Vanasti oli orkut elu, nüüd on feissbuuk – uuem, trendikam ja mängudega. Või umbes nii tundub areng vähemalt olevat. Mitte ainult minu, vaid kõigi puhul.
Küll aga hakkab valusalt kohale jõudma see, et kõigi, ja ma mõtlen koha absoluutselt kõigi, tuttavate jõudmine feissbuuki pole alati väga lahe. Orkutis mul juba ülemus oli, nüüd siis on ka feissbuukis. Ja „jah” nupule sai vajutatud raske südamega. Katsus sa töö ajast kahtlasi teste teha, kui ülemus ka seda näeb. Ja vigiseda, kuidas kõik imeb…
See big brother valvab teema on asja juures suhteliselt niru. Aga jah, infoühiskond, tuleb leppida.
Ja sõbrakutset ignoreerida ka nagu ei saa ju. See oleks ka kohe eriliselt imelik…
***
Aga umbes sama palju kui feissbuukimine, käib vahel reaalsus närvidele. Ma olen avastanud, et paljud feissbuuki ja orkuti „sõbrad” on palju lahedamad internetis, kui päriselt. Kui eile bussipeatuses silmanurgast kunagist klassiõde nägin, siis tegelesin küll saja muu asjaga, et üks kõik kuidas vältida seda, et tema mind märkaks. Küll oli vaja kotist midagi otsida, või hoopis teises suunas midagi olulist vaadata ja telefoniga mässata. Peaaegu piinlik hakkas endalgi. Aga mis teha? Veel vähem seedin ma neid vestlusi seeriast „Kuidas sul läheb? Hästi! Tore! (aga tegelikult ei huvita see mind ABSOLUUTSELT) Naeratus…”.
Parem siis juba kotisügavustes sobrada.
***
Nüüd veel 1 tund ja 41 minutit tööd ja siis kino buudjet!
:)
No comments:
Post a Comment