Blogi oli puhkusel, sest tal oli seda vaja. Eelkõige blogiomaniku raske vaimse trauma tõttu. Kahepäevane suvekoolitus ei ole kerge asi. Ma ikka siiani veel kohati mõtlen, kas see asi seal oli reaalne, või ma lihtsalt kujutasin pooli asju ette.
Igatahes olen ma kõikvõimalikul moel koolitatud (natuke kasulikku infot ehk sai, aga umbes täpselt nii palju, et ma unustan selle varsti ära ja ega sellest suuremat kahju pole) ja läbinud ka pisikese elukooli. Kui keegi kunagi kavatseb sattuda penisonäride/pensionieelikute peole, siis võib minu käest nõuandeid küsida.
Igatahes oli esimene soovitus, mille oma ülemuselt sain ja seda juba enne koolituse lõppu ja enne kui pidulikum osa algas, hoida eemale kahtlastest vanameestest. Ja see oli hea soovitus. Lisaks sellele otsustasin ma kiiresti ära, et ma ei tantsi :D Ega ikka ei tantsi ka neid vanainimeste tantse… Ja nii kui tantsuks läks (sellise mõnusa Soome laeva jumppa-jumppa bändi järgi), põgenesin ma rannale promeneerima. Tubli poolteist tunnikest kükitasin liival ja kiige peal kõlkudes (ja täitsa hea oli seejuures), enne kui vihma sadama hakkas. Siis tuli uuesti tuppa minna.
Kuigi ma kaalusin tõsiselt kell 11 tuttu keeramist, siis lõpuks läks isegi peoks. Vanainimesed läksid magama või sauna ja kogu asutuse umbes 4 nooremata neiut kepsutasid niisama ringi. Mind ka pool vägivaldselt tiriti tüdrukute diskole… Kui muud ei saanud, siis viisakalt keerutavad paarikesed peletasime igatahes põrandalt ära. Ja lõpuks koos ühe tibiga (oma 20 eluaastaga on ta ilmselt üldse asutuse noorim töötaja) sundisime lõpuks kohaliku kelnerpoisi ka kõiki tema tööalaseid reegleid rikkuma ja krapsasime tantsima. Vähemalt sai pärast Kabli rannaga tema oranži Žiguliga tutvumas käia :D Ja see oli kogu kahe päeva kõige mõnusam hetk seejuures – sai korra lihtsalt olla see töllmokk, kes ma olen ja rahulikult lolli juttu ajad, mitte olla kogu aeg viisakas ja tubli.
***
Aga selline jämmimine neljapäeval ja reedel lükkas kogu graafiku segi. Sest laupäeval oli sihuke esmaspäeva tunne ja siis esmaspäeval pool päeva tööl käies oli lihtsalt imelik ja eile oli jälle pühapäeva tunne, kuigi oli kolmapäeva. Keeruline…
***
Küll aga püüdsin ma vabu päevi kasutada tubli olemiseks. Läks nii nagu alati. Kapi sain koristatud ja pestu pestud, aga keegi peaks tulema nüüd mulle isiklikuks triikijaks ja tolmuimemine jäi ka pooleli, sest nii rõvedalt palav oli.
Lisaks sellele suutsin ma oma/Selma voodi/diivani veel rohkem ära lammutada, kui enne. Kui seda muidugi võimalik teha on üldse. Igatahes seda korraks kokku pannes ja uuesti lahti tehes lendas vineeri tükke ja kuristik kahe poole vahel kasvas umbes 5 cm võrra suuremaks. Pehmelt öeldes ebamugav…
***
Diivani mure lahendamine ei käi aga üldse nii lihtsalt, et mine aga poodi ja osta. Ma siis läksin poodi ja pidin šoki saam. No ikka tehakse koledaid asu. Kõik need, mis näevad enam vähem normaalsed välja, on suhteliselt ebapraktilised ja kohati ka ebamugavad ning need mis funktsionaalsuse poolest kõlbaks kasutada, on kaetud potisinise riidega, millel on roosad roosid. No kuhu ma sellise jõletise pistan? Mul hakkab halb juba selle peal istudes. Ja siis on ilusad diivanid, mis maksavad 20 000… Igatahes ma nüüd kaalun tõsiselt, kas ilus või inetu. Midagi tuleb igatahes ära osta, sest a) ma lähen selle laguneva vana eluka peal lolliks, seal ei saa magada ja b) juulist tõuseb käibemaks ja siis maksavad isegi jõletis-diivanid rohkem.
***
Küll aga nüüd on tõestatud, et telekas on asi, mis mind suuremat ei koti. Ka see loom nimelt otsustas ära surra ja viimased 5 päeva, mis ma peaaegu täies mahus olen kodus vedelenud, polegi nagu väga häirinud, et ta käima ei lähe. Korraks tekkis uitmõte, et vaataks uudiseid, aga kui meenus, et pole kuskilt vaadata, siis ei olnud ka nagu probleemi.
Mina-suudan-korraldada-kõike-Kristel on siiski vist juba uue (vana) telku saabumist korraldamas, sest dvd kollektsioon hakkab ammendama ja talle meeldib jooksev pilt taustal :D
***
Aga mis mul ikka telkust, mina vaatan jooksvat pilti ju arvutist :D Ja lõugan nagu imbetsill omaette kodus, kui Rootsi mängib. Oi, hea, et suurem osa naabreid vist teisipäeva õhtul kusagil lõket tegemas oli, sest Serbia mängu ajal tegin ma ikka koledaid häälin. No aga oli ka tige mäng. Kaarte – punaseid ja kollaseid – lendas igas suunas, kakeldi platsil ja riietusruumide juures, väravaid oli ka, ja õige meeskond võitis :D
Tropp on muidugi, et isegi jõmpsikate jalgpalli ei jäeta poliitikat rahule. Rootsi kosovo-juurtega sellil istuti terve mängi serbia keelse sõimuga kukil ja lõpuks loomulikult viskas tal nii siibrisse, et oma kollase sai ta kätte ja poolfinaalis mängida ei saa. Aga pole midagi, finaalis on ta tagasi! :D
***
Jaanipäeval pealinnas olemine pole kusjuures üldse halb variant. Linna on mõnusalt tühi, isegi Kakumäe rannas leidis lapi, kus sai peesitada nii, et keegi ei lamanud otse su kõrval. Lamamist sai muidugi natuke palju. See suve algus on alati selline liiga innukas periood, et ikka enne ei saa rannast ära, kui õlad on valusad. Aga pole hullu, küll see ka üle läheb…
***
Heja, Sverige!
:)
1 comment:
Mõtlesin, et ei ütle midagi... aga ei suuda ikka :D Siis kui meie eelmisel suvel maale uut diivanit ostsime ja kui ma siis ütlesin, et ei ole ühtegi normaalse väljanägemisega... siis Berit väitis, et me olevat liiga pirtsakad ;) Mhm-mhm-mhm, ongi nii jah? Eks sa siis otsa nüüd see potisinine roosade lilledega... meil jäi see diivaniost igatahes katki :)
Post a Comment