Naistepäev

Tõelise kõigi tähtpäevade vastasena ei meeldi mulle ka naistepäev. Palju kära ei millestki. Lisaks sellele lapsepõlvetraumad - kunagi ei saanud sünnipäevaks poest head torti, lilledest rääkimata, sest kui torte oli mõni inetu ja kehva alles, siis lilledest polnud poes enam isegi üle-eelmise suve nelke. Kaubadefitsiit enam ei ole probleemiks, aga mõttetut jauramist on ikkagi palju.

Eriti tuleb jauramine esile seltskonnas, kus enamus inimesi (meesinimesi) on 50+ vanusegrupis. Mul sai üritusest siiber juba umbes siis, kui kell 9 hommikul kupatati mingi poolametliku tseremoonia ja nihelemise vahepealse ürituse käigus viletsat kohvi ja rammusat kringlit sööma. Siis räntsatasid mu tuppa sisse 10 onu, kes tõid kolm tulpi ja tahtsid kõik kallistada. Ja kui mul üldiselt kallistamise vastu midagi pole, siis ma tahaks ise valida kellega, kus ja millal seda teha. Piisaks käe surumisest küll kolleegide puhul, kui just tingimata peab midagi korraldama. Ja lisaks kõigele tehti naistöötajatele veel ekskursioon botaanikaaia orhideenäitusele. Iseenesest oleks botaanikaaed olnud tore mõte, aga arvestades, et ma käisin seal viimati septembris (seega üsna hiljuti), samuti käisin seal aasta tagasi orhideede näitust vaatamas (ja siis oli väljas viis korda rohkem orhideesid) ning avatud oli vaid üks kaskuhoone (ülejäänud olid remondi puhuks buldooseriga maatasa lükatud), siis oli asutus umbes 5 minutiga ennast minu jaoks ammendanud.

Positiivse poole peale võib panna selle, et naistepäeva puhul oli emastel töötajatel poolik tööpäev. Ehk ma siis kepsutasin poole kolme ajal ära ja selverisse odavaid asju ostma. Et süvendada veelgi oma Soome-põhjuslikku pankrotti.

***
Aga lisaks sellele kavatsen ma naistepäevale veel natuke "vürtsi" lisada. Ma kohe ütlen ette ära, et see oli meeltesegadushoog ja ma juba kahetesen, enne kui asi isegi tehtud. Ehk siis millest jutt käib? Ma lubasin "maailma kõige lahedama mehe ja üldse igavesti kuuli kutiga" kohvi jooma minna. Sõnastades eelmist lauset ümber tähendab see seda, et ma olen idioot. Nii lihtne asi ongi. Aga kui lubatud, siis tuleb lubadust pidada. Mis tähendab, et teen ühe kiire kohvi ja kepsutan väsimusele ja homsele raskele tööpäevale viidates koju.

Ühtlasi loodan ma, et see kohvi idee ei tähenda seda, et ta üritab jälle mingit ära moosimist. Minu huvi puudumisest moosimise osa peaks olema ta aru saanud juba vähemalt 5-6 aastat tagasi. Kuigi kunagi ei tea, kui pikad ta juhtmed on. Aga eks siis sellisel juhul peab seda talle jälle meelde tuletama ning järgmised aasta-paar on rahulikud :D