Tänaseks olen nii kaugele jõudnud, et olen praktiliselt ametlikult töötu. Või siis vähemalt herr Kommivabrikuomanikustülemuse heaks ma enam midagi ei tee. Kui tema mulle ei maksa, siis mina tööd ka ei tea. Ja kohe seadusliku alusega...
Kui eile toimetuses käisin, siis Ivar isegi ei vaielnud enam minuga. Ka tema on ilmselt lõpuks oma optimistlik-naiivsest-lollakast soovist paremat tulevikku uskuda üle saanud. Sest kui ikka palgapäeval enam raha ei tule ja uus juhatuse esimees teatab, et meil on võlgu palju, aga asjaga tegeletakse, siis see ei kõla enam väga lootustsisendavalt. Ühesõnaga, ma olen valmis selleks, et enam mingit raha sellest asutusest tulemas pole.
Hea, et ma siis juba paar kuud tagasi koonerdama hakkasin ja vähemalt paar kuud saab veel vanadest varudest elada. Mõned kolleegid juba arutavad auto pangale tagasi andmise võimalusi ja lasevad teist kuud juba kommunaalidel viiviseid koguda. Ehk siis kõigil on elu lill ja mitte ainult kopp, vaid lausa ekskavaator ees.
***
Küll aga suudavad selle asutuse mõned juhid mulle siiani südamerabanduse tekitada. Või siis mitte nemad isiklikult... Üks telekanalikolleeg lisas mu just MSNi aga pildiks on seal tal endine ülemus Pink ja kui ta siis vestlusaknas tere ütles, pidin peaaegu ehmatusega diivani pealt maha kukkuma. Nõrga närvikavaga inimestele selliseid asju teha ei tohiks!
***
Üleüldse saab homme mu Kristeli diivani peal vabalt persetamise põli läbi. Või vähemalt ma arvan, sest infot, et ta oleks otsustanud Indiasse jääda, pole veel saabunud. Punase vaiba ja puhkpilliorkestriga vastuvõtutseremooniat ta siiski ei saa, sest mind vist ei ole kodus teda vastu võtmas (kui ta just hommikul ei saabu, aga saabumisajast mul ju loomulikult ülevaade puudub - hea, et ma päevagi mäletan). Ja üle-üldse - tal on oma toas niikuinii punane vaip kogu aeg maas ja ma isegi üleeile rookisin selle pealt sodi kokku. Enivei, homme peaks natuke seltskondlikku looma mängima ja esivanemaid vaatama minema. Või siis ümbersõnastatult saab süüa ja kingiks natuke raha ka. Mind on väga kerge ära osta... Work for food!
***
Seni kuni muud tööd pole, saan ma keskenduda 24/7 vegeteerimisele. Olgu, peaks ju tegelikult tööd otsima, aga see on jõle pingutustnõudev. Lisaks sellele ajab see vihale ka, sest
a) midagi mõistliku pole võtta
b) kui ka üksikutele mõistlikele-mõeldavatele kohtadele kandideerid, siis ei saa mingeid vastuseid. Ka mitte eitavaid... Ignoreerimine ikka ei ruuli üldse.
***
Ahjaaa.... Aitäh karukeste eest :P Kõik pole veel söödud...
Ja kõrvarõngad on ka numpsikud!
.
No comments:
Post a Comment