Neeger kosmosesüstikus

Tahate minu nädalavahetuse mõttetera? Ei taha? Saate ikka!

Ärge kunagi enne kinno minekut söömas käies, kui teie käest küsitakse, kas suur või väike mahl, öelge suur!

***

Laupäeval helistas kusagil varasel pärast lõunal Lii („Sa pead tulema. Mul pole ju mitte ühtegi sõpra!”) ja kutsus mind kinno Tarantinot vaatama.

Enne sai võetud väike vokiroog hamba alla ja klaas mahla kõrvale. Erinevalt Liist jätsin ma õlle kohe plaanist välja, sest teadsin, et mu põis ei peaks sel juhul kino vastu. Mahl tundus kuidagi selline aktsepteeritav lahenduse – et ehk nagu saab hakkama.

Poole filmi pealt oli selge, et ega ikka ei saa. Kui pooled mõtted kulusid sellele, et „põis kohe plahvatab, kohe PLAHVATAB!”, siis ei saanud väga filmi nautida.

Lõpuks ei pidanud ma enam vastu. Elus esimest korda tormasin kinos keset filmi (okei, tegelikult maksimaalselt 15 mintsa enne filmi lõppu) pellerisse. Hea siis, et filmi ikka näidati Plaza 4. korrusel. Käbe alla, käbe üles. Galopeerides saali.

Esimene reaktsioon saalis – oot, trepp läks siit poolt servast ju üles? No jah, äkki ma mäletan valesti. Istuks siis äkki siia esimese rea nurka maha, pole vaja hakata teisi siiberdamisega segama, kui film niikuinii varsti lõppeb. Istun siis maha. Ja ekraani peal istub mingi neeger lahtises kosmoselaevas ja planeedikesed tuhisevad kõrvade ümber. What the f**k?!? Mis filmiga juhtus sel ajal, kui ma pissil käisin? EI OLE VÕIMALIK!!! VALE SAAL!

Kiiresti uuesti uksest välja ja kõrval saali. Koridoris olnud koristaja vaatas mind kui imbetsilli…

Ja Inglorious Bastads’i lõpp läks mul kaduma taltsutamatutesse naerupahvakutesse. Pitt ja sõbrad skalpeerivad fritse ja mina itsitan aga neegri üle… Napakas!

***

Film siis?

Täitsa hea. Parem kui ma ootasin. Skepsis Tarantino ja vananeva/vananenud Piti vastu ei olnud küll päris asjatu, aga siiski ülepingutatud.

Plusspoolele võib kanda lausa mitu asja:
* Daniel Brühl – ma olin unustanud, et see tüüp on päris muhe
* Onu-Komissar-Rex maniakk-natsikütina – kammoon, seda meest ei tohiks üheski filmis peale Komissar Rexi näitlejana kasutada. Tead ei ole võimalik ilma hundikoerata tõsiselt võtta.
* Brad Pitt kõnelemas räige ameerika aktsendiga itaalia keelt – oleks selle koha peal kõveminigi naernud, kui põis poleks nii pingul olnud.
* hea muusika
Miinused:
* ma ei näinud, kuidas Daniel Brühl maha lasti – olin kempsus sel ajal
* Bastards’ite seltskonna perverssusi-veidrusi oleks võinud ikka veel rohkem üle võlli ajada. Oli nagu humoorikas, aga mitte selline naeran-piss-püksis-humoorikas (vähemalt mitte normaalse põie täituvuse korral).

***

Aga te, raisk, ei kujuta ette, kui õnnelikuks ja heaks võib vahel kempsus käimine olemise teha!

:)