***
Üldiselt on Eestis ju väga pop olla padurahvuslikult meelestatud ja karjuda loosungeid seeriast „tiblad ahju!” ja „venkud välja!”. Nõmedus, troplus, maeiteamisveel… Ei seedi selliseid. Punkt.
Eriti vastu hakkab mulle see aga pärast mõningat aja veetmist venekeelses seltskonnas. Olin ühel päeval reportaaži tegemas ühe vene neiuga, kes siin inspektorina töötab ja „objektile” ning sealt tagasi tõid meid autoga kaks tema sõpra (üks tõi, teine viis). Mõlemad samuti venelased. Loogiline, et nad autos rääkisid omavahel vene keeles. Aga mul vajus ikka karp päris lahti, kui ma kuulasin mis moodi nad räägivad. Okei, vene keelest ei sa ma mitte muffigi aru, aga see, mida tavalised venelased Eestis räägivad, pole ju vene keelgi. Igas lauses oli vähemalt paar eestikeelset sõna! Ja siis süüdistavad mõned ahvid venelasi selles, et nad ei taha eesti keelt rääkida.
Ma pärast selle tšiki käest küsisin, et kas ma sattusin mingi veidruse peale, või ta tavaliselt kasutab vene keeles rääkides ka nii palju eesti sõnu ja ta lihtsalt kehitas õlgu ja ütles, et neid sõnu, mida ta eesti keeles ütles, ei teagi ta õieti vene keeles. Muuhulgas näiteks korjasin ma 10 mintsa pikkuse autosõidu käigus tekstist välja näiteks sõnad ristmik, koolitus ja arvutijuhe… Räägi siis veel, et venelased ei oska eesti keelt, pigem ei oska nad vene keelt.
***
Lisaks sellele tuleb kurbusega tõdeda, et eestlased ikka ei oska korralikult kasutada sellist toredat leiutist nagu pikett. Eelmisel reedel korraldasid penskarid siin maja ees meeleavaldust. Paar oravanoort tuli neile vastu-piketti korraldama. Ma hoidsin ilusti akna lahti (minu aken on täpselt sotsmini trepi kohal, kus piketti peeti) ja lootsin ka tsirkusest osa saada.
Aga tutkit. Mingit tsirkust ei olnud ega tulnud. Täielik vaikus. Keegi ei skandeerinud. Ja kui ma 20 minutit hiljem uuesti aknast välja vaatasin, olid needki umbes 20 inimest laiali läinud, kes kõrghetkel kohal olid.
Ja siis suutis keegi õhtuks veel uudistesse valmis nikerdada loo ninasarvikute ja oravate vihasest konfliktist…. Mis konflikt? Njaaa, isegi tele jaoks annab asju välja mõelda. Ajakirjandus on võimas.
***
Ajakirjandusest rääkides. Minust on saanud totaalselt eks-ajakirjanik ja praegune sabakergitaja ja pugeja. Oi, kuidas mulle ei meeldi kirjutada ninnu-nännu-lillelisi tekste sellest, kui hästi kõik on ja kui tublid me olema.
Maailm on tropp, laske siis seda ausalt välja öelda vähemalt. Aga ei, me tegeleme suhtekorralduse ja mainekujundusega. Ja totaalse mandumisega. Ptüi! Ja teenime vaikides edasi…
***
Augustikuu parim tulevikuvisioon tuleb aga Katrilt. Reis Uus-Meremaale tõi talle selginemise tulevikuplaanide osas:
„Ma lennukis otsustasin, et kui olen 37, siis võtan endale 20 aastase boytoy, kes teeskleb alguses, et on 25 ja arvab, et mina olen 29.”
Ma tahan ka sellist! Lihtsalt mainin ära.
.
No comments:
Post a Comment