Alates selle nädala teisipäeva lõunast olen ma siis ametlikult vaba töistest kohustustest. Riik premeeris mind kollektiivse koondamise puhul ühe kuu palga suuruse summaga. Endine tööandja pole seni millegagi premeerinud ja lükkab oma kohustused mõnusasti ka riigi kanda. Nice. Või noh, õigupoolest on mul ükskõik, kust see raha lõpuks tuleb. Peaasi, et ikka tuleb.
Küll aga saabus oma paari paberikese kätte saamist äratundmine, et nüüd pole ikka midagi teha. Eriti valus tundus see ära tundmine juba enne kella 2 päeval pubis istudes :D Aga aus vastus on ka, et ma olin puhtalt mahla najal aktsioonis koguni kuni kella 6ni. Nõrgemad pidasid vastu vaid poole 3ni ja haarasid siis meeleheites õlle järele...
Õlle najal sünnivad vähemalt head mõtted. Endiste ajakirjanikena lunisime endale vähemalt koos endise kolleegiga akrediteeringud 1. aprilli naljaüritusele Eesti-Armeenia valikmäng jalgpalli 2010. aasta MMi kvalifikatsiooniturniiril. Ilmselt saab see laias laastus olema tõsine kanni küljest ära külmetamise aktsioon, aga mis seal ikka. Tasuta saadud asjade üle ei viriseta, lisaks saab veel võimaluse enda eksistentsi meelde tuletada kõikvõimalikele kirjatsuradele. See, et me pankrotis oleme, ei tähenda, et meid pole!
Küll aga akrediteeringulunimisele järgnenud vestlus vutiliidu töötajaga oli mõnna...
Kõigepealt tema poolt selline viisakas uurimine, et mis edasi saama hakkab. Nimetame teda siinkohal lihtsalt M-iks. Tuleb märkida, et vestlus toimus siis, kui mina olin veel mahla peal aga ülejäänud juba alkoholi kallal.
M: "Mis te siis nüüd teete?"
B: "Joome."
M: naer... "Aga edaspidi?"
B: "Joome rohkem."
M: "Ahahhh... Hästi."
***
Teisipäevase aktsiooni järel olen tegelenud igasuguste muude perverssustega.
Kolmapäeval käsin kinos Rootsi õudukat vaatamas. Või rohkem oli see sihuke Euroopalik kerge kiiksuga sotsiaalne draama. Ehk siis mitte väga meinstriim film, nii et filmi alguses saalis olnud umbes 15 inimest oli päris korralik publik juba. Naljakaks kisus aga siis, kui umbes 10 mintsa pärast filmi algust lahkus esimene vaataja ja siis vähehaaval peaaegu kõik teised. Lõpuni pidas vastu neli inimest kokku... Ja kõigi probleemist ma ei saanudki aru. Mida edasi, seda rohkem mulle igatahes film meeldima hakkas. Aga kes ootas, jah, sellist Ameerikalikku ketassaega mõrvamist, kui luges, et žanr on õudukas, siis pidi pettuma. Samas, eurooplased ei ole kunagi oma õudukatesse eriti verd ja räiget vägivalda toppinud.
Neljapäeval oli esialgu plaanis tegeleda mõistlike asjadega. Ehk sobrada töökuulutustes ja teha üks intekas ja muud. Lõpptulemus oli, et ma pidin taas liduma oma endisesse töökohta mingeid pabereid tooma (ma veedan seal mitte töötades rohkem aega, kui tööl olles) ja intekas jäi ka ära.
***
Aga no reede oli ikka ekstraklassist piin. OK, ma ei hakkagi teesklema, et õpetajate värbamise programm ei kõla juba kohe alguses nagu minu tassike teed, aga ma arvasin, et üks kiire näidistund (7 mintsa), grupitöö ja intervjuu ei saa ikka väga piinata. No ja õigupoolest need ei piinanudki iseenesest. Küll aga inimesed. Ma ei tea, kas asi on minus või ülejäänud maailmas, aga ma ikka ei kannata paduidealistlikke tüüpe, kes räägivad siiralt ja säraga silmis, kuidas 7. klassi lapsed on toreda. No kuulge! Neist suurem osa on lootusetud lontrused ja tavakoolis pooled lausa peaks olema paberitega daunid. Aga noh, nööpisin ilusti lõuad kokku ja ei hakanud seal igaks juhuks oma arvamust avaldama. Ja kui tekkis ikka kange tahtmine midagi öelda, siis haarasin kiiresti küpsise, et suule mingit tegevust leida.
Igatahes see seltskond hirmutas mind. Kust võetakse selliseid inimesi? Sa ei saa ju umbes 21aastasena rääkida innukalt sellest, kuidas sa paranda õpetaja töö kaudu maailma ja viid Eesti riiki edasi ja seejuures näha veel siiras välja? Vähemalt mina küll ei saa... Aga asi on ilmselt minus.
***
Üldiselt, kui mul ühel hetkel pole enam vaba ajaga midagi teha, siis ma keskendud ühistranspordiga sõitmisele. Sest sellega saab kulutada lõdvalt ära planeeritust mitmeid kordi rohkem. Nagu ma näiteks sain terve laupäeva lõuna ilusti perse pista, oodates Järve selveri juures rohkem kui 40 minutit bussi. Vihma sadas, varbad lirtsusid, nii mõnus oli olla! Ja siis kui esimene buss üle saja aasta tuli, ei mahtunud ma selle peale. Või noh, oleks mahtunud küll - ukse all olid kaks astet täiesti tühjad - ainult et juht virutas minu nina all ukse kinni. Kui siis lõpuks järgmine buss tuli (selle ootamist ma ei arvutanud selle 40 mintsa sisse), siis see oli küll peaaegu tühi, aga see-eest totaalselt ära lõhnastatud ühe mõnna pompsiku poolt, kes tahtis ka sõidurõõmu saada.
Nii et, TAK ja muud sõbrad - pange ennast põlema!
***
Aga üldiselt on elu lill... Kaktus, aga siiski lill.
.
No comments:
Post a Comment