Checklist

Enne kui homme hommikul svenssonite juurde lennata, tuleb veel:
* hakata triikima, et oleks mida pakkida;
* pakkida seda, mis triigitud sai;
* ja siis eel-pakkida, et ei peaks teispäeva ööd vastu kolmapäeva jälle pakkides veetma;
* tekitada mingi enam-vähem programm, mida svenssonite juures lisaks esmaspäeva õhtusele jalkale peale hakata;
* ja kõige raskem punkt - panna ennast vaimselt valmis viieks ööpäevaks väikese õe seltskonnas.

***

Private might survive!

:)

Vana klassik uues kuues

Mõned anekdoodid lihtsalt on sellised, mida saab varieerida kõikvõimalike tegelastega. Üks näide värskendatud vanast:

Thierry Henry, Zlatan Ibrahimovic ja Leo Messi hukkuvad autoõnnetuses.

Henry astub esimesena jumala ette: "Sa olid Maa peal tubli, kasutasid oma talenti ja sissetulekut jalgpalli ja heategevuse jaoks. Sa võid istuda mu vasakul käel."

Järgmisena astub Messi jumala ette: "Sa oled veelgi suurem inimene, kes on võidelnud paljude nõrkade nimel Maa peal. Sa võid istuda minust paremale."

Viimasena tuleb jumala ette Zlatan aga enne kui jumal jõuab midagi öelda, teatab Zlatan: "Kobi eest, vanamees! Sa istud minu koha peal!"

***

Muideks, see oli selle kuu 18. postitus, nii et missioon on täidetud. Mis ei tähenda veel, et rohkem postitusi sel kuul ei tuleks...

:)

Sügis

Kalendri järgi hakkas kusagil täna öösel sügis. Fine! Pole probleemi. Ongi parem õigustus pidevale vihmasajule. Ja nendel päevadel, kui ma just vupliteni märjaks ei saa, pole mul isegi vihma vastu midagi.

Aga üldiselt võiks nagu mingi ilma eest vastutav tüüp enam-vähem terveks päevaks ära otsustada, missugust produkti ta pakub. Vihma, päikest, tornaadot, lund…

Eelkõige tahaks ma püsivat otsust teemal vihm/päike. Sest see asi muutub juba pisut tüütuks. Nimelt istun ma tööl otse akna all (küljega akna poole) ja kusagil varasest ennelõunast hakkab päikselisel päeval päike otse sisse paistma. Kui päike paistab, tuleb kardin ette rebida, sest muidu ei näe kuvarilt midagi. Aga kui on sompus ja vihmane ilm nagu ei taha väga kardinat ees hoida, sest toas on pime. Aga kui on selline vahepealne ilm, siis ma rebin iga 5 minuti tagant kardinat ette ja kardinat jälle eest ära ja siis jälle kardinat ette... Ja seejuures pean ma jalutama iga kord ümber laua, sest see nöör, mida pidi kardinat rebida saab ei ulata kuidagi moodi sinna, kuhu ma istun ja ka siis kui ma püsti seistes püüan seda haarata oma laua poolelt, tuleb üle arvuti akrobaatikanumbreid teha.

Ühesõnaga, otsustage ära! Kardin kulub muidu ribadeks ja siis olen ma süüdi riigi vara raiskamises!

:)

Nädalavahetuse näputöö

Laupäeval kudusin, pühapäeval sõlmisin narmaid. Aga vaip sai valmis ja näpp villi (kohe sõna otseses mõttes...).


:)

Valikud, head valikud ja natuke vähem head valikud

Valik 1: Otsustasin eile õhtul, et väljas on nii soe küll, et kannatab dressikaga tööle tulla täna.

Valik 2: Hommik tundus sombune. Otsustasin dressika asemel ikkagi mantli panna.

Valik 3: Kuigi hommik tundus sombune, siis kahe silmaga kogutud vaatlusandmed ei pidanud vihmavarju kaasavõtmist vajalikuks.

Valik 4: Estonia juures bussi pealt ma tulles oli kaks võimalust – võta järgmine buss otse töömaja ette või jalutada. Et tibutas vaid õrnalt ja seljas oli pool-kilekas mantel, tundus jalutamine hea hommikune tegevus.

Valik 5: Kaubamaja juures tunnelist pinnale ronides hakkas natuke agaramalt tibutama. Valik oli kas tõmmata kapuuts pähe või minna sealt bussi peale. Otsustasin kapuutsi kasuks. Kui buss oli ära sõitnud, hakkas paduvihma sadama…

Resultaat? Kampsun on ära kuivanud, teksad on niisked ainult alt servast ja kingad ei tundu ka väga rõvedalt rõsked enam (vist sellesepärast, et ära olen harjunud niiskusega; kuivamisest kõnelemine oleks liiast). Ja hommikusest sajust on möödas 8 tundi.

:)

It’s a miracle!

Ja ei läinudki tervet aastat aega. MSN on tagasi (mitte, et ma seda kasutaks – appear offline on minu mode)! Ja veel uskumatum. Natuke muud tšikibrikit on ka tehtud, nii et ma saan taas youtube’i vaadata :)

Aga ega see nii lihtsalt ei läinud. Kõigepealt tuli meilboksi kirjake, et MSN on nüüd uuesti installeeritud, kasutage. Proovisin siis kasutada. No midagi polnud muutunud. Ikka ei loginud sisse ja kobises, et vana versioon on. Võtsin siis tigedalt telefonitoru pihku ja helistasin IT-poistele. Nikerdasid ja nikerdasid siis ja avastasid: „Sinu arvutiga on jah mingi tõrge.” No shit! Ma ärkasin jah, et tõrgub. Käskisid aga arvutis välja logida ja lubasid 20 mintsaga hakkama saada. Läks peaaegu tunnike, aga MSN toimib ja videosid mängib jälle. Flashi ei saanud, nii et virtuaalset lemmiklooma endiselt tööl silitada ei saa, aga mis seal ikka.

Can’t win them all!

***

Päeva tsitaat:

Crystal Palace'i treener Neil Warnock pärast 0-4 kaotust Scunthorpe'ile:

"We wouldn’t have scored in a brothel today."

:)

FarmVill takes over

Minu soov oma virtuaalset lehma lüpsta on veel suhteliselt kergekujuline, leian ma.

Sellele mõttele viis pisike sobramine sellisel toredal lehel nagu tjuvlyssnat.se (koht, kuhu rahvas saab üles panna naljakaid lugusid, mida on kogemata pealt kuulnud bussis, kohvikus, koolis, lillepoes või kus iganes). Seal rippus järgmine dialoog (vaba tõlge rootsi keelest):

Kaks ~20. aasta vanust kutti seisavad Göteborgis ühe baari ees ja arutavad, kas minna sisse või mitte.
Pärast umbes kümmet minutit seismist ja asja kaalumist pahvatab üks sellidest: "Kurat, milline mõttetu õhtu see oli. Sama hästi võib ju koju minna ja FarmVilli mängida!"

Tundub, et sellel õhtul polnud sumedas Rootsi öös muud kui lehmad ja sead :D

.

Moepolitsei külalisesinemine

Või noh, moepolitsei on äkki liiast öeldud. Moepolitsei kutsustakse tavaliselt siis, kui midagi on väga kehvasti. Sel korral tahan ma hoopis anda kohe kaks pöialt püsti julguse eest. Teadjamad teavad, kuidas mind erutavad värvilised riided meeste seljas. Sellepärast oligi üks hiljuti nähtud telesaada tõeline eye-candy ja seda absoluutselt mitte meeste enda vaid hilpude pärast.

Tehke järgi!


I could kill for those shoes! Nagu päriselt...


Ja selle kampsiku eest ka! Lisaks kahele pöidlale ajan kõik kümme varsvast ka õieli. Tõeliselt ilus asi ja plusspunkt selle eest veel, et ei istu mitte mingi 17aastase wannabe vaid asjaliku keskealise mehe seljas.

:)

Ahistamine, puhas ahistamine!

Tulen mina täna hommikul tööle. Tavalised esimesed liigutused. Arvutisse sisse logida. Meil lahti. Messenger lahti. Aga siis tuli stopp ette. Mina püüan sisse logida - MSN teatab vastu "You cannot sign into Windows Live Messenger because you are using an old version of Windows Live Messenger".

Whataf....???? Ma saan aru, et mul on saan arvuti ja eelajaloolised programmid, aga see nüüd küll õiglane pole :(

Poole päeva pealt tuli IT osakonnalt kirjake: "Microsoft on saatnud e-kirja, et Messengeri uuendamise nõue on tingitud vana versiooni turvariskidest, mida aga uuematel versioonidel enam ei ole. Hetkel tegeleme uue versiooni testimisega ning süsteemse installpaketi valmistamisega, mille loodame ka selle nädala jooksul kõigile kättesaadavaks teha." Installpakett, testimine? Mis see minu asi on? Mina tahan MSNi!!! Kogu lugu!

Ehk pean siis selle nädalakese vastu...

:)

Neeger kosmosesüstikus

Tahate minu nädalavahetuse mõttetera? Ei taha? Saate ikka!

Ärge kunagi enne kinno minekut söömas käies, kui teie käest küsitakse, kas suur või väike mahl, öelge suur!

***

Laupäeval helistas kusagil varasel pärast lõunal Lii („Sa pead tulema. Mul pole ju mitte ühtegi sõpra!”) ja kutsus mind kinno Tarantinot vaatama.

Enne sai võetud väike vokiroog hamba alla ja klaas mahla kõrvale. Erinevalt Liist jätsin ma õlle kohe plaanist välja, sest teadsin, et mu põis ei peaks sel juhul kino vastu. Mahl tundus kuidagi selline aktsepteeritav lahenduse – et ehk nagu saab hakkama.

Poole filmi pealt oli selge, et ega ikka ei saa. Kui pooled mõtted kulusid sellele, et „põis kohe plahvatab, kohe PLAHVATAB!”, siis ei saanud väga filmi nautida.

Lõpuks ei pidanud ma enam vastu. Elus esimest korda tormasin kinos keset filmi (okei, tegelikult maksimaalselt 15 mintsa enne filmi lõppu) pellerisse. Hea siis, et filmi ikka näidati Plaza 4. korrusel. Käbe alla, käbe üles. Galopeerides saali.

Esimene reaktsioon saalis – oot, trepp läks siit poolt servast ju üles? No jah, äkki ma mäletan valesti. Istuks siis äkki siia esimese rea nurka maha, pole vaja hakata teisi siiberdamisega segama, kui film niikuinii varsti lõppeb. Istun siis maha. Ja ekraani peal istub mingi neeger lahtises kosmoselaevas ja planeedikesed tuhisevad kõrvade ümber. What the f**k?!? Mis filmiga juhtus sel ajal, kui ma pissil käisin? EI OLE VÕIMALIK!!! VALE SAAL!

Kiiresti uuesti uksest välja ja kõrval saali. Koridoris olnud koristaja vaatas mind kui imbetsilli…

Ja Inglorious Bastads’i lõpp läks mul kaduma taltsutamatutesse naerupahvakutesse. Pitt ja sõbrad skalpeerivad fritse ja mina itsitan aga neegri üle… Napakas!

***

Film siis?

Täitsa hea. Parem kui ma ootasin. Skepsis Tarantino ja vananeva/vananenud Piti vastu ei olnud küll päris asjatu, aga siiski ülepingutatud.

Plusspoolele võib kanda lausa mitu asja:
* Daniel Brühl – ma olin unustanud, et see tüüp on päris muhe
* Onu-Komissar-Rex maniakk-natsikütina – kammoon, seda meest ei tohiks üheski filmis peale Komissar Rexi näitlejana kasutada. Tead ei ole võimalik ilma hundikoerata tõsiselt võtta.
* Brad Pitt kõnelemas räige ameerika aktsendiga itaalia keelt – oleks selle koha peal kõveminigi naernud, kui põis poleks nii pingul olnud.
* hea muusika
Miinused:
* ma ei näinud, kuidas Daniel Brühl maha lasti – olin kempsus sel ajal
* Bastards’ite seltskonna perverssusi-veidrusi oleks võinud ikka veel rohkem üle võlli ajada. Oli nagu humoorikas, aga mitte selline naeran-piss-püksis-humoorikas (vähemalt mitte normaalse põie täituvuse korral).

***

Aga te, raisk, ei kujuta ette, kui õnnelikuks ja heaks võib vahel kempsus käimine olemise teha!

:)

Neighbour goes Elton

And can you feel the love tonight
How it's laid to rest?
It's enough to make kings and vagabonds
Believe the very best
.......lalallalallaaa.....

Meil on uus kultuuriprogrammi repertuaar. Tegelikult oli juba kogu hommik imelik. Sellise varapärastlõunani mitte ühtegi piuksu, ei akordigi klaveril, kääksatust lõõtspillil ega plõnni kitarril. Aga nüüd on maailmakord jälle paika seatud. Muusikat tuleb. Kõigepealt Elton, siis Gena jalutamas vihmas. Vähemalt lood, mida ma varasema kolme siin elatud aasta jooksul pole kuulnud. Kui aga nad vähegi oma tavalist süsteemi hindavad, siis kuulen ma neid tulevikus palju.

Repertuaariga naabrid ei plõksi!

:)

Feissbuukimine ja reaalsus

Vanasti oli orkut elu, nüüd on feissbuuk – uuem, trendikam ja mängudega. Või umbes nii tundub areng vähemalt olevat. Mitte ainult minu, vaid kõigi puhul.

Küll aga hakkab valusalt kohale jõudma see, et kõigi, ja ma mõtlen koha absoluutselt kõigi, tuttavate jõudmine feissbuuki pole alati väga lahe. Orkutis mul juba ülemus oli, nüüd siis on ka feissbuukis. Ja „jah” nupule sai vajutatud raske südamega. Katsus sa töö ajast kahtlasi teste teha, kui ülemus ka seda näeb. Ja vigiseda, kuidas kõik imeb…

See big brother valvab teema on asja juures suhteliselt niru. Aga jah, infoühiskond, tuleb leppida.

Ja sõbrakutset ignoreerida ka nagu ei saa ju. See oleks ka kohe eriliselt imelik…

***

Aga umbes sama palju kui feissbuukimine, käib vahel reaalsus närvidele. Ma olen avastanud, et paljud feissbuuki ja orkuti „sõbrad” on palju lahedamad internetis, kui päriselt. Kui eile bussipeatuses silmanurgast kunagist klassiõde nägin, siis tegelesin küll saja muu asjaga, et üks kõik kuidas vältida seda, et tema mind märkaks. Küll oli vaja kotist midagi otsida, või hoopis teises suunas midagi olulist vaadata ja telefoniga mässata. Peaaegu piinlik hakkas endalgi. Aga mis teha? Veel vähem seedin ma neid vestlusi seeriast „Kuidas sul läheb? Hästi! Tore! (aga tegelikult ei huvita see mind ABSOLUUTSELT) Naeratus…”.

Parem siis juba kotisügavustes sobrada.

***

Nüüd veel 1 tund ja 41 minutit tööd ja siis kino buudjet!

:)

Kloostri taga metsas ja ka mujal...

Eile tutvustasin maakas-Kristelile pealinna võlusid ehk siis maakeeli viisin lapsukese botaanikaaeda. Lilled ja liblikad ja kogu krempel. Ühtlasi sai natuke seigeldud ka kusagil Pirita metsades. Ega ma täpselt teagi kus, aga häda polnud nagu suurt midagi. Heinamaa nagu heinamaa ikka ja üle selle kooberdades jõudis bussipeatusesse ka. Ehk siis kui tahate kunagi tulevikus Tallinnas maaidülli nautida, seadke sammud kloostri taha metsa.

***

Tänane päeva on ka asja ette läinud. Mulle täitsa meeldib selline poolsügisene ilm, kus vihma sajab. Vähemalt pole vaja ei endale ega kellelegi teisele otsida vabandusi, miks vedeleda voodis ja mitte midagi teha. Sai raamatut lugeda keskpäevani teki alla. Siis ronisin igaks juhuks välja sest, õues hakkas üha pimedamaks ja pimedamaks minema :D

***

Lisaks laisklemisele jõudsin pesu ära triikida, tolmu imeda (haltuurakas, sest hämar oli ju...) ja (fanfaarid-fanfaarid) hommikuks endale täitsa viisaka mannapudru valmis nikerdada. Kolmandal katsel õnnestus. Esimene üritus oli eelmisel nädalavahetusel – kees üle ja kõrbes põhja ja tuli kivikõva, sest mannaga sai liialdatud. Laupäeval läks umbes sama moodi. Lihtsalt üle keemisest tuli vähem tossu ja kõrbehaisu. Ja liiga paks oli endiselt. Aga täna oli nagu päris. Passisin kullipilguga poti kõrval, et ennetada kõik üle keemise sümptomid juba eos ja mannat panin tera haaval. Sai nagu peaaegu puder. Kui külm ära ei võta, võib must veel asjagi saada.

***

Ah jaa, eile oli hea päev. Heja Sverige! Zlatan rules! Ja mis iganes veel... :D

:)

BBC iganädalasest kullafondist

Kui igav hakkab, siis kooberdan alati hetkeks BBC kodukale, spordirubriikia ja nädala tsitaatide nurka. Kui tsitaadid on kord nii ja kord naa, siis Inglismaa staadioniteadustajate parimad palad on alati head. Või mis?

"Number 15, Arnold (long pause)... let's just hope Arnold does not come on!"
Arsenal stadium announcer when confronted with the name Arnold Mvuemba as he read out the Portsmouth team.

"Number 13, Zurab Khizanishvili.....try saying that with a gobstopper in your mouth!"
Stadium announcer with the starting line-ups for Gillingham v Blackburn.

"Today's attendance, at the start of the match at least, was 8239."
PA announcer at Blackpool, after half the Coventry fans walked out upon going 3-0 down.

"Substitute for Sheffield Wednesday. Coming off number 23, Jermaine Johnson. Going on, number six, Tommy Mills ..... eventually."
Plymouth Argyle commentator during the Sheffield Wednesday match, with neither player seeming to be in a rush.

Aga ka treenerid annavad oma panuse...

"It's just the two of us. We'll probably ride out in the sunset together."
Sir Alex Ferguson on his relationship with Arsene Wenger.

Ja Berit's best of'i lõpetuseks viimase tsitaadiga sobiv pilt. Platini vist ihkaks olla ükskõik kus mujal, kui näoilme järgi hinnata.


:)

Kas asi on jälle ainult minus?

Viimase aja tõeline trend on ise kodus leiava küpsetamine. Kõik küpsetavad. Kes rosinatega, kes pähklitega, kes kuivatatud-ei-tea millega. Ja kõik kiidavad. Kuidas see maitseb paremini, kui poest ostetud leiba ja kuidas pärast küpsetamist on tuba head lõhna täidis ja bla-bla-bla.

Täna oli tööl kohvilauale jälle maandunud pätsike isetehtut. Ja siis läks lahti! Kes kui kaua küpsetab, kas segab käsitsi, puulusika või miksriga. Kui palju panna vett. Mis sorti suhkrut. Kaua kääritada. Mida iganes veel. Ja siis see põhiline, et kes kellele juuretist annab ja millal keegi endale ka tükikese võiks saada.

Ma pole ikka niiiiiiiii out of place ammu tundnud. Ma tean, et ma ei haaku suurema osaga teemadest siin, aga see oli ikka tõesti veider. Kõik õnnest segastena leivahüsteerias ja tahtmist täis küpsetada. Mina küll ei taha. Kohe päriselt ei taha. Ja kui nüüd tõeliselt aus olla, siis minule väga ei läinud maitse poolest ka peale.

Aga seda viimast ma igaks juhuks ei öelnud…

:)

Only in Britain

Kuna mul täna midagi mõistlikku kirjutada, pole aga ühe posti päevas võiks ikkagi teha, siis pätsan paremaid palu teistest ja sisukamatest blogidest ja eelkõige lahedaid juutuuubi linke.

***

Igatahes on Inglise SkySports sel aastal otsustanud olla lahedad ja meeskondi tutvustada niimoodi ilusti liikuvate kehadega, mitte nagu tavaliselt plönnid virtuaalsel murulapil. Selleks on filmitud viimast kui üht Premier League’i mängijat ja nagu ma aru saan siis nii kodu- kui ka võõrsil dressis.

Üldjuhul on kõik tüübid saanud viisakalt jalutamise ja seismisega hakkama. Hulli uus superstaar Jimmy „There Can Be Only One” Bullard siiski pidi mängima tavapärast tolgust. Suur huumor!

Kui sellest väheks jäi, siis on sama mees muuhulgas hüpanud üle vastasmeeskonna külakuhja mängu ajal konna ja sõitnud musta pesu korvis, vuplid peas…

***

Mõnikord tahaks, et nali ei oleks ainult nali, vaid oleks päriselt. Kes iganes nüüd siis seda mõttekäiku jälgis.

Üldiselt leian ma, et Eduardole CL-is mängukeelu andmine filmimise eest oli vale, sest edukalt kohtuniku tillist tõmbamine on üks jalka paremaid detaile. Aga see pole point. Point on alljärgnev „Arsenali protestikiri UEFA-le”. Midagi rohkem wenger’likku annab välja mõelda. Oleks see ainult päriselt.



:)

Tsensuur

Viimase aja võimsamate avastuste hulka kuulub, et internetiavarused teevad ise oma loomuliku valiku.

Laadisin mina aga agaralt eile pilte üles, et neid paberile tellida. Vahel on ju vahva albumit lapata ja kollupilte vaadata. Et ma olen selle protsessiga umbes aastases nihkes, siis on järg hetkel alles eelmise suve Balkan-tour’i poole peal. Viskasin aga om x arvu Sarajevo pilte laadima ja tegelesin millegi muuga. Kui pildi üleval olid, vaatasin, et arv ei klapi sellega, mis ma laadima panin. Kolm tükki olid kadunud. Otsisin siis aga oma kullipilguga nende mitmekümne seast need kolm, mis üles ei läinud, välja ja panin uuesti laadima. Ja muigasin selle peale, et kõik kolm pilti, mida fotopoe server esimese hooga vastu ei võtnud, sisaldasid ühte reisikaaslasest blondiini.

Sarajevoga valmis, liikusin edasi Zagrebi kausta juurde. Selle puhul oli esimese laadimiskorra kadu kaks pilti. Hakkasin aga tuvastusprotsessiga uuesti peale. Leidsin puuduolevad pildid üles ja kaks korda võib arvata (seejuures teine ei lähe arvesse), mis nende piltide peal oli. Loomulikult Katri!

Internet on hakanud teda tsenseerima :D Ma usun, et ta rõõmustab. Hea siis, et kuvarile ei tulnud kirja: „Error. Ei saa sellise isikuga fotot serverisse laadida.”

Oleks vist seda pidanud võtma vihjena ja temast mitte paberversioone tellima. Aga ma ignoreerin vihjeid. Ega ma üksi albumis kollutseda ei saa…

:)

Augustiriismed

Nagu eelnevas suurepärases, selle kuu esimeses (haaa, iga post on sammuke rekordile lähemale) postituses mainitud sai, jätsin augustis endale kirjutamist ootama mitu vahvat asja. Kui neid nüüd üle vaatama hakkasin, siis enam ei tundunud nii vahvad. Või siis vähemalt point oli kuhugi ära hajunud. Ilmselt on siiski eelkõige asi selles, et ma olen poindi vahepeal ära unustanud. Aga proovime. Katsume taaskord sitast saia teha ja äkki leiame midagi huvitavat…

***

Üldiselt on Eestis ju väga pop olla padurahvuslikult meelestatud ja karjuda loosungeid seeriast „tiblad ahju!” ja „venkud välja!”. Nõmedus, troplus, maeiteamisveel… Ei seedi selliseid. Punkt.

Eriti vastu hakkab mulle see aga pärast mõningat aja veetmist venekeelses seltskonnas. Olin ühel päeval reportaaži tegemas ühe vene neiuga, kes siin inspektorina töötab ja „objektile” ning sealt tagasi tõid meid autoga kaks tema sõpra (üks tõi, teine viis). Mõlemad samuti venelased. Loogiline, et nad autos rääkisid omavahel vene keeles. Aga mul vajus ikka karp päris lahti, kui ma kuulasin mis moodi nad räägivad. Okei, vene keelest ei sa ma mitte muffigi aru, aga see, mida tavalised venelased Eestis räägivad, pole ju vene keelgi. Igas lauses oli vähemalt paar eestikeelset sõna! Ja siis süüdistavad mõned ahvid venelasi selles, et nad ei taha eesti keelt rääkida.

Ma pärast selle tšiki käest küsisin, et kas ma sattusin mingi veidruse peale, või ta tavaliselt kasutab vene keeles rääkides ka nii palju eesti sõnu ja ta lihtsalt kehitas õlgu ja ütles, et neid sõnu, mida ta eesti keeles ütles, ei teagi ta õieti vene keeles. Muuhulgas näiteks korjasin ma 10 mintsa pikkuse autosõidu käigus tekstist välja näiteks sõnad ristmik, koolitus ja arvutijuhe… Räägi siis veel, et venelased ei oska eesti keelt, pigem ei oska nad vene keelt.

***

Lisaks sellele tuleb kurbusega tõdeda, et eestlased ikka ei oska korralikult kasutada sellist toredat leiutist nagu pikett. Eelmisel reedel korraldasid penskarid siin maja ees meeleavaldust. Paar oravanoort tuli neile vastu-piketti korraldama. Ma hoidsin ilusti akna lahti (minu aken on täpselt sotsmini trepi kohal, kus piketti peeti) ja lootsin ka tsirkusest osa saada.

Aga tutkit. Mingit tsirkust ei olnud ega tulnud. Täielik vaikus. Keegi ei skandeerinud. Ja kui ma 20 minutit hiljem uuesti aknast välja vaatasin, olid needki umbes 20 inimest laiali läinud, kes kõrghetkel kohal olid.

Ja siis suutis keegi õhtuks veel uudistesse valmis nikerdada loo ninasarvikute ja oravate vihasest konfliktist…. Mis konflikt? Njaaa, isegi tele jaoks annab asju välja mõelda. Ajakirjandus on võimas.

***

Ajakirjandusest rääkides. Minust on saanud totaalselt eks-ajakirjanik ja praegune sabakergitaja ja pugeja. Oi, kuidas mulle ei meeldi kirjutada ninnu-nännu-lillelisi tekste sellest, kui hästi kõik on ja kui tublid me olema.

Maailm on tropp, laske siis seda ausalt välja öelda vähemalt. Aga ei, me tegeleme suhtekorralduse ja mainekujundusega. Ja totaalse mandumisega. Ptüi! Ja teenime vaikides edasi…

***

Augustikuu parim tulevikuvisioon tuleb aga Katrilt. Reis Uus-Meremaale tõi talle selginemise tulevikuplaanide osas:

„Ma lennukis otsustasin, et kui olen 37, siis võtan endale 20 aastase boytoy, kes teeskleb alguses, et on 25 ja arvab, et mina olen 29.”

Ma tahan ka sellist! Lihtsalt mainin ära.

.

VÄLK-JA-PAUK-UUDIS: Berit üritab rekordit!

Ei-tea-juba-mitmendat-kuradi-korda, aga nüüd luban järjekordselt (ja kindlasti mitte viimast korda), et hakkan paremaks blogikribajaks. Kaks posti ühes kuus on ikka piiiiiiiinlikult vähe. Ma suutsin sellega purustada oma isikliku rekordi, eelmine oli neli posti kuus. Augustile tõmbame seega kalendris suure musta risti peale ja katsume unustada. Kuigi blogiõudusunenäod jätkavad ilmselt veel mõnda aega kollitamist.

Oma vabanduseks võin ma öelda, et mul on eelmisest kuust kolm posti mustandit ootamas, aga nad ei jõudnud kunagi avaldamiseni, sest olid sellised meeldetuletused kirjutamist väärivatest asjadest, mida ma kavatsesin ette võtta. Nüüd on juba hilja ja need kolivad prügikasti.

***

Et aga parandada karmi olukorda, annan pühaliku tõotuse teha septembrist positiivses mõttes rekordkuu. Ehk siis rohkem poste kui kunagi varem. Arv, mis tuleb ületada on 17. Sellise saavutusega sain ma hakkama 2007. aasta novembris (mis mul küll arus oli ja mis veelgi olulisem – mida mul küll kirjutada oli?).

Eeldades, et sensatsioone juhtuma ei hakka, siis 18 septembrikuise postituse kokkusaamiseks tuleb hakata kõikvõimalikke nõmedusi internetiavarustesse üles riputama. Can do! Ma ei vea ennast sel korral alt. Ja ka mitte teisi…. Mitte et see vist kedagi eriti kotiks.

***

Ja kui mingil põhjusel peaks mul ebaõnnestuma eksperiment enam kui 17 postist kuus, siis lasen blogi andunumatel lugejatel (palju mul neid siis on, 2 äkki?) mulle sobiva karistuse välja mõelda.

:)