Kevad on siin! Ja ma ei räägi mitte kuldnokkadest. Okei, raudselt on need ka siin, aga et ma pole ornitoloog, siis pole ma seni neist ühtegi ka näinud.
Käisin ise hoopis jalgrattaga kevadet kuulutamas. Kõigepealt kevadele kohaselt mässasin tükk aega kummide pumpamisega (rattasõitu ei pidavat inimene unustama, küll aga pumba kasutamise nõksud) ja siis asusin suitsiidi testsõidule. Esimesed paar kurvi läksid keeruliselt seepärast, et ma ajasin paar korda piduri ja käiguvahetaja segamini. Kevadine näpu koordinatsioonihäire, mis muud. Siis läks juba edasi libedamalt.
Kuni jõudsin esimeste põhjalike lompideni. Ega muud, kui jalad lenksule ja tuhinal läbi. Resultaat - jope alla voolas higi ja igal pool mujal nirises sopp. Aga muidu oli täitsa tore. Vähemalt ei pidanud Kakumäe ringil kaklema terve Tallinna jao jalgratturite, jooksjate, rulluisutajate ja lapsevankrilükkajatega. Jalgrattureid nägin peale enda vaid ühte, jooksjaid oli vist kaks, rullijaid null ja need paar lapsevankrit, mis ette jäid, ehmatasin põõsasse. Ühe baaba oleks peaaegu alla ajanud, aga oma süü - ma röögatasin juba kaugelt "vabandust" ja tema mitte üldse ei reageerinud, vaid laiutas oma kasukaga keset teed.
Laias laastus oli tore. Sai järgi proovitud, et libedaga on pidurdustee pikem (ehk siis lõpetasin kustuva kollase tulega keset sõiduteed) ja kui kaua ratast muda sees piinata, hakkab ta kahtlast häält tegema.
Tõeline mõnu saabus muidugi kodus. Kõik riided tuli pessu pista ja ratta ja esiku kasimisele kulus vähemalt sama palju aega, kui väljas sõitmisele.
***
Tõelist kevadet tundsin ma aga alles siis, kui hiljem diivanil vedelesin. Nii armas oli vaadata, kuidas üks pompsik prügikasti vastu kusi ja kamp 14 aastaseid akna all tuigerdas, kohati põõsasse kukkus ja ka innukalt ameles. Nii ilus! Purjus noored kevadel teevad kohe tuju heaks...
***
Positiivne kevade märk on siiski see, et Maximast saab tomateid, mis maitsevad nagu tomatid. Kohe nagu päris tomatid - õige lõhn ja selline kodune maitse. Keegi teeb kusagil Poola kasvuhoones head tööd! Minu siirad tänud.
***
Täna olen viimast päeva mitte tööd tegev tööinimene. Homsest juba ametlikult töötu! Jipiiii.... või midagi. Mitte et seal lõppude lõpuks suurt vahet oleks.
Raha igatahes pole saanud. Ma ausalt öeldes ei usu, et saab ka kunagi. Ja kõigil paistab pool-kollektiivne depressioon saabuvat. Tänasele kavandatud lõpupidu on igatahes tühistatud. Ja mina veel planeerisin homseks pisemat sorti pohmaka...
.
No comments:
Post a Comment