…või vähemalt funktsioneerin nii, nagu numbri poolest aasta nooremalt. Ja üleüldse, ma ei saanud 26. Ma tähistasin lihtsalt 20. sünnipäeva kuuendat aastapäeva. Eks see tähistamine on muidugi ka sõna, millega ei tasu vehkida üleliia. Pigem oli lihtsalt selline kook ja lilleke ja ninnu-nännu. Tähistamiseks olen ma kas liiga vana või liiga väsinud või midagi muud. Igal õhtul on tahtmine kell 8 tuttu keerata ja hommikul ei tea, mis kellani tahaks magada, sest äratus hakkab plinisema ikka liiga vara. Nii et vanainimesed, kas see asi hakkabki nüüd nii olema?
Teisalt, ma vist pole ikka veel piisavalt vana hingelt ja mõtlemiselt, et anda 26aastase mõõtu välja. Taaskord jõudis ümbritsev rahvas selleni, kui teisipäeval sai tööl koos mõne inimesega lõunat söödud. Siis tulid sellised küsimused, et „noh, sa nüüd 26 juba, et kuidas siis perega ka on?“. Minu vastus, et sellega ju aega veel küll, ehmatas mõnele kartuli kurku.
Pere ja muude pudulojuste teema kerkis eriti huvitaval kombel üles muidugi esmaspäeva õhtul, kus K-ga kohvi juures sai lõbusalt lobisetud jalgpallist ja reisimisest ja filmidest ja tööst, nii et kohati tekkis tunne, et ehk on maailma kõige ego-tripim mees suureks kasvanud ja temaga annab isegi suhelda. Aga siis pidas ta vajalikuks küsida, et kuidas ma koertesse suhtun (seejuures on tal koer) ja mis plaani tulevase pere osas pean. Ma lihtsalt tundisn vajadust mainida sel kohal, et koerad korteris mulle kohe üldse ei meeldi ikka. Mees läks kohe lukku :D Mis oligi asja eesmärk. Paar aastat on vähemalt rahu nüüd jälle, ma oletan. Eks siis vaatame, kas mulle on hakanud koerad, lapsed ja K meeldima…
***
Sünnipäevanänni osas on olukord niru. Keegi ei taha mulle asju anda :( Okei, Katrilt sain ju juba kinki kuu aega tagasi. Õenässu kinkis vahva krõlliga pluusi – sellele leiame ka kasutuse. Esivanem andis kingituseks lubaduse lapsega raamatupoodi minna. Töökaaslastelt sain mullitaja, millega käin ma neid ahistamas… Ja ühele pakikesele lähen täna siis lõpuks postkontorisse järgi.
Aga see postkontoriteema mulle üldse ei meeldi. Nagu ma erinevatest vihjetest aru olen saanud, siis teel peaks olema kaks pakki. Aga teatis on saabunud vaid ühe kohta. See paberike potsatas postkasti juba esmaspäeval. Ma kavalalt mõtlesin, et ootan teise ka ära ja käin ühe korraga, sest postkontor asub ju sellises karupepus. Aga nüüd ma muudkui ootan ja ootan ja ootan. Ja postkasti tulevad vaid ehituspoe reklaamid ja mitte ühtegi postipaki saabumise teatist. Eks siis lähen toon täna ühe pakikese ikkagi ära, sest muidu saadavad nad varsti selle tagasi. Ja siis kindlasti tuleb kohe ka teise paki teatis, et ma saaks veel ka homme näiteks postkontorisse minna. Ega maailm ei loobu ju ometi sellisest võimalusest mulle näkku panna.
Teisalt, ma vist pole ikka veel piisavalt vana hingelt ja mõtlemiselt, et anda 26aastase mõõtu välja. Taaskord jõudis ümbritsev rahvas selleni, kui teisipäeval sai tööl koos mõne inimesega lõunat söödud. Siis tulid sellised küsimused, et „noh, sa nüüd 26 juba, et kuidas siis perega ka on?“. Minu vastus, et sellega ju aega veel küll, ehmatas mõnele kartuli kurku.
Pere ja muude pudulojuste teema kerkis eriti huvitaval kombel üles muidugi esmaspäeva õhtul, kus K-ga kohvi juures sai lõbusalt lobisetud jalgpallist ja reisimisest ja filmidest ja tööst, nii et kohati tekkis tunne, et ehk on maailma kõige ego-tripim mees suureks kasvanud ja temaga annab isegi suhelda. Aga siis pidas ta vajalikuks küsida, et kuidas ma koertesse suhtun (seejuures on tal koer) ja mis plaani tulevase pere osas pean. Ma lihtsalt tundisn vajadust mainida sel kohal, et koerad korteris mulle kohe üldse ei meeldi ikka. Mees läks kohe lukku :D Mis oligi asja eesmärk. Paar aastat on vähemalt rahu nüüd jälle, ma oletan. Eks siis vaatame, kas mulle on hakanud koerad, lapsed ja K meeldima…
***
Sünnipäevanänni osas on olukord niru. Keegi ei taha mulle asju anda :( Okei, Katrilt sain ju juba kinki kuu aega tagasi. Õenässu kinkis vahva krõlliga pluusi – sellele leiame ka kasutuse. Esivanem andis kingituseks lubaduse lapsega raamatupoodi minna. Töökaaslastelt sain mullitaja, millega käin ma neid ahistamas… Ja ühele pakikesele lähen täna siis lõpuks postkontorisse järgi.
Aga see postkontoriteema mulle üldse ei meeldi. Nagu ma erinevatest vihjetest aru olen saanud, siis teel peaks olema kaks pakki. Aga teatis on saabunud vaid ühe kohta. See paberike potsatas postkasti juba esmaspäeval. Ma kavalalt mõtlesin, et ootan teise ka ära ja käin ühe korraga, sest postkontor asub ju sellises karupepus. Aga nüüd ma muudkui ootan ja ootan ja ootan. Ja postkasti tulevad vaid ehituspoe reklaamid ja mitte ühtegi postipaki saabumise teatist. Eks siis lähen toon täna ühe pakikese ikkagi ära, sest muidu saadavad nad varsti selle tagasi. Ja siis kindlasti tuleb kohe ka teise paki teatis, et ma saaks veel ka homme näiteks postkontorisse minna. Ega maailm ei loobu ju ometi sellisest võimalusest mulle näkku panna.
No comments:
Post a Comment