Kuni tänaseni arvasin ma, et kõige hullemad mobiiltelefonijobud on vanainimesed.
Üks näide minu eakast töökaaslasest. Pidas tema koolitust. Ütles kõigile osalejatele, et nad telefonid välja lülitaksid. Ja siis kui tema nokia keset koolitust üürgama hakkas, pidi ta koolitusruumis muidugi lobisema kukkuma. Ilgelt piinlik.
Aga täna saavutasin ma selle taseme, et mul oli trollis piinlik, kui teine inimene telefoniga rääkis. Ma hästi ei mõista, kuidas inimesed ei ühenda ära seda, et kui nad ajavad avalikus kohas valju häälega telefonis omi asju, siis on see sama, kui rääkida kõike võhivõõrastele inimestele. Üks neiuke suutis täna kogu Õismäe trollile edastada muuhulgas, et talle arst ütles, et ta on perse sitta täis, et tal oleks vaja psühholoogi juurde minna, et tal on unehäired ja et ta sööb viis korda päevas, mida kõik peavad paljuks. Lisaks sellele oli ta stressis ja see oli selle inimese süü, kellega ta telefonis rääkis.
Nagu mida? Sa ei aruta ju oma meditsiinilisi küsimusi suvaliste tontidega tänaval? Või siis olen mina imelik. Ma pooldan igati avameelsust ja ausust, aga see on lihtsalt respekti puudumine kaasreisijate vastu. Ma ei taha kellegi isikliku eluga tegeleda. Kui ma tahan võõrastele probleemidele kaasa elada, siis ma vaatan seebikat, mitte ei kuula mingit veidrikku, kes ei ole aru saanud, et telefoni kaasas kandmise võimalus ei tähenda tingimata, et ta peab kõiki oma seedeprobleemide ja raske eluga ahistama.
2010/03/30
Lille-reanimatsioon
Kui ma koju jõudsin, nägi mu lilleke välja nii...
Kiire reageerimine, suust-suhu hingamine ja tunnike hiljem oli pilt juba palju rõõmsam. See lille-eksemplar esindab minu isiklikku rekordit. Ta on püsinud elus juba kauem kui aasta. Ja antud kontekstis ma kaktusi lilledeks ei loe, neid suudan kasvatada isegi mina.
Kiire reageerimine, suust-suhu hingamine ja tunnike hiljem oli pilt juba palju rõõmsam. See lille-eksemplar esindab minu isiklikku rekordit. Ta on püsinud elus juba kauem kui aasta. Ja antud kontekstis ma kaktusi lilledeks ei loe, neid suudan kasvatada isegi mina.
2010/03/28
Ma hakkan märkama teatud trendi
Mulle tundub, et ma peaksin hakkama vist vihjetesse tõsisemalt suhtuma. Ja selline tagasihoidlik vihjeke karjub mulle otse kõrva "Ära planeeri midagi!". Esialgu püüdsin ma seda ignoreerida - ikka juhtub, et kontsert jääb ju jää pärast ära, eks? Aga nüüd mulle tundub, et asjas on loogika.
Sest ka kavandatud sukeldumine jäi ära! Gruppi ei saadud täis. Ainuke veider asi asja juures on, et ülejäänutele teatati, et gruppi ei saadud täis, aga mulle ja Katrile mitte, nii et me saime täna hommikul kella 10 ajal lolli näoga Pirita Topi juures suletud ust vaadata. Ja kui siis meid sukeldumisele reganud Kerdile helistasime, et mida fakki, siis vastas telefonile üks unine sell, kes ei saanud millestki midagi aru. Vabandas küll ette ja taha, aga see ikka ajas vihaseks. Ma ei ärka kellakeeramise hommikul ülesse 8.30 selleks, et istuda suletud ukse taga ja mitte sukelduda, kui mul oli sukeldumine kavandatud. Ma arvan, et ma vabal ajal hakkan seda Kert kummitamas käima. Või midagi.
Igatahes vahetasime viha leevendamiseks kavandatud veemõnud kavandamata veemõnude vastu ja ligunesime natuke niisama basseinis ja saunas. Oli ka täitsa tore. Aga sukeldumisena see vist siiski kirja ei lähe, et ma pistsin korra pea vee alla ja tõmbasin kloorivett ninna?
***
Et oma hingepiinu kompenseerida, ostsin endale lõpuks jooksutossud. Nüüd oleks veel vaja roosade lontis dresside asemele ka uusi pükse ja siis ma hakkan tubliks. Varsti hõljun Blossomhilli ümbruses ringi nagu noor kits. No okei, seda viimast ei tasu liiga tõsiselt nüüd ka võtta. Aga vähemalt rooman porimülgastes teatud regulaarsusega.
Sest ka kavandatud sukeldumine jäi ära! Gruppi ei saadud täis. Ainuke veider asi asja juures on, et ülejäänutele teatati, et gruppi ei saadud täis, aga mulle ja Katrile mitte, nii et me saime täna hommikul kella 10 ajal lolli näoga Pirita Topi juures suletud ust vaadata. Ja kui siis meid sukeldumisele reganud Kerdile helistasime, et mida fakki, siis vastas telefonile üks unine sell, kes ei saanud millestki midagi aru. Vabandas küll ette ja taha, aga see ikka ajas vihaseks. Ma ei ärka kellakeeramise hommikul ülesse 8.30 selleks, et istuda suletud ukse taga ja mitte sukelduda, kui mul oli sukeldumine kavandatud. Ma arvan, et ma vabal ajal hakkan seda Kert kummitamas käima. Või midagi.
Igatahes vahetasime viha leevendamiseks kavandatud veemõnud kavandamata veemõnude vastu ja ligunesime natuke niisama basseinis ja saunas. Oli ka täitsa tore. Aga sukeldumisena see vist siiski kirja ei lähe, et ma pistsin korra pea vee alla ja tõmbasin kloorivett ninna?
***
Et oma hingepiinu kompenseerida, ostsin endale lõpuks jooksutossud. Nüüd oleks veel vaja roosade lontis dresside asemele ka uusi pükse ja siis ma hakkan tubliks. Varsti hõljun Blossomhilli ümbruses ringi nagu noor kits. No okei, seda viimast ei tasu liiga tõsiselt nüüd ka võtta. Aga vähemalt rooman porimülgastes teatud regulaarsusega.
2010/03/27
Kesk-Euroopa lendav hirm
Lennukompaniid võivad minu üle õnnelikud olla pärast sellist pileti-bonanzat. Igatahes nüüd on sisseplaneeritud juba Pariis, Basel, Berliin, Viin ja München. Kesk-Euroopa ei saa ühtegi rahulikku hetke hiliskevadel-varasuvel. Eriti sakslased. Ma arvan, et peaks mingi rahvusvahelise häire laskma käiku. Ega ei tasu tänaval kõndida, kui mina ka seal samal ajal ripakil olen...
Nii et lapsed, lähme lendama!
***
Aga enne läheme külapeale hulkuma ja siis sukelduma. Kui te enam minust kunagi midagi ei kuule, siis on selge, et sukeldumine ei olnud mulle sobiv spordiala.
Nii et lapsed, lähme lendama!
***
Aga enne läheme külapeale hulkuma ja siis sukelduma. Kui te enam minust kunagi midagi ei kuule, siis on selge, et sukeldumine ei olnud mulle sobiv spordiala.
2010/03/25
Affid
Mulle meeldib väga, kuidas siin majas erinevatest katkestustest teavitatakse. Või siis pigem ei teavitata. Vähemalt mitte ette, vaid ikka tagantjärgi.
Läksin mina ilusti õhtust pesukarutamist tegema, aga kuidagi kahtlaselt tuli kraanist vaid külma vett. Igaks juhuks katsetasin ka köögis - sealgi ainult jääkülm vesi. Kupatasin siis rõivastuses õenässu trepikotta uurima, kas mõni info on. Loomulikult oli - sooja, ei vett ega kütete, pole alates kella 18 kuni kella 2ni öösel. Ainult et millegi pärast silti ikka ei raatsita panna varem välja, et sellega saaks arvestada, või siis nähtavale kohale seda teadet riputada.
Nüüd on mul kõrvad tuimad ja pea valutab, sest kiharada oli ju vaja ära pesta, olgu siis jääkülma veega või mitte.
Läksin mina ilusti õhtust pesukarutamist tegema, aga kuidagi kahtlaselt tuli kraanist vaid külma vett. Igaks juhuks katsetasin ka köögis - sealgi ainult jääkülm vesi. Kupatasin siis rõivastuses õenässu trepikotta uurima, kas mõni info on. Loomulikult oli - sooja, ei vett ega kütete, pole alates kella 18 kuni kella 2ni öösel. Ainult et millegi pärast silti ikka ei raatsita panna varem välja, et sellega saaks arvestada, või siis nähtavale kohale seda teadet riputada.
Nüüd on mul kõrvad tuimad ja pea valutab, sest kiharada oli ju vaja ära pesta, olgu siis jääkülma veega või mitte.
2010/03/24
Nüüd ma siis tean, kui pikk on minut
Veel pole lõunagi käes, aga päeva tsitaat on juba saabunud:
Väidetavalt pidi tegemist olema Ballance'i relatiivsusseadusega. Aga mida Einstein sellest arvab? Ma olen segaduses. Ma olen alati arvanud, et minut on ikka sama pikk, ainult et ilge kusehädaga on see valusam ja piinarikkam, aga ilmselt olen ma ekslik olend.
2010/03/23
Meekoletis
Mul tegutseb kodus mingi kahtlane tüüp, kes õgib mett. Oli 0,5 kg purk. Tegin selle lahti ja võtsin ühe lusikatäie. Siis tegin natuke aega hiljem purgi lahti ja sellest oli pool lännu. Võtsin siis minagi ühe lusika tee sisse. Paar päeva tagasi piilusin uuesti purki. Põhja peal olid vaid üksikud riismed. Krahmasin hirmuga ka ühe lusikatäie. Tegin täna potsiku taas lahti. Vaevaliselt õnnestus kraamida kokku nii umbes pool lusikat mee jäänuseid. Keegi ründab julmalt mu meevarusid! Kuigi mul on omad kahtlused kurjategija isiku osas... Värise!
2010/03/22
Tubli, Berit! Tubli!
Houston, I have a problem!
Talveunes, endiselt
Minu absoluutne, kõigi kategooriate lemmiklause on „Homme hakkan tubliks!“ See sobib iga asja puhul igas olukorras, igal päeval. Eranditult.
„Homme hakkan tubliks ja teen kõik asjad, mis vaja, ära, mitte ei lükka neid pidevalt edasi ja siis ei paanitse ning tööta ennast kuu viimasel nädalal hüsteerikuks!“
„Homme koristan selle peldiku sealt kapi pealt ära. Päriselt ka!“
„Homme kirjutan blogisse ja sorteerin pildid ära ja kasin meilboxi!“
„Homme lähen sinna kuradi-saatana-Bravocomi ja uurin välja miks mul mms-id ja wap ei tööta, kuigi ma olen neid sada kümme korda seadistanud!
„Homme, homme, homme….“
Njah, lubada on ju hea. Seejuures eriti iseendale, sest siis ei ole keegi pettunud ka. Sest enda lubadusi ei usu ma juba ammu. Sellepärast vist ma neid ei peagi? Sellise enesepettuse osas on raudselt Freudil või mõnel muul kiiksuga onul oma teooria. Samas, ilma nende lubadusteta ei saaks ma vist midagi tehtud.
Sest (trummipõrin!!!) elupaiga kasimiseni jõudsin ma nädalavahetusel kõigest hoolimata. Ja suurejooneliselt kohe. Kõik nurgatagused said läbi imetud ja pestud (ausalt ka, seekord ei olnud haltuura-koristamine a la Berit). Neli masinatäit pesu küüritud. Kaks paari tosse pestud. Kõik jalanõukapid süstematiseeritud (vähemalt kaks lähemat nädalat leian ma nüüd oma asju üles). Viimase pooleteise kuuga kogunenud pesu ära triigitud – selle asja miinus on muidugi see, et kui osa mu riietest pole jaotatud mustapesu- või puhtapesukotti, vaid kõik on puhtad ja triigitud, siis need lihtsalt ei mahu kappi ära… Aga üldiselt, mind võib kiita.
Selles valguses on loodetavasti andestatav, et ma alustasin nädalavahetusel kolme blogisissekannet, kuid ei jõudnud pealkirjadest kaugemale. Pildikausta arvutis avasin korra ja panina kohe kinni. Ja kogu nädalavahetuse sõin ainult võielibu, sest ma olen ilgelt laisk. Lisaks sellele ei tahtnud ma oma puhast kööki kohe ära roojama hakata. Nii et vabanduse talveune jätkamiseks leiab ikka!
***
Õigupoolest poleks mul olnud vist pärast reedeõhtust/öist lihaorgiat terve nädalavahetus enivei süüa vaja. Toitumisteaduslikus ja kaloraaži mõttes siis.
Kõik algas sellest, et Kat sai mingil segasel põhjusel endale nädalavahetuseks ringi rallimiseks nunnu valge ja roheliste lillekestega Renault’ ökoauto. Diil sisaldas laupäevast Pärnuse veeremist, aga reede õhtul tuli ju kuidagi kasutada süllelangenud täis paagiga autokest ära. Ehk siis me otsustasime „kenas kevadilmas“ romantikat tegema minna. Marsruuti mahtusid:
* Pikakari rand - nii mõnigi teine romantikategija ja kohutavalt palju luikesid. Kergelt Hitchcocki vaibid tulid juba.
* Lasnamäe – me otsisime vaadet linnale, aga ei leidnud, okei?
* Uppuv lennuk Ülemiste järves
* Toompea – don’t ask, miks keegi otsustab sinna autoga minna. Igatahes veetsime me tublid 20 minutit mingis hange tuisanud tupiktänavas ja mõtlesime, et ega me enne sealt autot välja ei saa, kui lumi ära sulab. Saime küll, aga napilt. Hea, et auto pisike oli, nii et mahtus ka ristipidi tänavale ära.
* Kakumäe – hang ja meri ja näkku tuiskav lödi. Tõeline romantika.
* Ja siis Gruusia grill Nõmme ja Mustamäe vahel – osssssa, missugust liha nad seal pakuvad. Sai ennast kohe loomaks süüa. Me likes! Natuke vähem lahe oli see, et mingid tondid olid otsustanud seal ennast lisaks loomaks söömisele ka loomaks juua. Aga mis seal ikka – eks tõeline eesti mees joobki reede öösel otse pudelist viina. Aga söök oli nii tige, et ma pärast miski ühe paiku ökoautost koduukse ette lompi astumist pidin veel ühe filmi-DVD ette võtma, sest lamamisasend ei tulnud esialgu kõne allagi….
***
Söögi ja trippimise kõrvala oli suureks atraktsioonis autos muidugi GPS. See masin on ikka tsirkus. Ma ei saa aru, mis loogika alusel need jubinad programmeeritud on, aga linnas nad igatahes kasutatavad pole. Sest kui karbikene meela häälega teatab „Sada meetri pärast pööra paremale ja pööra vasakule“ ning ees läheb ainult sirge tee, siis pole suurt midagi muud teha, kui GPS vaid aknast välja visata.
Germine (nii oli selle GPSi nimi) kõrghetk oli see, kui ta teatas „Pööra paremale“, me pöörasime paremale ja siis autoke GPSi ekraanil pööras hoopis vasakule ning masin teatas sugestiivse häälega „Ümberarvestus“! Yeah, ja mina arvasin, et mul on probleeme parema ja vasaku eraldamisega. Tundub, et pole hullu. Juhtub ka masinatel, mis on kavandatud paremat ja vasakut eraldama…
***
Aga üldiselt on maailm loomulikult minu vastu, nagu tavaliselt. Djurgården kaotab endiselt, Arsenal loositakse kokku Barcelonaga, kevadjope hooaega alustan ma siis, kui talv algab uuesti ja esmaspäeva hommikut alustan ma sellega, et viskan riisipudingu voodisse laiali. The usual, you know.
„Homme hakkan tubliks ja teen kõik asjad, mis vaja, ära, mitte ei lükka neid pidevalt edasi ja siis ei paanitse ning tööta ennast kuu viimasel nädalal hüsteerikuks!“
„Homme koristan selle peldiku sealt kapi pealt ära. Päriselt ka!“
„Homme kirjutan blogisse ja sorteerin pildid ära ja kasin meilboxi!“
„Homme lähen sinna kuradi-saatana-Bravocomi ja uurin välja miks mul mms-id ja wap ei tööta, kuigi ma olen neid sada kümme korda seadistanud!
„Homme, homme, homme….“
Njah, lubada on ju hea. Seejuures eriti iseendale, sest siis ei ole keegi pettunud ka. Sest enda lubadusi ei usu ma juba ammu. Sellepärast vist ma neid ei peagi? Sellise enesepettuse osas on raudselt Freudil või mõnel muul kiiksuga onul oma teooria. Samas, ilma nende lubadusteta ei saaks ma vist midagi tehtud.
Sest (trummipõrin!!!) elupaiga kasimiseni jõudsin ma nädalavahetusel kõigest hoolimata. Ja suurejooneliselt kohe. Kõik nurgatagused said läbi imetud ja pestud (ausalt ka, seekord ei olnud haltuura-koristamine a la Berit). Neli masinatäit pesu küüritud. Kaks paari tosse pestud. Kõik jalanõukapid süstematiseeritud (vähemalt kaks lähemat nädalat leian ma nüüd oma asju üles). Viimase pooleteise kuuga kogunenud pesu ära triigitud – selle asja miinus on muidugi see, et kui osa mu riietest pole jaotatud mustapesu- või puhtapesukotti, vaid kõik on puhtad ja triigitud, siis need lihtsalt ei mahu kappi ära… Aga üldiselt, mind võib kiita.
Selles valguses on loodetavasti andestatav, et ma alustasin nädalavahetusel kolme blogisissekannet, kuid ei jõudnud pealkirjadest kaugemale. Pildikausta arvutis avasin korra ja panina kohe kinni. Ja kogu nädalavahetuse sõin ainult võielibu, sest ma olen ilgelt laisk. Lisaks sellele ei tahtnud ma oma puhast kööki kohe ära roojama hakata. Nii et vabanduse talveune jätkamiseks leiab ikka!
***
Õigupoolest poleks mul olnud vist pärast reedeõhtust/öist lihaorgiat terve nädalavahetus enivei süüa vaja. Toitumisteaduslikus ja kaloraaži mõttes siis.
Kõik algas sellest, et Kat sai mingil segasel põhjusel endale nädalavahetuseks ringi rallimiseks nunnu valge ja roheliste lillekestega Renault’ ökoauto. Diil sisaldas laupäevast Pärnuse veeremist, aga reede õhtul tuli ju kuidagi kasutada süllelangenud täis paagiga autokest ära. Ehk siis me otsustasime „kenas kevadilmas“ romantikat tegema minna. Marsruuti mahtusid:
* Pikakari rand - nii mõnigi teine romantikategija ja kohutavalt palju luikesid. Kergelt Hitchcocki vaibid tulid juba.
* Lasnamäe – me otsisime vaadet linnale, aga ei leidnud, okei?
* Uppuv lennuk Ülemiste järves
* Toompea – don’t ask, miks keegi otsustab sinna autoga minna. Igatahes veetsime me tublid 20 minutit mingis hange tuisanud tupiktänavas ja mõtlesime, et ega me enne sealt autot välja ei saa, kui lumi ära sulab. Saime küll, aga napilt. Hea, et auto pisike oli, nii et mahtus ka ristipidi tänavale ära.
* Kakumäe – hang ja meri ja näkku tuiskav lödi. Tõeline romantika.
* Ja siis Gruusia grill Nõmme ja Mustamäe vahel – osssssa, missugust liha nad seal pakuvad. Sai ennast kohe loomaks süüa. Me likes! Natuke vähem lahe oli see, et mingid tondid olid otsustanud seal ennast lisaks loomaks söömisele ka loomaks juua. Aga mis seal ikka – eks tõeline eesti mees joobki reede öösel otse pudelist viina. Aga söök oli nii tige, et ma pärast miski ühe paiku ökoautost koduukse ette lompi astumist pidin veel ühe filmi-DVD ette võtma, sest lamamisasend ei tulnud esialgu kõne allagi….
***
Söögi ja trippimise kõrvala oli suureks atraktsioonis autos muidugi GPS. See masin on ikka tsirkus. Ma ei saa aru, mis loogika alusel need jubinad programmeeritud on, aga linnas nad igatahes kasutatavad pole. Sest kui karbikene meela häälega teatab „Sada meetri pärast pööra paremale ja pööra vasakule“ ning ees läheb ainult sirge tee, siis pole suurt midagi muud teha, kui GPS vaid aknast välja visata.
Germine (nii oli selle GPSi nimi) kõrghetk oli see, kui ta teatas „Pööra paremale“, me pöörasime paremale ja siis autoke GPSi ekraanil pööras hoopis vasakule ning masin teatas sugestiivse häälega „Ümberarvestus“! Yeah, ja mina arvasin, et mul on probleeme parema ja vasaku eraldamisega. Tundub, et pole hullu. Juhtub ka masinatel, mis on kavandatud paremat ja vasakut eraldama…
***
Aga üldiselt on maailm loomulikult minu vastu, nagu tavaliselt. Djurgården kaotab endiselt, Arsenal loositakse kokku Barcelonaga, kevadjope hooaega alustan ma siis, kui talv algab uuesti ja esmaspäeva hommikut alustan ma sellega, et viskan riisipudingu voodisse laiali. The usual, you know.
2010/03/15
Ilmselt on asi minus
Alustame algusest ja kaugemast otsast.
Laupäeva õhtul panin ma oma ainsa joogiklaasi kraanikaussi tulevikku kavandatud pesemist ootama. Õhtu edenedes sai klaasike enda sisse seltsiks ühe kahvli ja siis ka ilusa, pika, sihvaka varrega jäätiselusika. Siis läksin ma midagi kraanikausi kallale nikerdama, aga tuld põlema ei pannud. Pool pimedas kätega vehkides andsin ka vastu klaasis olevat lusikat ühe nätaka. Klaas ei läinud aga ümber, nagu tavaliselt, vaid lusikas murdis klaasi lihtsalt pooleks. Nii olingi ma ilma oma ainsagi klaasita....
Sellest tulenevalt oli vaja hankida uus. Seadsin siis pärast tööpäeva lõppu sammud Stockmanni. Suur valik, ilusad asjad, osad isegi odavama hinnaga kui mingis kodu-, super- või novaluxis. Või mis iganes need kodupoed siis ka oleks. Valisin lõpuks välja nunnu 25 raha maksva klaasi. Kui nägin, et Stocki enda Casa sarja asjadel on kliendikaardiga veel 20% soodustust ka, otsustasin kohe kaks klaasi võtta. Kui saab 25 krooni asemel 20 krooniga, siis miks mitte. Sest minu matemaatika ütleb, et 20% odavam 25 kroonist on ju 20 krooni, right? Kokku oleks pidanud siis kahe klaasi eest arve olema 40 krooni. Mulle tundub, et mu matemaatika ikka veel klapib.
Ja siis kassas küsiti mul kahe klaasi eest 38 krooni... Möh?!? Kuidas on 50 kroonist 20% allahindlust 38 krooni? Aga ilmselt ei oska mina arvutada. Muu variant see küll olla ei saa.
Laupäeva õhtul panin ma oma ainsa joogiklaasi kraanikaussi tulevikku kavandatud pesemist ootama. Õhtu edenedes sai klaasike enda sisse seltsiks ühe kahvli ja siis ka ilusa, pika, sihvaka varrega jäätiselusika. Siis läksin ma midagi kraanikausi kallale nikerdama, aga tuld põlema ei pannud. Pool pimedas kätega vehkides andsin ka vastu klaasis olevat lusikat ühe nätaka. Klaas ei läinud aga ümber, nagu tavaliselt, vaid lusikas murdis klaasi lihtsalt pooleks. Nii olingi ma ilma oma ainsagi klaasita....
Sellest tulenevalt oli vaja hankida uus. Seadsin siis pärast tööpäeva lõppu sammud Stockmanni. Suur valik, ilusad asjad, osad isegi odavama hinnaga kui mingis kodu-, super- või novaluxis. Või mis iganes need kodupoed siis ka oleks. Valisin lõpuks välja nunnu 25 raha maksva klaasi. Kui nägin, et Stocki enda Casa sarja asjadel on kliendikaardiga veel 20% soodustust ka, otsustasin kohe kaks klaasi võtta. Kui saab 25 krooni asemel 20 krooniga, siis miks mitte. Sest minu matemaatika ütleb, et 20% odavam 25 kroonist on ju 20 krooni, right? Kokku oleks pidanud siis kahe klaasi eest arve olema 40 krooni. Mulle tundub, et mu matemaatika ikka veel klapib.
Ja siis kassas küsiti mul kahe klaasi eest 38 krooni... Möh?!? Kuidas on 50 kroonist 20% allahindlust 38 krooni? Aga ilmselt ei oska mina arvutada. Muu variant see küll olla ei saa.
2010/03/14
Anonüümsete enesepiinajate klubi
Svenssonid alustasid nädalavahetusel oma jalkahooaega ja täna siis ka Djurgården. Pärast eelmise hooaja piinu oli tunne, et ega hullemini ikka ju minna ei saa. Ja iga uue asja alguses on alati lootus, et nüüd läheb paremini.
Ei läinud. Jipikajee.... tore kohe ette teada, et kusagil novembri keskpaigani saab jälle agoonias näoga vaadata ekraanil vibelevaid pallikesi ja omaette ropendada. Üldiselt oleks mulle hädasti mingit aju tervendavat kuuri vaja. Vastu näppe sulle, Berit! Lõpeta ära! Ei ole vaja niheleda mingi viletsa meeskonna pärast viletsas liigas. Selge?!?
Vaevalt.... Millal mul enne on õnnestunud ennast veenda mõistlikult käituma? Eks siis kanname edaspidigi Djurgårdeni mängupäevadel temaatilisi pusasid ja käepaelu ning loodame, et minu omaette hea õnne nõidumine ühel hetkel hakkab ära tasuma.
***
Vähemalt Arsenal hoolitseb Nicklas "mul on püksid rebadel ja jalas roosad putsad" Bendtneri isikus minu jalgpallihinge pisukesegi rahulolu eest...
Ei läinud. Jipikajee.... tore kohe ette teada, et kusagil novembri keskpaigani saab jälle agoonias näoga vaadata ekraanil vibelevaid pallikesi ja omaette ropendada. Üldiselt oleks mulle hädasti mingit aju tervendavat kuuri vaja. Vastu näppe sulle, Berit! Lõpeta ära! Ei ole vaja niheleda mingi viletsa meeskonna pärast viletsas liigas. Selge?!?
Vaevalt.... Millal mul enne on õnnestunud ennast veenda mõistlikult käituma? Eks siis kanname edaspidigi Djurgårdeni mängupäevadel temaatilisi pusasid ja käepaelu ning loodame, et minu omaette hea õnne nõidumine ühel hetkel hakkab ära tasuma.
***
Vähemalt Arsenal hoolitseb Nicklas "mul on püksid rebadel ja jalas roosad putsad" Bendtneri isikus minu jalgpallihinge pisukesegi rahulolu eest...
Arktika
okei, okei... tegelikult on Kakumäe. Aga peaaegu nagu mingisugune naba, olgu siis lõuna või põhja oma.
Euro-viikend
Olen sel nädalal veetnud kaks õhtut erinevaid eurovisiooni üritusi vaadates - reedel Eesti eelvõistlust ja laupäeval Rootsi oma. Mõlemaga läks natuke imelikult ja absoluutselt mitte eurovisooni vääriliselt. Lõppkokkuvõttes läks Rootsi üritusest pool kaduma, sest net hakkis ja kõigist võistlejatest parem oli ikkagi Dolph Lundgren saatejuhina. Eesti saate puhul oli sama olukord, sest vaheklipid olid kordi paremad, kui laulud. Erinevalt Rootsi võistlusest tulid need aga telekas ilusti selgelt ja valjult, mistõttu enesepiinade vältimiseks olin ma sunnitud neid ise hakkima - kui olid vahepala, siis vaatasin telekat, kui oli võistluslaul, kuulasin klapid peas arvutist tigedat muusikat.
Ja kogu nädalavahetuse parim etteaste oli kombol Sepp-Ojandi...
Ja kogu nädalavahetuse parim etteaste oli kombol Sepp-Ojandi...
2010/03/12
Present
Lõpuks jõudsin postkontorisse nänni järgi. Ja natuke seal plõksides anti mulle üks pakk lisaks. Ehk sellest võib teha omad järeldused, kui kiiresti nad teatisi välja saadavad. Postkasti oleks paberike jõudnud (heal juhul) alles esmaspäeval, aga kui reede pealelõunal natuke tädi käest nõuda ning tädike natuke arvutis sobrab, siis saab küll ja kistakse ka Hitleri sünnimaalt saabunud pakk välja.
Ehk siis Saksa-spongebob ja Austria kollane karbike jõudsid Paldiski maanteele.
Ja kahe peale kindlustasid pakikesed selle, et nädalavahetuseks peaks krõbistamist vähemalt jätkuma. Kuigi loodetavast jätkub natuke kauemaks.
Lisaks pakuti huvitavaid kaardikesi. Saksamaalt tulid krõllid ja Austriast tuli pilt, mis andis Eesti poppide ja noortepäraste väljendile "persekellad" uue tähenduse...
Ja siis muidugi hilbud. Tõestamaks, et käravad selga küll, tegin ma isegi natuke reidikaid. Minu piltidel väljenduvast pool-tülpinud näost ei tasu pettumust välja lugeda - ma olen lihtsalt laibakas väsinud. Aga väga rahul. Lisaks said hilbud Anet-approved. Üks pluus sai hinnangu "väga kihvt värv" ja teine "no selles sa küll tööl asjalikum välja ei näe kui tavaliselt. Kus selle firma poode veel on? Kas Prantsusmaal ka?".
Nii et sänks, Austria laborirott ja Familie Frauenhoffer :)
Ehk siis Saksa-spongebob ja Austria kollane karbike jõudsid Paldiski maanteele.
Ja kahe peale kindlustasid pakikesed selle, et nädalavahetuseks peaks krõbistamist vähemalt jätkuma. Kuigi loodetavast jätkub natuke kauemaks.
Lisaks pakuti huvitavaid kaardikesi. Saksamaalt tulid krõllid ja Austriast tuli pilt, mis andis Eesti poppide ja noortepäraste väljendile "persekellad" uue tähenduse...
Ja siis muidugi hilbud. Tõestamaks, et käravad selga küll, tegin ma isegi natuke reidikaid. Minu piltidel väljenduvast pool-tülpinud näost ei tasu pettumust välja lugeda - ma olen lihtsalt laibakas väsinud. Aga väga rahul. Lisaks said hilbud Anet-approved. Üks pluus sai hinnangu "väga kihvt värv" ja teine "no selles sa küll tööl asjalikum välja ei näe kui tavaliselt. Kus selle firma poode veel on? Kas Prantsusmaal ka?".
Nii et sänks, Austria laborirott ja Familie Frauenhoffer :)
Inimestest, kes ei kuula teisi
Koosolekut kui töövormi pole ma kunagi väga kõrgelt hinnanud – eriti kui koos on palju inimesi. Suurem osa aega kulub siis lihtsalt tseremoonitsemise ja muidu jauramise peale ära ning kui lõpuks asjani jõutakse, siis ei ole võimalik milleski kokkuleppele jõuda, sest alati on keegi, kes ei kuula teisi või siis keda ei koti, mida teised arvavad või kuidas nad oma seisukohti põhjendavad.
Viimased paar nädalat tegeleme tööl aktiivselt aprillis algava sotsiaalkampaania ettevalmistamisega ja nõrk, nagu ma olen, lasin ma ennast ka sellesse töögruppi rääkida. Teate küll, natuke pikikarva silitamist „sa ju tunned meediat hästi“ ja ma ikka teatasin, et miks siis mitte. Ja nüüd ma istun seal ja kohati on isegi tore.
Aga viimasele töökoosolekule saabusid siis ka need, kes enne teatasid, et nad ei taha kampaania ettevalmistamises osaleda ja sellega seotud küsimusi otsustada. Ehk siis meie omakeskis otsustasime kampaania sisu ning reklaamibürooga, kellega koos me kampaaniat teeme, said mitmed asjad kokku lepitud ja kõik tundus toimivat. Kuni saabusid need, kellele miski ei sobinud ja kes tahtsid kõike ümber teha. Seejuures aru saamata, et reklaam ja teadus on erinevad asjad ning neid ei saa lihtsalt kokku panna. Lõpptulemuseks pole keegi rahul, sest palju energiat sai tühja kulutatud, kuigi nüüd tuleb otsast peale alustada.
Kõige tüütum selle juures on, et pool aega on tunne, nagu argumenteeriksid seinaga. Või õigupoolest polegi enda energiakulu nii häiriv. Veel nõmedam tunne on näha, kuidas inimene, kes on oma ala ekspert, teab, mida räägib ning miks tal on õigus, sunnitakse lihtsalt vait õigustusega, et aga mulle see ei meeldi ning mina maksan tellitud teenuse eest ja sellepärast ongi mul õigus.
Minu meelest ongi teenuse sisse ostmise idee ju selles, et sa ise ei valda antud osa nii hästi ning usaldad selle kellegi kätte, kes oskab tööd. Kui sa aga sel inimesel ei lase tööd teha, siis kuidas sa saad eeldada, et tulemus on kvaliteetne? Kui ma palkan kellegi endale korterisse torusid vahetama, siis ma teen ju seda selleks, et ma ise ei saa torude vahetamisega hakkama ja mis õigus on siis mul pisidetailide osas, mida ma ei mõista, teda õpetada? Okei, ma saan aru – kui ma tellin torumehe peldikut remontima ja ta hakkab mürama köögikraani all, siis on mul seda õigus öelda, sest kusagil on tekkinud valearusaam, aga kui ma ei tea, et ta tööd valesti teeb, aga ikka vingun, siis kuidas ma oma vingumist põhjendan?
Lühidalt, lihtsalt masendav on istuda ja vaielda, kui sa tead et sul on õigus, aga kedagi see ei huvita, sest oluline pole see, mis on õige, vaid et asjad käiksid nii, nagu keegi tahab.
Viimased paar nädalat tegeleme tööl aktiivselt aprillis algava sotsiaalkampaania ettevalmistamisega ja nõrk, nagu ma olen, lasin ma ennast ka sellesse töögruppi rääkida. Teate küll, natuke pikikarva silitamist „sa ju tunned meediat hästi“ ja ma ikka teatasin, et miks siis mitte. Ja nüüd ma istun seal ja kohati on isegi tore.
Aga viimasele töökoosolekule saabusid siis ka need, kes enne teatasid, et nad ei taha kampaania ettevalmistamises osaleda ja sellega seotud küsimusi otsustada. Ehk siis meie omakeskis otsustasime kampaania sisu ning reklaamibürooga, kellega koos me kampaaniat teeme, said mitmed asjad kokku lepitud ja kõik tundus toimivat. Kuni saabusid need, kellele miski ei sobinud ja kes tahtsid kõike ümber teha. Seejuures aru saamata, et reklaam ja teadus on erinevad asjad ning neid ei saa lihtsalt kokku panna. Lõpptulemuseks pole keegi rahul, sest palju energiat sai tühja kulutatud, kuigi nüüd tuleb otsast peale alustada.
Kõige tüütum selle juures on, et pool aega on tunne, nagu argumenteeriksid seinaga. Või õigupoolest polegi enda energiakulu nii häiriv. Veel nõmedam tunne on näha, kuidas inimene, kes on oma ala ekspert, teab, mida räägib ning miks tal on õigus, sunnitakse lihtsalt vait õigustusega, et aga mulle see ei meeldi ning mina maksan tellitud teenuse eest ja sellepärast ongi mul õigus.
Minu meelest ongi teenuse sisse ostmise idee ju selles, et sa ise ei valda antud osa nii hästi ning usaldad selle kellegi kätte, kes oskab tööd. Kui sa aga sel inimesel ei lase tööd teha, siis kuidas sa saad eeldada, et tulemus on kvaliteetne? Kui ma palkan kellegi endale korterisse torusid vahetama, siis ma teen ju seda selleks, et ma ise ei saa torude vahetamisega hakkama ja mis õigus on siis mul pisidetailide osas, mida ma ei mõista, teda õpetada? Okei, ma saan aru – kui ma tellin torumehe peldikut remontima ja ta hakkab mürama köögikraani all, siis on mul seda õigus öelda, sest kusagil on tekkinud valearusaam, aga kui ma ei tea, et ta tööd valesti teeb, aga ikka vingun, siis kuidas ma oma vingumist põhjendan?
Lühidalt, lihtsalt masendav on istuda ja vaielda, kui sa tead et sul on õigus, aga kedagi see ei huvita, sest oluline pole see, mis on õige, vaid et asjad käiksid nii, nagu keegi tahab.
26 and still going strong…
…või vähemalt funktsioneerin nii, nagu numbri poolest aasta nooremalt. Ja üleüldse, ma ei saanud 26. Ma tähistasin lihtsalt 20. sünnipäeva kuuendat aastapäeva. Eks see tähistamine on muidugi ka sõna, millega ei tasu vehkida üleliia. Pigem oli lihtsalt selline kook ja lilleke ja ninnu-nännu. Tähistamiseks olen ma kas liiga vana või liiga väsinud või midagi muud. Igal õhtul on tahtmine kell 8 tuttu keerata ja hommikul ei tea, mis kellani tahaks magada, sest äratus hakkab plinisema ikka liiga vara. Nii et vanainimesed, kas see asi hakkabki nüüd nii olema?
Teisalt, ma vist pole ikka veel piisavalt vana hingelt ja mõtlemiselt, et anda 26aastase mõõtu välja. Taaskord jõudis ümbritsev rahvas selleni, kui teisipäeval sai tööl koos mõne inimesega lõunat söödud. Siis tulid sellised küsimused, et „noh, sa nüüd 26 juba, et kuidas siis perega ka on?“. Minu vastus, et sellega ju aega veel küll, ehmatas mõnele kartuli kurku.
Pere ja muude pudulojuste teema kerkis eriti huvitaval kombel üles muidugi esmaspäeva õhtul, kus K-ga kohvi juures sai lõbusalt lobisetud jalgpallist ja reisimisest ja filmidest ja tööst, nii et kohati tekkis tunne, et ehk on maailma kõige ego-tripim mees suureks kasvanud ja temaga annab isegi suhelda. Aga siis pidas ta vajalikuks küsida, et kuidas ma koertesse suhtun (seejuures on tal koer) ja mis plaani tulevase pere osas pean. Ma lihtsalt tundisn vajadust mainida sel kohal, et koerad korteris mulle kohe üldse ei meeldi ikka. Mees läks kohe lukku :D Mis oligi asja eesmärk. Paar aastat on vähemalt rahu nüüd jälle, ma oletan. Eks siis vaatame, kas mulle on hakanud koerad, lapsed ja K meeldima…
***
Sünnipäevanänni osas on olukord niru. Keegi ei taha mulle asju anda :( Okei, Katrilt sain ju juba kinki kuu aega tagasi. Õenässu kinkis vahva krõlliga pluusi – sellele leiame ka kasutuse. Esivanem andis kingituseks lubaduse lapsega raamatupoodi minna. Töökaaslastelt sain mullitaja, millega käin ma neid ahistamas… Ja ühele pakikesele lähen täna siis lõpuks postkontorisse järgi.
Aga see postkontoriteema mulle üldse ei meeldi. Nagu ma erinevatest vihjetest aru olen saanud, siis teel peaks olema kaks pakki. Aga teatis on saabunud vaid ühe kohta. See paberike potsatas postkasti juba esmaspäeval. Ma kavalalt mõtlesin, et ootan teise ka ära ja käin ühe korraga, sest postkontor asub ju sellises karupepus. Aga nüüd ma muudkui ootan ja ootan ja ootan. Ja postkasti tulevad vaid ehituspoe reklaamid ja mitte ühtegi postipaki saabumise teatist. Eks siis lähen toon täna ühe pakikese ikkagi ära, sest muidu saadavad nad varsti selle tagasi. Ja siis kindlasti tuleb kohe ka teise paki teatis, et ma saaks veel ka homme näiteks postkontorisse minna. Ega maailm ei loobu ju ometi sellisest võimalusest mulle näkku panna.
Teisalt, ma vist pole ikka veel piisavalt vana hingelt ja mõtlemiselt, et anda 26aastase mõõtu välja. Taaskord jõudis ümbritsev rahvas selleni, kui teisipäeval sai tööl koos mõne inimesega lõunat söödud. Siis tulid sellised küsimused, et „noh, sa nüüd 26 juba, et kuidas siis perega ka on?“. Minu vastus, et sellega ju aega veel küll, ehmatas mõnele kartuli kurku.
Pere ja muude pudulojuste teema kerkis eriti huvitaval kombel üles muidugi esmaspäeva õhtul, kus K-ga kohvi juures sai lõbusalt lobisetud jalgpallist ja reisimisest ja filmidest ja tööst, nii et kohati tekkis tunne, et ehk on maailma kõige ego-tripim mees suureks kasvanud ja temaga annab isegi suhelda. Aga siis pidas ta vajalikuks küsida, et kuidas ma koertesse suhtun (seejuures on tal koer) ja mis plaani tulevase pere osas pean. Ma lihtsalt tundisn vajadust mainida sel kohal, et koerad korteris mulle kohe üldse ei meeldi ikka. Mees läks kohe lukku :D Mis oligi asja eesmärk. Paar aastat on vähemalt rahu nüüd jälle, ma oletan. Eks siis vaatame, kas mulle on hakanud koerad, lapsed ja K meeldima…
***
Sünnipäevanänni osas on olukord niru. Keegi ei taha mulle asju anda :( Okei, Katrilt sain ju juba kinki kuu aega tagasi. Õenässu kinkis vahva krõlliga pluusi – sellele leiame ka kasutuse. Esivanem andis kingituseks lubaduse lapsega raamatupoodi minna. Töökaaslastelt sain mullitaja, millega käin ma neid ahistamas… Ja ühele pakikesele lähen täna siis lõpuks postkontorisse järgi.
Aga see postkontoriteema mulle üldse ei meeldi. Nagu ma erinevatest vihjetest aru olen saanud, siis teel peaks olema kaks pakki. Aga teatis on saabunud vaid ühe kohta. See paberike potsatas postkasti juba esmaspäeval. Ma kavalalt mõtlesin, et ootan teise ka ära ja käin ühe korraga, sest postkontor asub ju sellises karupepus. Aga nüüd ma muudkui ootan ja ootan ja ootan. Ja postkasti tulevad vaid ehituspoe reklaamid ja mitte ühtegi postipaki saabumise teatist. Eks siis lähen toon täna ühe pakikese ikkagi ära, sest muidu saadavad nad varsti selle tagasi. Ja siis kindlasti tuleb kohe ka teise paki teatis, et ma saaks veel ka homme näiteks postkontorisse minna. Ega maailm ei loobu ju ometi sellisest võimalusest mulle näkku panna.
2010/03/08
Lohutus 2
Kui ühel hetkel peaks kummikommidest, pastillidest ja šokolaadist kõrini saama või need peaks lihtsalt otsa saama, ootab mind sügavkülmas karp falafeli, millega kõiki maailma piinu leevendada.Muuhulgas mainin kohe ära, et ma hea meelega võtaks Eestisse ka mõned araablased, et saaks seda kraami siitki. Või siis võiks nad kasvõi naaberriikide valmistoitu siia eksportida. Okei, ma tean - ise saaks ka ju kikerhernejahu hankida ja siis pallikesi veeretada ja küpsetada ja teab mida veel. Aga ma olen laisk. Ma tahan falafeli kas burksiputkast või külmletist. Valmiskujul. Loodetavasti võtab keegi mu üleskutset maailmale kuulda.
Naistepäev
Tõelise kõigi tähtpäevade vastasena ei meeldi mulle ka naistepäev. Palju kära ei millestki. Lisaks sellele lapsepõlvetraumad - kunagi ei saanud sünnipäevaks poest head torti, lilledest rääkimata, sest kui torte oli mõni inetu ja kehva alles, siis lilledest polnud poes enam isegi üle-eelmise suve nelke. Kaubadefitsiit enam ei ole probleemiks, aga mõttetut jauramist on ikkagi palju.
Eriti tuleb jauramine esile seltskonnas, kus enamus inimesi (meesinimesi) on 50+ vanusegrupis. Mul sai üritusest siiber juba umbes siis, kui kell 9 hommikul kupatati mingi poolametliku tseremoonia ja nihelemise vahepealse ürituse käigus viletsat kohvi ja rammusat kringlit sööma. Siis räntsatasid mu tuppa sisse 10 onu, kes tõid kolm tulpi ja tahtsid kõik kallistada. Ja kui mul üldiselt kallistamise vastu midagi pole, siis ma tahaks ise valida kellega, kus ja millal seda teha. Piisaks käe surumisest küll kolleegide puhul, kui just tingimata peab midagi korraldama. Ja lisaks kõigele tehti naistöötajatele veel ekskursioon botaanikaaia orhideenäitusele. Iseenesest oleks botaanikaaed olnud tore mõte, aga arvestades, et ma käisin seal viimati septembris (seega üsna hiljuti), samuti käisin seal aasta tagasi orhideede näitust vaatamas (ja siis oli väljas viis korda rohkem orhideesid) ning avatud oli vaid üks kaskuhoone (ülejäänud olid remondi puhuks buldooseriga maatasa lükatud), siis oli asutus umbes 5 minutiga ennast minu jaoks ammendanud.
Positiivse poole peale võib panna selle, et naistepäeva puhul oli emastel töötajatel poolik tööpäev. Ehk ma siis kepsutasin poole kolme ajal ära ja selverisse odavaid asju ostma. Et süvendada veelgi oma Soome-põhjuslikku pankrotti.
***
Aga lisaks sellele kavatsen ma naistepäevale veel natuke "vürtsi" lisada. Ma kohe ütlen ette ära, et see oli meeltesegadushoog ja ma juba kahetesen, enne kui asi isegi tehtud. Ehk siis millest jutt käib? Ma lubasin "maailma kõige lahedama mehe ja üldse igavesti kuuli kutiga" kohvi jooma minna. Sõnastades eelmist lauset ümber tähendab see seda, et ma olen idioot. Nii lihtne asi ongi. Aga kui lubatud, siis tuleb lubadust pidada. Mis tähendab, et teen ühe kiire kohvi ja kepsutan väsimusele ja homsele raskele tööpäevale viidates koju.
Ühtlasi loodan ma, et see kohvi idee ei tähenda seda, et ta üritab jälle mingit ära moosimist. Minu huvi puudumisest moosimise osa peaks olema ta aru saanud juba vähemalt 5-6 aastat tagasi. Kuigi kunagi ei tea, kui pikad ta juhtmed on. Aga eks siis sellisel juhul peab seda talle jälle meelde tuletama ning järgmised aasta-paar on rahulikud :D
Positiivse poole peale võib panna selle, et naistepäeva puhul oli emastel töötajatel poolik tööpäev. Ehk ma siis kepsutasin poole kolme ajal ära ja selverisse odavaid asju ostma. Et süvendada veelgi oma Soome-põhjuslikku pankrotti.
***
Aga lisaks sellele kavatsen ma naistepäevale veel natuke "vürtsi" lisada. Ma kohe ütlen ette ära, et see oli meeltesegadushoog ja ma juba kahetesen, enne kui asi isegi tehtud. Ehk siis millest jutt käib? Ma lubasin "maailma kõige lahedama mehe ja üldse igavesti kuuli kutiga" kohvi jooma minna. Sõnastades eelmist lauset ümber tähendab see seda, et ma olen idioot. Nii lihtne asi ongi. Aga kui lubatud, siis tuleb lubadust pidada. Mis tähendab, et teen ühe kiire kohvi ja kepsutan väsimusele ja homsele raskele tööpäevale viidates koju.
Ühtlasi loodan ma, et see kohvi idee ei tähenda seda, et ta üritab jälle mingit ära moosimist. Minu huvi puudumisest moosimise osa peaks olema ta aru saanud juba vähemalt 5-6 aastat tagasi. Kuigi kunagi ei tea, kui pikad ta juhtmed on. Aga eks siis sellisel juhul peab seda talle jälle meelde tuletama ning järgmised aasta-paar on rahulikud :D
Ka ära jäänud kontsert on kontsert
Teate seda tunnet, kus tahaks üle linna karjuda: "V***u, p**sse, t**a!"? Well, kusagil reede õhtul poole kaheksa paiku sai ka seda katsetatud. Või siis õigemini Anet röögatas „Voi vi**u!“
Üldiselt pole ma kunagi nii vabalt soome keelt rääkinud, kui selle tädiga, kes ütles, et kontsert ära jääb. Eks tädil hakkas kahtlane, kui nägi pimedal teel kahte tegelast Hartwall Arena poole liikumas, kuigi kogu ülejäänud Soome teadis, et Kent ja tema kõlarid istuvad jääs kinni. Aga et agarad Eesti nirgid olid päev läbi poes hüsteeritsenud, siis neil polnud aimugi karmist reaalsusest.
Kurb on muidugi see, et maailm otsustas mulle taaskord näkku panna. Kogu täiega. Kui see nii ärritav ei oleks, julgeks ma seda nimetada peaaegu irooniliseks. No näiteks:
1) Ma olen Kenti kontserdile tahtnud minna umbes 15 viimast aastat.
2) Kord varem, kui ma jõudsin otsusele kontserdipileteid osta, said piletid veebipoes otsa mõni minut enne, kui ma ostma jõudsin hakata.
3) Ja nüüd, kui ma planeerisin asja pikalt ja põhjalikult, saabud viimase 100 aasta kõige tigedam talv ja näitas mulle keskmist sõrme.
4) Ja selle asemel, et nautida kontserti, pidin ma ise eile õhtul tegema naabritele kodust kontserti. Sel ajal kui teised näiteks näpp püsti kepsutasid sellisel kontserdil…
Üldiselt pole ma kunagi nii vabalt soome keelt rääkinud, kui selle tädiga, kes ütles, et kontsert ära jääb. Eks tädil hakkas kahtlane, kui nägi pimedal teel kahte tegelast Hartwall Arena poole liikumas, kuigi kogu ülejäänud Soome teadis, et Kent ja tema kõlarid istuvad jääs kinni. Aga et agarad Eesti nirgid olid päev läbi poes hüsteeritsenud, siis neil polnud aimugi karmist reaalsusest.
Kurb on muidugi see, et maailm otsustas mulle taaskord näkku panna. Kogu täiega. Kui see nii ärritav ei oleks, julgeks ma seda nimetada peaaegu irooniliseks. No näiteks:
1) Ma olen Kenti kontserdile tahtnud minna umbes 15 viimast aastat.
2) Kord varem, kui ma jõudsin otsusele kontserdipileteid osta, said piletid veebipoes otsa mõni minut enne, kui ma ostma jõudsin hakata.
3) Ja nüüd, kui ma planeerisin asja pikalt ja põhjalikult, saabud viimase 100 aasta kõige tigedam talv ja näitas mulle keskmist sõrme.
4) Ja selle asemel, et nautida kontserti, pidin ma ise eile õhtul tegema naabritele kodust kontserti. Sel ajal kui teised näiteks näpp püsti kepsutasid sellisel kontserdil…
2010/03/03
Ennustame ilma
Mind huvitab tõsiselt, kuidas erinevate riikide meteoroloogid töötavad. Ilmateate järgi saab riietust planeerida igatahes ainult siis, kui sa vaatad ühte ilmateadet ja ei kahtle selles.
Tegin eksperimendi. Vaatasin kõigepealt ilm.ee kaudu Helsingi ilmateadet reedeks ja laupäevaks. Et teada, mis hilbud oleks mõistlik põhjanaabrite juures jämmimiseks selga visata. Resultaat? Kahe päeva kokkuvõttes -5 kuni -11 (kui ööd sisse arvestada, siis ka -13) ning tihedad pilved ja sadu. Okei. See tähendab paks jope ja käpikud. Paksud sokid ka igaks juhuks kaasa.
Aga kui vaadata Soome YLE ilmateadet, tundub nagu sõidaks hoopis teise kohta - oodata on temperatuuri -3 kuni -4 ja päikesepaistet. Ehk siis vaja oleks hoopis päikeseprille ja pool aega võiks promeneerida hõlm lahti.
Ma enam ei julgegi rohkem ilmateateid vaadata, sest kuskil on kindlasti olemas prognoos, mis lubab ootamatut suve saabumist, mõni lubab jääaja tagasitulekut ning mõni ilmateade raudselt ennustab pussnugade ja väikeste poiste tihedat sadu ja orkaani.
Tegin eksperimendi. Vaatasin kõigepealt ilm.ee kaudu Helsingi ilmateadet reedeks ja laupäevaks. Et teada, mis hilbud oleks mõistlik põhjanaabrite juures jämmimiseks selga visata. Resultaat? Kahe päeva kokkuvõttes -5 kuni -11 (kui ööd sisse arvestada, siis ka -13) ning tihedad pilved ja sadu. Okei. See tähendab paks jope ja käpikud. Paksud sokid ka igaks juhuks kaasa.
Aga kui vaadata Soome YLE ilmateadet, tundub nagu sõidaks hoopis teise kohta - oodata on temperatuuri -3 kuni -4 ja päikesepaistet. Ehk siis vaja oleks hoopis päikeseprille ja pool aega võiks promeneerida hõlm lahti.
2010/03/02
Armastus esimesest silmapilgust
Minu maailmas jagunevad filmid kolmeks - head filmid, viletsad filmid ja need filmid, mis tunduvad head, sest seal mängib mõni kena mees. Eile õhtul oli kava kohaselt plaanis see kolmas.
Sai lihtsalt kunagi kinos käies mingit treilerit nähtud ja tekkis tunne, et seda selli võiks natuke rohkem vaadata küll. Ja kerge romantilise komöödia kannatab välja ka siis, kui tegu pole just filmikunsti tippsaavutusega. Sellistes tingimustes kinno minnes ei ole ootused tavaliselt eriti kõrgel, et mitte hiljem pettuda. Seetõttu ilmselt tähendab ülipositiivne emotsioon kerget filmis ülehindamist, aga sitta kah. "Leap Year" on hea film. Selline on igatahes minu statement.
See on nummi, aga imalalt nummi on ainult umbes viimased 3 minutit, mis on romantilise komöödia puhul ülimalt võimas saavutus. Ja isegi selle imala emotsiooni kustutab poolnilbe Iiri nali, mis on filmi viimaseks repliigiks. Lugu iseenesest on ju tavaline - kontrollifriigist tšikk, tõeline karm ja karvane mees ning vihkamine, millest tuleb suuuuuuuur armastus. Aga seda, et väga diipi kogemust ja tarkust ei saa, kompenseerib selle žanri kohta tavatult hea huumor. Ning eelkõige Matthew Goode karvase ja karmi Iiri mehe rollis.
Dsiisas kraist milline mees!!! (Selle koha peal on hüüumärkide üleekspluateerimine õigustatud.) Varem olin ma teda küll "Match Pointis" näinud, aga seal oli tal väike roll ja inetu ülikond, nii et wow-moment jäi ära, aga selles filmis on ta lausa vastupandamatu. Ma ei mäleta ikka ammu enam filmi, mille ajal ma oleks totakalt kihistanud pidevalt nagu 13aastane. Ja ma polnud üksi. Katri oli umbes sama pöördes. Me iga 3 minuti tagant pidime filmi ajal üksteisele teatama: "Appi, kui kena ta on!" Ja kell 23 saalist välja hõljudes oli tunne, nagu oleks just elu parimalt kohtingult tulnud. Mis siis, et kaaslane oli kinolinal :P
Sai lihtsalt kunagi kinos käies mingit treilerit nähtud ja tekkis tunne, et seda selli võiks natuke rohkem vaadata küll. Ja kerge romantilise komöödia kannatab välja ka siis, kui tegu pole just filmikunsti tippsaavutusega. Sellistes tingimustes kinno minnes ei ole ootused tavaliselt eriti kõrgel, et mitte hiljem pettuda. Seetõttu ilmselt tähendab ülipositiivne emotsioon kerget filmis ülehindamist, aga sitta kah. "Leap Year" on hea film. Selline on igatahes minu statement.
See on nummi, aga imalalt nummi on ainult umbes viimased 3 minutit, mis on romantilise komöödia puhul ülimalt võimas saavutus. Ja isegi selle imala emotsiooni kustutab poolnilbe Iiri nali, mis on filmi viimaseks repliigiks. Lugu iseenesest on ju tavaline - kontrollifriigist tšikk, tõeline karm ja karvane mees ning vihkamine, millest tuleb suuuuuuuur armastus. Aga seda, et väga diipi kogemust ja tarkust ei saa, kompenseerib selle žanri kohta tavatult hea huumor. Ning eelkõige Matthew Goode karvase ja karmi Iiri mehe rollis.
Dsiisas kraist milline mees!!! (Selle koha peal on hüüumärkide üleekspluateerimine õigustatud.) Varem olin ma teda küll "Match Pointis" näinud, aga seal oli tal väike roll ja inetu ülikond, nii et wow-moment jäi ära, aga selles filmis on ta lausa vastupandamatu. Ma ei mäleta ikka ammu enam filmi, mille ajal ma oleks totakalt kihistanud pidevalt nagu 13aastane. Ja ma polnud üksi. Katri oli umbes sama pöördes. Me iga 3 minuti tagant pidime filmi ajal üksteisele teatama: "Appi, kui kena ta on!" Ja kell 23 saalist välja hõljudes oli tunne, nagu oleks just elu parimalt kohtingult tulnud. Mis siis, et kaaslane oli kinolinal :P
2010/03/01
One of those days
Täna on lihtsalt üks selline päev, kus kohe ei jaksa midagi teha, ei taha midagi teha, ei viitsi midagi teha, tahaks juhtme seinast välja tõmmata ja seda nii umbes täpselt lähemaks 100 aastaks.
Laupäevaöine unedefitsiit vist jõudis täna kohale. Silm ei seisa üldse lahti ja seda hoolimata röögatutest kogustest teest, kohvist ja mulliveest ning neist kõigist tulenevast konstantsest pissihädast. Aga samas pole midagi imestada. Reedel passisin poole ööni seda toredat asja nimega olümpia, siis laupäeva hommikul ajasid naabrid mu võimlemise ja kultuuriga üles varem, kui plaanis oli. Laupäeva õhtu algas suusatamise ja mäesuusatamisega. Siis tuli curling ja see oli täitsa põnev. Ja siis tuli iluuisutamine. Ja siis kui see läbi sai, oli kell ootamatult saanud peaaegu 5 hommikul. Pühapäevast metsamüramist silmas pidades oli äratus pandud kella 11, aga juba 10.08 oli ukse taga üks onu, kes tilistas järelejätmatult ja seda kõike selleks, et küsida, kas ma tahan kartulit ostan. Ma soovin talle südamest jalaseeni ja kõhulahtisust. Kummalisel kombel oli eilne päev enam vähem okidoki. Korraks tikkus marsaga Tallinna sõites uni peale, aga selle pühkis ära tibutav vihm ja pärast dušši all käimist kannatas isegi hokit vaadata ilma suurema Une-Matiga kraaklemiseta.
Aga tänane öö juba imes. Mingil seletamatul põhjusel tegin ma silma kella 4 paiku lahti ja siis ei jäänud enam magama. Või noh, ilmselt mingi 6.45 jäin, sest kella 7 äratus oleks peaaegu pea plahvatama pannud. Ja nüüd on kael kange ning uni silmas. Varbad on ka niisked, sest väljas on valida kahe pinnasevormi vahel – jää või veelomp. Okei, tegelikult on kolmas variant veel, kohati on jää lombi alla.
Aga ma ei vigise. Vähemalt pole mul nii tapvalt palju tööd, nagu eelmisel nädalal. Ja homseks lubatakse juba jälle külma, mis tähendab, et siis on lombid kadunud ja saab tegeleda kuiva jalaga liuglemise ning kontide murdmisega. Ning õhtul saab veel pügada, nii et äkki saan ma vastu kõiki ootusi ilusaks kah.
Laupäevaöine unedefitsiit vist jõudis täna kohale. Silm ei seisa üldse lahti ja seda hoolimata röögatutest kogustest teest, kohvist ja mulliveest ning neist kõigist tulenevast konstantsest pissihädast. Aga samas pole midagi imestada. Reedel passisin poole ööni seda toredat asja nimega olümpia, siis laupäeva hommikul ajasid naabrid mu võimlemise ja kultuuriga üles varem, kui plaanis oli. Laupäeva õhtu algas suusatamise ja mäesuusatamisega. Siis tuli curling ja see oli täitsa põnev. Ja siis tuli iluuisutamine. Ja siis kui see läbi sai, oli kell ootamatult saanud peaaegu 5 hommikul. Pühapäevast metsamüramist silmas pidades oli äratus pandud kella 11, aga juba 10.08 oli ukse taga üks onu, kes tilistas järelejätmatult ja seda kõike selleks, et küsida, kas ma tahan kartulit ostan. Ma soovin talle südamest jalaseeni ja kõhulahtisust. Kummalisel kombel oli eilne päev enam vähem okidoki. Korraks tikkus marsaga Tallinna sõites uni peale, aga selle pühkis ära tibutav vihm ja pärast dušši all käimist kannatas isegi hokit vaadata ilma suurema Une-Matiga kraaklemiseta.
Aga tänane öö juba imes. Mingil seletamatul põhjusel tegin ma silma kella 4 paiku lahti ja siis ei jäänud enam magama. Või noh, ilmselt mingi 6.45 jäin, sest kella 7 äratus oleks peaaegu pea plahvatama pannud. Ja nüüd on kael kange ning uni silmas. Varbad on ka niisked, sest väljas on valida kahe pinnasevormi vahel – jää või veelomp. Okei, tegelikult on kolmas variant veel, kohati on jää lombi alla.
Aga ma ei vigise. Vähemalt pole mul nii tapvalt palju tööd, nagu eelmisel nädalal. Ja homseks lubatakse juba jälle külma, mis tähendab, et siis on lombid kadunud ja saab tegeleda kuiva jalaga liuglemise ning kontide murdmisega. Ning õhtul saab veel pügada, nii et äkki saan ma vastu kõiki ootusi ilusaks kah.
Subscribe to:
Posts (Atom)