Jauratud on selle Balkani reis asjadega juba nüüd nii pikalt, et on aeg hakata lubadusi lunastama. Ehk siis lugege või ärge lugege! 11. augustJahapp.... Päev oleks võinud alata oluliselt paremini. Mulle ei meeldi ühelgi päeval enne seitset pläriseva äratuse peale silmi lahti teha, seda vähem päeval, mis põhimõtteliselt peaks olema PUHKUS. Aga no mis sa ära teed.
Loomulikult käis sellise perverssuse, nagu puhkus, juurde agar töötegemine terve ennelõuna. Selle ajaga suutsin ma selgeks saada, et liigne agarus on totaalne ogarus ja kui enam ikka üldse ei jõua, siis võib natuke haltuurat ka teha (teeselda, et mõned asjad jäid kahe silma vahele, kuigi tegelikult sai need täiesti teadlikult ära unustatud). Aus vastus on, et neid lugusid trükitud kujul, mis sel esmaspäeva hommikul valmisid, ma lugenud ei ole. Ja eriti ei taha ka. Samas, keegi pole tagantjärele päris kividega pilduma ka kippunud...
Jättes kõrvale Kristeli kangelasliku pesutriikimise, mis kindlustas mulle enam-vähem vonksus rõivastuse järgnevaks kaheks nädalaks eluks kohvris, valitses pakkimis- ja ettevalmistusprotsessis mulle kohane loominguline kaos. Ehk siis kui töö oli (vist) tehtud tuli minna linnapeale jahtima viimaseid hädavajalikke jubinaid. Seda lisaks kõigele kolm päeva pesemata peaga – teadjamad inimesed kasutaksid selle olukorra kirjeldamiseks ilmselt väljendist „sa vana kõõm“. Igatahes kottpüksid jalga, soni sügavale silmini pähe ja krae ninani kebisin poodi. Resultaat oli hädaabipakk hügieenivahenditest, lisa mälukaart fotokale, mis tagantjärele targana oli mõttetu, sest sest seda ei läinudki vaja ja rahavahetusest saadud pakk veidrat valuutat. Minu kapuutsi-gängsta olemus igatahes kutsus Tavidis esile natuke elevust... Aga oma eurod, kunad ja kummist valmistatud Rumeenia leud sain kätte....
Kui lõpuks lennujaama jõudsin, et tekkis tunne, et nüüd oleks küll aeg tudule keerata. Ehk siis sellest võib teha omad järeldused konvesatsiooni intelligentsuse kohta EasyJeti õhusõiduki pardal. Ma olen suhteliselt veendunud, et nii mõnigi kaasreisija oleks jätnud vahele geniaalse arutelu teemal, mis asi on dingle-efektiga huuleläige ja millistes muudes kontekstides annab sõna dingle-efekt kasutada. Õigupoolest oleks minagi selle vahele jätnud....
Kohale Berliini jõudsime peaaegu graafikukohaselt, mis muidugi ei muutnud asja, et küsimus meie hosteli broneeringi kehtivuse kohta jäi endiselt õhku. Ega broneerides ei olnud ju ometigi kellelgi meeles, mis kell lennuk maandub, nii et sujuvalt sai seal saabumise kellaajaks märgitud vaid napid paarkümmend minutit hilisem aeg, kui lennuki planeeritud maandumine, mis tähendas, et selleks ajaks, kui me oleks pidanud olema ööbimiskohas, polnud me veel Schönefeldist rongi pealegi jõudnud.
Ja siis hakkas rong veiderdama. Ma küll olen valmis teatud kontekstides väitma, et ma oskan saksa keelt, aga sel hetkel olin ma puru-umbkeelne. Iga peatuse nime järel teatas juhionu lisaks umbes midagi sellist: „Gjlsfdjkgdhlgsfdakliesrjfköfhbvjkdhvckkgbfdb Warschauer Strasse!“ Asi võis muidugi olla ka selles, et kell oli juba mõnda aega üle südaöö ja ma olin märatsenud ringi päris mitu päeva järjest, aga ainus, mida ma selles aluses tabasin, oli peatuse nimi Warschauer Strasse ja teadmine, et just selles peatuses peaksime me maha minema. No mida fakki siis selle peatusega on? Kui kohale jõudsime selgus, et mingil põhjusel sõitir rong ainult selle peatuseni aga kuna just sinna vaja oligi, siis meile sobis :D
Ehk siis tegu oli esimese selge märgiga sellest, et idiootidel ikka joppab!
Peatuse ümbrus ise oli muidugi omapärane. Ma tean, et mõni selle bloggi lugeja oleks sealt vist galopeerides põgenenud (vihje sulle, Monika) – või siis õigupoolest oleks juba enne piisavalt palju teadnud, et sinna mitte oma jalga tõsta. Tõelise perverssuse vaimus pean ma siiski tunnistama, et mulle täitsa meeldis. Ok, tundus, et kogu Berliini kalkarid olid sinna kogunenud, aga kõik olid äärmiselt tšillid ja rahumeelsed. Hästi palju ringi töllavaid seljakitituriste oli ka. Enamuses hispaanlased – ehk siis ka aktsepteeritav.
Hosteli leidsime ka üles... ei läinudki kaarti vaja (seda meil polnud muidugi enivei). Isegi toa sai... Broneering vist enam ei kehtinud aga noormehel vastuvõtus oli kopp nii ees juba, et ta ei vaevunud sellise pisiasja pärast enam isegi mitte suud pruukima.
Punker ise oli spartalik – kolm nari, kaks ruutmeetrit vaba põrandapinda, metallist kapid (lukke neil polnud, nii et nende point jäi selgusetuks) ja ja üks uinunud rootsi tšikk. Tema ajasime muidugi suure kolinaga üles ja korraks tekkis tal isegi huvi uute saabujate vastu – see kustus kohe aga siis, kui ütlesime, et oleme Eestist. Igasugune eksootikafaktor oli ju läinud. Pärast seda oli kutu-piilu.
12. augustBerliin-Berliin... hommik saabus valusalt, kuid oodatult. Siiski omade üllatustega. Rootsi tšikk oli kadunud – see polnud üllatus, ma isegi mingil hetkel kuulsin läbi une mingilaadset laamendamist. Pool ootamatum oli pilt, mis avanes Katrile silmi lahti tehes – kui palju teie olete näinud nari külge seotud tampooni esimese asjana?
Aga eks igaüks tahab endast jälje jätta....
Pärast klassikalisi hommikusi hügieeniprotsesse rongijaama poole vantsides võis märgata eilse melu jälgi. Ehk siis palju alkoholitaarat. Turistid olid kas veel magamas või juba linnapeal. Kalkarid magasid endiselt. Muru peal. Ja perrooni peal. Ja saikeseputka ees. Mõni oli tõsi küll alustanud juba päevatööd ja pannud almusemütsikese ka enda kõrvale maha...
Päev Berliinis oli väga loogiline – natuke poodlemist ühendatud kegre turistiprogrammiga, selles kõiges punase niidina S- & U-bahni päevapilet ja agar rongiga tuhisemine siit sinna. Uhkusega võin öelda, et poes käisin Berliinis väga mõistlikult, ostes ainult asju, mida oli vaja. Ehk siis minu skaalal vajalikkusest muidugi. Muude ei võimaldanud kohvri piiratud maht ega finantsplaneering.
Enivei, päris tore oli.... Küll aga tabas meid juba seal see, mis ootas ees peaaegu igal pool mujal. Ehk siis hispaanlased on vallutanud Euroopa. Ma ei tea, kes veetis selle suve Hispaanias, aga kogu oma elanikkonna oli see riik saatnud küll vist Euroopa peale märatsema. Ja ärge tulge suurlinnadest rääkima. Päeva jooksul nägime linnapeal kahte tüüpi, kellega sõitsime ühes vagunis lennujaamast hosteli eelmine päev ja kolme seltskonda, keda olime pool-juhuslikult hostelis näinud. Miljonilinn, my ass!
Kas midagi omapärast-põnevat ka Berliinis oli? Igatahes ei mäleta küll. Selline Sakasa ordnung ju.... Humoorikad ju muidugi olid need tüübid, kes sinna klaaskuplisse parlamendiga tutvuma tahtsid pääseda. Peab ikka olema suhteliselt põrunud, et seista 500 m pikkuses järjekorras paduvihmas. Ja pärast veel selle tsirkuse eest peale maksta.
Üldiselt sai kusagil Berliinis vastu võetud ka otsus, et vaatamisväärsuste eest me ei maksa. Muuseume polnud niikuinii plaanis, aga selleks, et mingis putkas mingit väidetavalt kuulsat jubinat passida, on ikka täiesti kohatu raha välja käia. Kui ma õigesti mäletan, siis ainus asi, kuhu sisse pääsemise eest sai makstud, oli loomaaed Belgradis. Aga vants ja notsu ei ole enivei muuseumidega ühel skaalal – neile on vaja kapsarahaks natuke loovutad. Ja olgem ausad, Tallinna loomaaiaga võrreldes oli see seal Belgradis ka odav värk.
13. augustJärjekordne hommik Berliinis. Mitte nii valus, umbes sama oodatult saabunud.
Kodinad kokku ja jälle lennujaama. Rongis oli mõrva-lähedane olukord. Ma saan aru, et muusika eest raha ootamine on õilsam kui lihtsalt kerjamine, aga mingit kitarri ja vilespilli piinanud isa-poeg vagunis olid ikka liiast. Ei tohi tulla inimesi hommikul vara nii ahistama ja siis loota, et nad veel raha annavad. Jõnglane lärtsus igatahes midagi koledat mulle saksa keeles, kui ma soovitasin tal puhtas eesti keeles uttu tõmmata, aga mis seal siis ikka. Elu ongi karm.
Hoolimata mõistlikud ja piiratud shoppamisest oli kohver saanud vahepeal tubli neli kilo raskemaks. See on puhas müstika. Ainus selgitus on, et Katri kaks küpsisekarpi olid raskemad, kui nad välja nägid. Jaaa, Katril oli kodust kaasas kaks plastmassist karpi küpsiseid!!! Neid jäledusi sai veel pea terve nädala näost sisse aetud.
Lendu Bukaresti oli nagu lend ikka. Ei midagi erilist. Küll aga maandumisest alates oli kõik juba suhteliselt eriline...
Esiteks. Kuumus. Väljumisel kaasa antud jääteest sai umbes kahe minutiga tavaline tee. Selline tunne oli, et õhk seisab paiga. Nagu värskelt köetud saun koos päikesega.
Teiseks. Lennujaam. Esimese hooga ei teadnudki kohe, kas ajada silma imestuses punni või naerda lihtsalt püksid täis. Mõned inimesed mäletavad veel vana Tartu bussijaama. Vot midagi sarnast oli see hoone. Sinna juure lisatud selline ilus vana nõuka-vaimus helesinine värv, mis igalt poolt koorus. Samas teisel pool lennujaama aeda paistis suur IKEA. Ehk siis ühest äärmusest teise.
Hoonesse sisse astudes ei läinud asi paremaks. Saabuvate lendude osa kujutas endast ühte ruumi, nelja vana ja pleekinud plastmassist tooli ja kahte kuuti piirivalvuritega. Et järjekorda moodustada oli kusagile suvaliselt vonklema pandud mingi sitane nöör. Passikontroll võttis ka aega, minu puhul eelkõige rõõmsalt vana pildi pärast – vaadatakse seda alati huviga, aga mitte kusagil nii kaua, kui Bukarestis. Lõpuks küsiti teist dokumenti ja siis vaadati ID-kaarti veel ka päris mitu minutit. Aga kokkuvõttes ei läinudki tervet päeva aega.
Kui nüüd arvata, et sellega läks asi paremas, siis no way.... Hoonest viis välja üks uks, mis lõppes kõnniteel ja umbes 10 sekundiga oli ümber päris mitu kribulat (sellega ma mõtlen umbes 1,5 m pikka) tšurkat, kes olid valmis pakkuma igasuguseid teenuseid. Eelkõige siiski taksosõitu.
Kuna me olime targalt lugenud kusagilt, et lennujaama eest peaks minema kesklinna buss, siis karjusima agaralt aga kõigile NO-NO! Ja vajusime uuesti lennujaama sisse, sest puudusid igasugused märgi, et selle hoone eest mõni buss käiks :D Litsusime siis sinna, kust lähevad väljuvad lennud ja tundus olevat mõni suurem ruum. Õige vastus ongi, et oli suurem ruum. Terminal kujutas endast umbes midagi meie vana Balti jaama moodi olevat (seda, kus on praegu turg), ainult et umbes 5 korda väiksem ja 15 korda rohkem inimesi sees. Tualett oli ka samasugune, nagu selles Balti jaamas kunagi. Ja turismiinfo luugi tagune tädi reageeris kõigele mingite buklettide näkku paiskamisega. Nii et uuesti koos buklettide ja paari kaardiga taksojuhtide meelevalda...
Mees-jubinate lähenemiskatseid ignoreerides suutsime tuvastada midagi bussipeatuse laadset kusagil teisel pool teed, kuhu polnud võimalik pääseda. Vähemalt loogiliselt organiseeritud moel. Aga samas on võimalik koos kohvritega ju niisama ka liiklusesse plurtsatad ja hakata keset autosid marssima. Bussipeatuses võttis mingi taksopäss meid jälle ette, aga erinevalt teistest oskas tema isegi paar sõna inglise keelt. Samas kahtles ta räigelt meie arusaamisvõimes, sest me kuidagi ei allunud tema soovitustele autosse hüpata. Lõpuks andis ta alla ja ütles, et lihtsam oleks veel ühest teest üle minna, sest sealt saab osta bussipileteid ja buss sõidab siis otse kesklinna ilma pikema tiiruta. Kõike kahtlustav Katri arvas muidugi, et ta püüab meile lihtsalt käru keerata ja takistas mõnda aga pea et kätega ka üle tee minekut :D Lõpuks andis temagi alla ja ette sai võetud järjekordne surmaretk kiirteel... Ja mis kõige ilusam – minu initsiatiiv kuulata takso-tšurkat osutus õigeks, sest ta ei tegelenudki diversiooniga ja buss läks tõesti sealt.
Ise enda diversioon aga alles hakkas. Esiteks ei teadnud me absoluutselt, kus maha minna. Plaan oli liikuda rongijaama – need on ju igal pool elu sõlmed. Nagu hiljem selgus, siis Bukarestis pole vahet on see rongijaam või mõni muu suvaline auk – elu keeb igal pool ühte moodi ja turistile pole sellest ikka mingit kasu. Selle tõdemuseni jõudmiseks kulus aga tükk aega segase näoga ringi tatsumist kaart näpus, metroosüsteemi toimimise väljaselgitamist, kohvri tirimist erinevatest treppidest üles ja alla ja veel erinevate agarate takso-tšurkade eemale peksmist. Sest kui sa juba kohvriga liigud, oled sa ka potentsiaalne klient... Rongijaam oli igatahes pettumus. Suurt peale sõiduplaani seal polnud. Üks järjekordne tšurka tuli ligi pakkumisega „Cheap hostel“, aga temagi saatsime kukele. Esimese hooga ei leidnud me isegi pakihoidu.
See viimane tähendas aga, et ööbimiskoha otsingutele asusime koos kõigi kodinatega. Minu kohver tõestas end selle paar-kolm tundi kestnud ringi lahmimise käigus, mis selgitas ka välja, et Bukarestis pole hostele ja on vaid paar kallist hotelli (ja oli kuidas me kirusime, et saatsime selle hosteli pakkunud murjani puu taha), end tõelise ralliloomana. Katri oma, nagu päev hiljem selgus, suri lõplikult.
Pool alla-andnult läksime tagasi rongi jaama – ja ennäe imet, seal oli ka pakihoid! Ehk siis debiilikutel ei saa ka iga päev vedada. Vähemalt tavaari sai ära panna ja suda uuesti linnapeale seiklema. Nüüd juba turistindust ööbimiskoha otsimisega ühendades. Linn muutus igatahes ilma kohvrita käe otsas palju meeldivamaks. Hotelli muidugi odavamat kui need paar, mis hommikul juba silma olid jäänud, me ei leidnud – Bukaresti ööbimine läheb kirja kui kogu reisi kõige kallim (ka kõige mugavam ja stiilsem, aga see ei olnud üldse planeeritud – me pidimegi ju urgastes elama!).
Ja see dušš seal hotellis, kui üks kõige mõnusamaid asju... Ja vesi minibaarist kadus paari minutiga. Kui Katri pärast alla käis küsimas, kas nad vett ka suuremates kui poole liitristes pudelites müüvad, vaadati teda kui debiilikut... Noh, Põhja-Euroopast ju, ei ole +40 eriti teema.
14. augustÄrkamine pläriseva telefoni peale, sest kui juba hommikusöök on hinna sees, tuleb seda ka kasutada... Ja oi kuidas sai kasutatud. Vähemalt kogu mahla jõime küll ära ja sõime ikka ka rõõmsalt. Kui on konditsioneer, siis tuleb ka isu tagasi. Kuuma mingit isu küll polnud...
Linna peal jätkus kuuma piinade teema (enne seda olime rääkinud enda kohvrid hotelli hoiule päevaks). Vähem kodinate ringi lohistamisest piinatult tundus Bukarest siiski juba palju toredam. Kui polnud kohvrit, siis ei käinud keegi ka otseselt ahistamas. Tõsi, kaks blondiini linnas võrdus umbes millegi tsirkuse sarnasega. Kõik käisid ja vaatasid sellise näoga, nagu poleks enne näinud. Harjugu parem. Praegu veel teil turiste ei käi, aga küll nemadki varsti jõuavad sinna... Aga hea oli olla esimeste pääsukeste parves :P Mitte küll nende ilastavate ehitusmeeste parves vanalinna, aga ikkagi.
Üldiselt oli kohti, mis olid vinksus-vonksus ilusad. Palju suuri uhkeid paleesid, palju neid paleesid, mis lagunesi ja siis terve rida tõelisi pommiauke. Päevasel ajal liikus ringi natuke kohalikku rahvast ja mõned turistid (kah peaaegu ainult eranditult hispaanlased). Kesklinn oli õhtul natuke rohkem sagimist täis, äärelinna vallutas siis aga agar elu. Iga maja trepil istus keegi, lapsed lällasid tänaval ringi, aeti asju (stiilis kartuli koorimisest kuni karburaatori parandamiseni) – ja seal, kus oli rohkem mustlasi, oli ka rohkem elu.
Õhtuks olime igatahes kuklid valmis, sest kuumus võttis parima ja higi niisutas läbi. Aga ei mingi pesumõnu vaid hoopis rongi peale ja Belgradi. Rongis magamine on ikka oma moodi perverssus. Konkreetselt selles polnud ka konditsiooneeri, nii et konditsioneerida tuli aknaga, mis tähendas ülejäänud reisi ajaks pisukest nohu. Vagunisaatja ise oli muhe mees – umbkeelne, aga selline vuntsidega väike kribul, kes naeratas sõbralikult.
Piirikontroll tuli see-eest ebasobival ajal. Rumeenlased ajasid oma asja suhteliselt kiiresti ära. Suts kupeesse sisse, pilk passi ja minema. Nad tegid oma trikke ka enam vähem mõistlikul kellaajal, polnud veel jõudnud päris surnuks end magada. See-eest serblased oskasid oma külaskäiku oluliselt ebamugavalt ajastada...
jätkub.....
