Maestro!

Muidugi on alati asju, mis tuju heaks teevad... Nagu näiteks, et Rootsi koondis tegi Portugali jalkaaffid elu eile väga keeruliseks. Cristiiiiina Ronaldo nägi ju peaaegu nutune välja!

Igatahes see pilt on klassika...



Daniel Majstorovic teenis eilse supermänguga lõpuks oma hüüdnime Maestro kuhjaga välja! Ja selle patsutuse eest teine kuhi respekti veel peale kauba :D

.

Mida teha siis, kui midagi pole teha

Alates selle nädala teisipäeva lõunast olen ma siis ametlikult vaba töistest kohustustest. Riik premeeris mind kollektiivse koondamise puhul ühe kuu palga suuruse summaga. Endine tööandja pole seni millegagi premeerinud ja lükkab oma kohustused mõnusasti ka riigi kanda. Nice. Või noh, õigupoolest on mul ükskõik, kust see raha lõpuks tuleb. Peaasi, et ikka tuleb.

Küll aga saabus oma paari paberikese kätte saamist äratundmine, et nüüd pole ikka midagi teha. Eriti valus tundus see ära tundmine juba enne kella 2 päeval pubis istudes :D Aga aus vastus on ka, et ma olin puhtalt mahla najal aktsioonis koguni kuni kella 6ni. Nõrgemad pidasid vastu vaid poole 3ni ja haarasid siis meeleheites õlle järele...

Õlle najal sünnivad vähemalt head mõtted. Endiste ajakirjanikena lunisime endale vähemalt koos endise kolleegiga akrediteeringud 1. aprilli naljaüritusele Eesti-Armeenia valikmäng jalgpalli 2010. aasta MMi kvalifikatsiooniturniiril. Ilmselt saab see laias laastus olema tõsine kanni küljest ära külmetamise aktsioon, aga mis seal ikka. Tasuta saadud asjade üle ei viriseta, lisaks saab veel võimaluse enda eksistentsi meelde tuletada kõikvõimalikele kirjatsuradele. See, et me pankrotis oleme, ei tähenda, et meid pole!

Küll aga akrediteeringulunimisele järgnenud vestlus vutiliidu töötajaga oli mõnna...
Kõigepealt tema poolt selline viisakas uurimine, et mis edasi saama hakkab. Nimetame teda siinkohal lihtsalt M-iks. Tuleb märkida, et vestlus toimus siis, kui mina olin veel mahla peal aga ülejäänud juba alkoholi kallal.
M: "Mis te siis nüüd teete?"
B: "Joome."
M: naer... "Aga edaspidi?"
B: "Joome rohkem."
M: "Ahahhh... Hästi."

***

Teisipäevase aktsiooni järel olen tegelenud igasuguste muude perverssustega.

Kolmapäeval käsin kinos Rootsi õudukat vaatamas. Või rohkem oli see sihuke Euroopalik kerge kiiksuga sotsiaalne draama. Ehk siis mitte väga meinstriim film, nii et filmi alguses saalis olnud umbes 15 inimest oli päris korralik publik juba. Naljakaks kisus aga siis, kui umbes 10 mintsa pärast filmi algust lahkus esimene vaataja ja siis vähehaaval peaaegu kõik teised. Lõpuni pidas vastu neli inimest kokku... Ja kõigi probleemist ma ei saanudki aru. Mida edasi, seda rohkem mulle igatahes film meeldima hakkas. Aga kes ootas, jah, sellist Ameerikalikku ketassaega mõrvamist, kui luges, et žanr on õudukas, siis pidi pettuma. Samas, eurooplased ei ole kunagi oma õudukatesse eriti verd ja räiget vägivalda toppinud.

Neljapäeval oli esialgu plaanis tegeleda mõistlike asjadega. Ehk sobrada töökuulutustes ja teha üks intekas ja muud. Lõpptulemus oli, et ma pidin taas liduma oma endisesse töökohta mingeid pabereid tooma (ma veedan seal mitte töötades rohkem aega, kui tööl olles) ja intekas jäi ka ära.

***

Aga no reede oli ikka ekstraklassist piin. OK, ma ei hakkagi teesklema, et õpetajate värbamise programm ei kõla juba kohe alguses nagu minu tassike teed, aga ma arvasin, et üks kiire näidistund (7 mintsa), grupitöö ja intervjuu ei saa ikka väga piinata. No ja õigupoolest need ei piinanudki iseenesest. Küll aga inimesed. Ma ei tea, kas asi on minus või ülejäänud maailmas, aga ma ikka ei kannata paduidealistlikke tüüpe, kes räägivad siiralt ja säraga silmis, kuidas 7. klassi lapsed on toreda. No kuulge! Neist suurem osa on lootusetud lontrused ja tavakoolis pooled lausa peaks olema paberitega daunid. Aga noh, nööpisin ilusti lõuad kokku ja ei hakanud seal igaks juhuks oma arvamust avaldama. Ja kui tekkis ikka kange tahtmine midagi öelda, siis haarasin kiiresti küpsise, et suule mingit tegevust leida.

Igatahes see seltskond hirmutas mind. Kust võetakse selliseid inimesi? Sa ei saa ju umbes 21aastasena rääkida innukalt sellest, kuidas sa paranda õpetaja töö kaudu maailma ja viid Eesti riiki edasi ja seejuures näha veel siiras välja? Vähemalt mina küll ei saa... Aga asi on ilmselt minus.

***

Üldiselt, kui mul ühel hetkel pole enam vaba ajaga midagi teha, siis ma keskendud ühistranspordiga sõitmisele. Sest sellega saab kulutada lõdvalt ära planeeritust mitmeid kordi rohkem. Nagu ma näiteks sain terve laupäeva lõuna ilusti perse pista, oodates Järve selveri juures rohkem kui 40 minutit bussi. Vihma sadas, varbad lirtsusid, nii mõnus oli olla! Ja siis kui esimene buss üle saja aasta tuli, ei mahtunud ma selle peale. Või noh, oleks mahtunud küll - ukse all olid kaks astet täiesti tühjad - ainult et juht virutas minu nina all ukse kinni. Kui siis lõpuks järgmine buss tuli (selle ootamist ma ei arvutanud selle 40 mintsa sisse), siis see oli küll peaaegu tühi, aga see-eest totaalselt ära lõhnastatud ühe mõnna pompsiku poolt, kes tahtis ka sõidurõõmu saada.

Nii et, TAK ja muud sõbrad - pange ennast põlema!

***

Aga üldiselt on elu lill... Kaktus, aga siiski lill.

.

Ja tänavused kevadekuulutajad on saabunud - sitakäi, kusev kalkar ja purjus teismelised!

Kevad on siin! Ja ma ei räägi mitte kuldnokkadest. Okei, raudselt on need ka siin, aga et ma pole ornitoloog, siis pole ma seni neist ühtegi ka näinud.

Käisin ise hoopis jalgrattaga kevadet kuulutamas. Kõigepealt kevadele kohaselt mässasin tükk aega kummide pumpamisega (rattasõitu ei pidavat inimene unustama, küll aga pumba kasutamise nõksud) ja siis asusin suitsiidi testsõidule. Esimesed paar kurvi läksid keeruliselt seepärast, et ma ajasin paar korda piduri ja käiguvahetaja segamini. Kevadine näpu koordinatsioonihäire, mis muud. Siis läks juba edasi libedamalt.

Kuni jõudsin esimeste põhjalike lompideni. Ega muud, kui jalad lenksule ja tuhinal läbi. Resultaat - jope alla voolas higi ja igal pool mujal nirises sopp. Aga muidu oli täitsa tore. Vähemalt ei pidanud Kakumäe ringil kaklema terve Tallinna jao jalgratturite, jooksjate, rulluisutajate ja lapsevankrilükkajatega. Jalgrattureid nägin peale enda vaid ühte, jooksjaid oli vist kaks, rullijaid null ja need paar lapsevankrit, mis ette jäid, ehmatasin põõsasse. Ühe baaba oleks peaaegu alla ajanud, aga oma süü - ma röögatasin juba kaugelt "vabandust" ja tema mitte üldse ei reageerinud, vaid laiutas oma kasukaga keset teed.

Laias laastus oli tore. Sai järgi proovitud, et libedaga on pidurdustee pikem (ehk siis lõpetasin kustuva kollase tulega keset sõiduteed) ja kui kaua ratast muda sees piinata, hakkab ta kahtlast häält tegema.

Tõeline mõnu saabus muidugi kodus. Kõik riided tuli pessu pista ja ratta ja esiku kasimisele kulus vähemalt sama palju aega, kui väljas sõitmisele.

***

Tõelist kevadet tundsin ma aga alles siis, kui hiljem diivanil vedelesin. Nii armas oli vaadata, kuidas üks pompsik prügikasti vastu kusi ja kamp 14 aastaseid akna all tuigerdas, kohati põõsasse kukkus ja ka innukalt ameles. Nii ilus! Purjus noored kevadel teevad kohe tuju heaks...

***

Positiivne kevade märk on siiski see, et Maximast saab tomateid, mis maitsevad nagu tomatid. Kohe nagu päris tomatid - õige lõhn ja selline kodune maitse. Keegi teeb kusagil Poola kasvuhoones head tööd! Minu siirad tänud.

***

Täna olen viimast päeva mitte tööd tegev tööinimene. Homsest juba ametlikult töötu! Jipiiii.... või midagi. Mitte et seal lõppude lõpuks suurt vahet oleks.

Raha igatahes pole saanud. Ma ausalt öeldes ei usu, et saab ka kunagi. Ja kõigil paistab pool-kollektiivne depressioon saabuvat. Tänasele kavandatud lõpupidu on igatahes tühistatud. Ja mina veel planeerisin homseks pisemat sorti pohmaka...

.

Ootan, ootan... aga eriti ei looda

Käsi karabab hommiku esimese liigutusena pärast arvuti avamist rahakoti järele, et õngitseda sellest internetipanga paroolikart. Et tegu pole enam väga varase enne-kukke-ja-koitu hommikuga, siis pole samm väga põhjendamatu. Kui 20. märtsil lubati raha, siis tuleb ju kusagil 10 paiku ikka seis üle kontrollida. Hea loomulikult, et lootused pole üleliia kõrgele kruvitud, sest iseenesest mõistetavalt pole rahalaevuke veel maabunud. Varasematele kogemustele tuginedes kaldun ma pigem kahtlustama, et laevuke läks ammu põhja ja ei jõua iialgi minu pangakonto lähedussegi mitte. Aga inimene ju ikka igatseb parimat... Ehk siis andke minu väljateenitud raha siia või muidu lähen ma ikka kohe päris tigedaks!!!!

***

Eile sai korra ka uusi võimalike rahalaevukesi otsimas käidud, ehk siis tööintervjuul. Ütleme nii, et erilist entusiasmi ei tekitanud seepärast, et esiteks pole ots ju veel minu ja teiseks ei ole tegu väga erutava otsaga. Aga mis seal ikka... Karmid ajad nõuavad karme samme ja praegu pole vahet, mis tööga tegu, ma võtaks hea meelega, sest vaja on nii tegevust, kuhu energia suunata, kui ka raha.

Igatahes tahtsid nad mõne mu ülemuse-kaastöötaja telefoninumbrit, et ka natuke vestelda. Kuna kõige kõrgem juht on Ameerikas puhkamas, andsin tegevtoimetaja numbri :D Tema on meil ikka ju see kõige adekvaatsem tüüp, kellega vestelda. Kui tegevtoimetajale endale teatasin, et talle äkki helistatakse, siis lubas ta kogu oma fantaasia käiku lasta, mis puutub minu iseloomustamisse. Samas ma ei usu ta ähvardusi! Kuigi ta väidab vastupidist, on ta tegelikult hea inimene.

***

Üleüldse peaks kiiresti leidma endale mingit praktilist rakendust, sest päevasel ajal linna peal ringi jõlkumine lõppeb viimasel ajal üha sagedamini puhtakujulise šokiga. See oli varem teada, et kodus istuvad vaid penskarid ja veidrikud, aga ma olen avastanud, et kusagil ajavahemikus 11.30-14.00 liigub linnas ikka eranditult vaid taune. Jääb mulje, et kõik pisut kiiksuga tüübid on sel ajal oma urust välja pugenud...

Üks konkreetne näide. Läksin mina kolmapäeval pisut enne kahte välja, et sõita kesklinna. Bussipeatus oli rahvast hullu moodi täis. Kontingent - penskarid, pompsikud ja koolilapsed. Ja 90% neist olid käes taarakotid. See oli ikka õigupoolest üsna rõve vaatepilt. Mina igatahes selle nr 6 trolli peale ei läinud, kuhu ronisid ka umbes 25 taaralaadungiga inimest. Võtsin pisut vähem taaralembese nr 16 bussi. Aga point jääb mulle selgusetuks - miks kurat on tarvis selle taaraga mööda linna ringi sõita, kui täiesti töökorras automaat on ka siin samas saastamarketi nurga taga? See ei ole ju nii, et mõnes kohas saab taara eest paremat hinda. Stiilis, et saastamarketis saad kroonise pudeli eest krooni, aga rocca al mares 1.05, või midagi...

Aga tuleb vist trende jälgima hakata. Kui mul ka kunagi nälg käes on ja ma tahan oma umbes viit rõdul seisvat pudeli ära viia, siis sõidan raudselt kohe kesklinna. Või läheks äkki lasnakale?

Ja äkki peaks üldse rohkem taarat tootma hakkama - oleks elu kohe põnevam, kui saaks mööda linna taarat ringi vedada!

*

Mitte midagi tegemise kunst

Tänaseks olen nii kaugele jõudnud, et olen praktiliselt ametlikult töötu. Või siis vähemalt herr Kommivabrikuomanikustülemuse heaks ma enam midagi ei tee. Kui tema mulle ei maksa, siis mina tööd ka ei tea. Ja kohe seadusliku alusega...

Kui eile toimetuses käisin, siis Ivar isegi ei vaielnud enam minuga. Ka tema on ilmselt lõpuks oma optimistlik-naiivsest-lollakast soovist paremat tulevikku uskuda üle saanud. Sest kui ikka palgapäeval enam raha ei tule ja uus juhatuse esimees teatab, et meil on võlgu palju, aga asjaga tegeletakse, siis see ei kõla enam väga lootustsisendavalt. Ühesõnaga, ma olen valmis selleks, et enam mingit raha sellest asutusest tulemas pole.

Hea, et ma siis juba paar kuud tagasi koonerdama hakkasin ja vähemalt paar kuud saab veel vanadest varudest elada. Mõned kolleegid juba arutavad auto pangale tagasi andmise võimalusi ja lasevad teist kuud juba kommunaalidel viiviseid koguda. Ehk siis kõigil on elu lill ja mitte ainult kopp, vaid lausa ekskavaator ees.

***

Küll aga suudavad selle asutuse mõned juhid mulle siiani südamerabanduse tekitada. Või siis mitte nemad isiklikult... Üks telekanalikolleeg lisas mu just MSNi aga pildiks on seal tal endine ülemus Pink ja kui ta siis vestlusaknas tere ütles, pidin peaaegu ehmatusega diivani pealt maha kukkuma. Nõrga närvikavaga inimestele selliseid asju teha ei tohiks!

***

Üleüldse saab homme mu Kristeli diivani peal vabalt persetamise põli läbi. Või vähemalt ma arvan, sest infot, et ta oleks otsustanud Indiasse jääda, pole veel saabunud. Punase vaiba ja puhkpilliorkestriga vastuvõtutseremooniat ta siiski ei saa, sest mind vist ei ole kodus teda vastu võtmas (kui ta just hommikul ei saabu, aga saabumisajast mul ju loomulikult ülevaade puudub - hea, et ma päevagi mäletan). Ja üle-üldse - tal on oma toas niikuinii punane vaip kogu aeg maas ja ma isegi üleeile rookisin selle pealt sodi kokku. Enivei, homme peaks natuke seltskondlikku looma mängima ja esivanemaid vaatama minema. Või siis ümbersõnastatult saab süüa ja kingiks natuke raha ka. Mind on väga kerge ära osta... Work for food!

***

Seni kuni muud tööd pole, saan ma keskenduda 24/7 vegeteerimisele. Olgu, peaks ju tegelikult tööd otsima, aga see on jõle pingutustnõudev. Lisaks sellele ajab see vihale ka, sest
a) midagi mõistliku pole võtta
b) kui ka üksikutele mõistlikele-mõeldavatele kohtadele kandideerid, siis ei saa mingeid vastuseid. Ka mitte eitavaid... Ignoreerimine ikka ei ruuli üldse.

***

Ahjaaa.... Aitäh karukeste eest :P Kõik pole veel söödud...
Ja kõrvarõngad on ka numpsikud!

.

Vananemise rõõmud

Suured tänud kõigile, kes viimase 24 tunni jooksul on mulle mu lähenevat raugastumist nina alla hõõrunud :D Armsad olete.

Eriti armas oli loomulikult mu elukaaslane Kristel oma vale ajavööndiga. Ma loomulikult hindan seda, et ta ajas mind Eesti aja järgi kell 4:20 üles, et saata mind kusagilt kapist kaarti otsima. Aga väga nummi kaart oli... ja ma ei asunud seda otsima enne kusagil kella 10 hommikul...

Ka mu pisike õde oli armas. Ma saan aru, et koolilapsed ärkavad vara aga tema kusagil avalikus kohas (ühistransport, tänav?, who the hell knows) esitatud sünnipäevalaulu peale ei osanud ma midagi muud teha, kui unesegaselt pisut rögiseda.

Aga üldiselt hindasin ma väga sügava huumoriga sõnumeid ja koostasin oma isikliku top 3. Kummalisel kombel mahtusid veidruste poodiumile ühe põhja läinud ajakirja endised-praegused kolleegid...

Ja palume trummipõrinat!

3. KOHT
kaaskannataja Oliveri mõnitamiskatse arusaamatus keeles:

"Bliu one sinnipaivaks Bert-poika!"

2. KOHT
kaaskannataja Kalevi veidi paremini õnnestunud mõnitamiskatse:

"Haha! Paras, vanur."

1. KOHT
superkujundaja Lii tasemel huumor:

"Palju, palju, palju, palju, palju, palju, palju, palju, palju, palju, palju, palju, palju, palju, ÕNNE nummi nummi musimumm soovivad: Lii, vennad Haavistud ja kindlasti kõik teised kenad jalgpallipoisid"

***

Ja kook maitses hea. Vana inimesena võin ma endale lubada üksi söömist ja rõõmsalt paksuks minemist!
Haaa!

.

Lugu sellest, kuidas diivanisse juuri ajada

Esimene nädal omapäi on üle elatud. Piinlikkustundega peab tunnistama, et sitaks igav on. Kusagil teisipäeva lõunaks oli tekkinud imelik tunne, sest ainsad reaalsed inimkontaktid oli kolme päeva jooksul olnud vaid poemüüjatega. Ja needki olid tekitatud ainult sel puhul, et muidu oleks veel imelikum hakanud...

Ja siis saabus Selma. Kuigi olgem nüüd ausad - mul on küll suhtlemisvaegus, aga mitte nii suur, et ma seda oleks suutnud nautida.

Ja õigupoolest pole suhtlemisvaegus iseenesest suur. Telefoniga on lobisetud. MSNis ka. Aga vaheldumisi seina, telekat ja arvutit passida pikka aega järjest pole ikka kuigi lõbus. Ehk siis tunnistan ausalt üles, ma täitsa hea meelega käiks tööl. Ja rõhk selles lauses on sõnal käiks, mitte sõnal töö :D

Sest tööd jagub. Terve nädala olen online'i treinud ja mul on ikka siiber sellest ees. Nüüd igatahes kavatsen hakata ülbikuks. Millegi pärast eeldavad kõik, et mina peaks uue nädala graafiku tegema. Ei viitsi ja ei tee ka! See ei ole minu kohustus. Lisaks sellele pole mul aimugi, keda sinna graafikusse panna. Ja mis veel olulisem - kui täpselt seaduses näpuga järge ajad, siis ma ei peakski enam tööd tegema. Sest kui puhkusreha pole, siis puhkus pikeneb vastava päevade arvu võrra, mis raha on hilinenud. Ehk mul on tubli kaks nädalat ja peale veel puhkus selle punkti järgi. Ja fine, ma võin midagi teha. Aga siis ma tahan teada, et ma kunagi ikka mingit pappi saan. Seni panen käed rinnale vaheliti ja mossitan!

***

Et mul on igav, siis ma olen otsinud meelelahutust poodides kolamisest. Mitte et ma midagi osta saaks, aga window shoppingus olen ma juba kibe käsi. Nüüd hakkan avastama ka "töötu inimese poodlemist". Ehk siis hullud allahindlused tuleb kasutada ära. Esimene samm sellele redelil oli kaevata Walkingu metsikust tunglemisest välja 10 kroonised tennised ja 60 kroonised kingad. Ehk siis 70 eeguga kaks paari jalanõusid. Seda saan isegi mina endale lubada. Veel...

***

Reedel tegime järjekordse töökoha peo. Seni, kuni toimetuses erinevaid produkte libistasime, oli lõbus. Kohe päris lõbus... See ju on ikka ekstraklassist, kuidas üks täiskasvanud tüüp võib rääkida, et kümme ninjat röövisid ta ära ja seda ise veel uskuda. Ehk siis maailm on ikka veidrike pilgeni täis.

Aga asi vajus kuidagi veidralt ära hiljem. Vist hakkab inimestel mingi kollektiivne masendus tekkima. Pluss mõned "sheffid kutid" on hakanud ajaveetmise mõttes troppideks ja peorikkujateks. Peab vist hakkama uusi läbupartnereid otsima...

***

Ja üldiselt planeerin ma nüüd kohe ametlikult mõrva. Ma pole kunagi neisse oma ülemistesse naabritesse eriti soojalt suhtunud, aga viimased kaks päeva on nad ikka kohe hullult musid. Täna alustasid nad tavapärast "kultuuriprogrammi" lihtsalt väga vara. Aga eile olid nad tipptasemel numpsikud - varieerisid akordioni trellpuuriga kohe mingi tubli neli-viis tundi järjest! Ja sel ajal, kui mul pea valutab, ei aktsepteeri ma niisugust käitumist!

Aga et ma ei taha veel kinni minna, siis ma kavandan mõrva hoolikalt. Õhtud on pimedad ja öös on asju...

.

Koer laenuks?

Katri tegi mulle just vastupandamatu pakkumise. Ma siin kurtsin, et igav on ja sittagi pole teha ja ajab juba üksi rääkima. Tema arvas, et ta võib siis oma poolearulise korea Kenny mulle laenuks tuua. Kulus pisut aega, enne kui ma aru sain, miks ta korea pakub.

See suurepärane elukas oli puginud kere täis, joonud ämbri vett ja siis seina peale kusnud!

Ja siis nad veel räägivad, et koduloomad kergitavad elukvaliteeti... kuigi jah, kui piss ükskord uuesti seina pealt maha pesta, siis elukvaliteet kohe tõuseb.

Nii et Kristel, mis sa arvad - võtame koera? :P

.