väljas ja siis hakkas muidugi külm. Ja kui ma olin volituste ja vuntsidega uimaste onudega ära kakelnud, tuli tagasi hakata vantsima. Siis hakkas jälle palav. Ja saapad hõõrusid veelgi enam. Koju jõudes olid mul villid ja tappev kurnatus. Ehk oma piinade eest olen ma kindlasti mingi kompensatsiooni ära teeninud.

***

Aga enne sai mainitud saadanast olevaid koolitusi ja kehavigastusi. Täna oli meeskonnatöökoolitus. Sihukeses nummis kohvikus, kus olid maalid väljas. Osad maalid olid klaasist stendil. Ja siis arvatakse, et täiskasvanud inimeste meeskonnatöö parandamiseks on hea mängida tormamist sisaldavaid mänge. Mina olen laisk ja loomulikult ei torma. Aga teised tormavad. Kaks armast kolleegi kihutasid loomulikult sellesse klaasstendi sisse. Terve tuba kilde täis. Ja ühe tšiki juuksed ja kukal ja käed ka.

Kuna ma kord juba olen selline tähelepanu-junky, siis mina muidugi püüdsin kogu selle vere pritsimise peale agaralt pilti tasku panna. Yay! Tore koolitus küll. Järgmine kord, kui keegi tuleb mulle midagi meeskonnatööst ja energiaringist rääkima, keeran ma lihtsalt selja ja jalutan minema, sest hästi selline asi lõppeda ei saa.