Termopüks on uus trendihilp!

Ma olen alati arvanud, et ilmateade on totaalne jama. Aga aeg-ajalt langevad isegi kõige tugevamad meist (loe: mina) selle õnge.

Pärast pikka ja põhjalikku külmaperioodi otsustasin esmaspäeval, et lõpetame pulli ära ja tirime oma kõige tigedamad, mäesuusa-MMist pärinevad termopüksid kapist välja ning litsume tööle minnes teksadele peale. Ja siis ma piinlesin. Hommikul bussis piinlesin, päeval poes piinlesin ja õhtul bussis piinlesin. Sest palav oli kogu aeg.

Kodus jõudsin järeldusele, et ma vist hirmutasin selleks talveks oma ekstreemse püksipoliitikaga talve ära ja ega ilmateade vastu ka ei vaielnud – tavalise -20 kraadi asemel lubati teisipäevaks kõigest -10 kraadi. Nagu suvi peagu. Eks ma siis seda suve tähistasingi teisipäeval termopükste kappi tagasi panemisega (seda küll piltlikult ainult, reaalsuses täitis kapi funktsiooni tooli seljatugi). Ja kui juba vatipüksid on läinud, ega me siis tavaliste teksadega ka pullima ei hakka – kohe ikka seelik ja sukad. Ui pljääääääd, kui külm oli. Ma ei sa aru, mis -10st nad sonisid? Kui õhtul Vabakalt bussi peale läksin, oli seal küll -16.

Täna olin juba targem. Mis siis, et ilmateade kobises midagi -9 kraadist, keeldusin ma sellist pulli kakat uskumast. Õige kah, hommikul tervita Kristiine ristmiku kraadiklaas meid -23 kraadiga…. Isegi suusapükstes oli külm. Külm-külm-külm, kuradi külm. Aga kui eskimod pole veel välja surnud, siis küll minagi üle elan.

***

Nüüd olen ma hakanud Kristelist ka natuke puudust tundma. Ja seejuures mitte üldse sotsiaalses mõttes (sry, ei midagi isiklikku :P ). Rohkem füüsiliselt.

Nimelt on toas külm ja selle panen ma Kristeli kui küttekeha ning tema küpsetamist ja teiste tegevust soojaproduktsiooni arvele. Radikad on põhjas, aga ikka on külm. Öösel on külm, ärgates on külm, koju tulles on külm. Et vannitoas enam vähem olla, olen ma lõplikult loobunud Selma poliitikast hoida vannitoa ust kogu aeg lahti. Kui on kogu putkas üks toruke, mis kütab, siis seda vähest sooja ma nüüd küll välja lasta ei kavatse ja hoian vannitoa ukse kinni. Punkt! What you gonna do about it now, ah?

Ja köögi uks on ka kogu aeg kinni, sest köögis on Alaska. Rõdu ukse vahelt puhub lisaks külmale ja tuulele sisse varsti vist ka juba kärnkonni ja päkapikke, nii et köögist planeerin ma teha külmkambrit. Varsti võib seal vist külmkapi välja lülitada, sest nii sitaks külm on….

***

Esialgu mõtlesin ma külma probleemi leevendada lisaküttekehade (loe: inimeste) hankimisega, aga nüüdseks enam see mõte väga ei eruta. Ma vist olin ennast juba nii pikalt mentaalselt üksi elamise vabaduseks ette valmistanud, et igasugused öömajalised ja muidu külalised on sellised pisut tüütud asjad. Eriti, kui nad käivad, kuidas ise heaks arvavad.

Õeniru tahtis reede öösel öömaja. Võib-olla, nagu ta seda ise väljendas. Kuna teda ei õhtul ega öösel ei tulnud, siis ma eeldasin, et ei tahtnud. Ja siis ta arvas asjalikuks mind laupäeva hommikul 10.30 üles ajada ja teatada, et ta nüüd tuleks küll - öömaja just pole vaja aga duši all käiks küll. Ja siis lirtsus jälle minema. See ei ole okei!

Ja eile lunis võtme ja nüüd tuleb jälle täna. Ja vist reedel ja kurat teab millal veel. See on sealt seeriat, et annad sõrme, võtab käe. Minu puhul on pigem, annad võtme, võtab kõigepealt voodi ja siis korteri.

Ja siis tahab Katri veel sotsiaalne olla ja igasuguseid asju teha ja kui juba igasuguseid asju teha, siis see läheb hilja peale ja kui hilja peale läheb, on öömaja vaja ja nii see lõpuks läheb, et korteris on lausa külalistetuba olemas, aga nõudlus on ikka suurem kui pakkumine.

Dõup… Igasugused ka käivad ja kriibivad ukse taga.

***

Eelmise nädalavahetuse tegemised ja öömajapakkumised lõppesid kliimatingimustest ja laiskusest tulenevalt siiski tubaselt. Palju süüa ja pisut kokteile köögilaua ääres on alati hea lahendus. Oleks nagu jämm, aga samas ei pea nägu pähe tegema ja roosasid dressipükse jalast võtma. Ei tea, kas vanainimeste peod ongi siis sellised?