Esimene nädal omapäi on üle elatud. Piinlikkustundega peab tunnistama, et sitaks igav on. Kusagil teisipäeva lõunaks oli tekkinud imelik tunne, sest ainsad reaalsed inimkontaktid oli kolme päeva jooksul olnud vaid poemüüjatega. Ja needki olid tekitatud ainult sel puhul, et muidu oleks veel imelikum hakanud...
Ja siis saabus Selma. Kuigi olgem nüüd ausad - mul on küll suhtlemisvaegus, aga mitte nii suur, et ma seda oleks suutnud nautida.
Ja õigupoolest pole suhtlemisvaegus iseenesest suur. Telefoniga on lobisetud. MSNis ka. Aga vaheldumisi seina, telekat ja arvutit passida pikka aega järjest pole ikka kuigi lõbus. Ehk siis tunnistan ausalt üles, ma täitsa hea meelega käiks tööl. Ja rõhk selles lauses on sõnal käiks, mitte sõnal töö :D
Sest tööd jagub. Terve nädala olen online'i treinud ja mul on ikka siiber sellest ees. Nüüd igatahes kavatsen hakata ülbikuks. Millegi pärast eeldavad kõik, et mina peaks uue nädala graafiku tegema. Ei viitsi ja ei tee ka! See ei ole minu kohustus. Lisaks sellele pole mul aimugi, keda sinna graafikusse panna. Ja mis veel olulisem - kui täpselt seaduses näpuga järge ajad, siis ma ei peakski enam tööd tegema. Sest kui puhkusreha pole, siis puhkus pikeneb vastava päevade arvu võrra, mis raha on hilinenud. Ehk mul on tubli kaks nädalat ja peale veel puhkus selle punkti järgi. Ja fine, ma võin midagi teha. Aga siis ma tahan teada, et ma kunagi ikka mingit pappi saan. Seni panen käed rinnale vaheliti ja mossitan!
***
Et mul on igav, siis ma olen otsinud meelelahutust poodides kolamisest. Mitte et ma midagi osta saaks, aga window shoppingus olen ma juba kibe käsi. Nüüd hakkan avastama ka "töötu inimese poodlemist". Ehk siis hullud allahindlused tuleb kasutada ära. Esimene samm sellele redelil oli kaevata Walkingu metsikust tunglemisest välja 10 kroonised tennised ja 60 kroonised kingad. Ehk siis 70 eeguga kaks paari jalanõusid. Seda saan isegi mina endale lubada. Veel...
***
Reedel tegime järjekordse töökoha peo. Seni, kuni toimetuses erinevaid produkte libistasime, oli lõbus. Kohe päris lõbus... See ju on ikka ekstraklassist, kuidas üks täiskasvanud tüüp võib rääkida, et kümme ninjat röövisid ta ära ja seda ise veel uskuda. Ehk siis maailm on ikka veidrike pilgeni täis.
Aga asi vajus kuidagi veidralt ära hiljem. Vist hakkab inimestel mingi kollektiivne masendus tekkima. Pluss mõned "sheffid kutid" on hakanud ajaveetmise mõttes troppideks ja peorikkujateks. Peab vist hakkama uusi läbupartnereid otsima...
***
Ja üldiselt planeerin ma nüüd kohe ametlikult mõrva. Ma pole kunagi neisse oma ülemistesse naabritesse eriti soojalt suhtunud, aga viimased kaks päeva on nad ikka kohe hullult musid. Täna alustasid nad tavapärast "kultuuriprogrammi" lihtsalt väga vara. Aga eile olid nad tipptasemel numpsikud - varieerisid akordioni trellpuuriga kohe mingi tubli neli-viis tundi järjest! Ja sel ajal, kui mul pea valutab, ei aktsepteeri ma niisugust käitumist!
Aga et ma ei taha veel kinni minna, siis ma kavandan mõrva hoolikalt. Õhtud on pimedad ja öös on asju...
.
No comments:
Post a Comment