Ka ära jäänud kontsert on kontsert

Teate seda tunnet, kus tahaks üle linna karjuda: "V***u, p**sse, t**a!"? Well, kusagil reede õhtul poole kaheksa paiku sai ka seda katsetatud. Või siis õigemini Anet röögatas „Voi vi**u!“

Üldiselt pole ma kunagi nii vabalt soome keelt rääkinud, kui selle tädiga, kes ütles, et kontsert ära jääb. Eks tädil hakkas kahtlane, kui nägi pimedal teel kahte tegelast Hartwall Arena poole liikumas, kuigi kogu ülejäänud Soome teadis, et Kent ja tema kõlarid istuvad jääs kinni. Aga et agarad Eesti nirgid olid päev läbi poes hüsteeritsenud, siis neil polnud aimugi karmist reaalsusest.

Kurb on muidugi see, et maailm otsustas mulle taaskord näkku panna. Kogu täiega. Kui see nii ärritav ei oleks, julgeks ma seda nimetada peaaegu irooniliseks. No näiteks:
1) Ma olen Kenti kontserdile tahtnud minna umbes 15 viimast aastat.
2) Kord varem, kui ma jõudsin otsusele kontserdipileteid osta, said piletid veebipoes otsa mõni minut enne, kui ma ostma jõudsin hakata.
3) Ja nüüd, kui ma planeerisin asja pikalt ja põhjalikult, saabud viimase 100 aasta kõige tigedam talv ja näitas mulle keskmist sõrme.
4) Ja selle asemel, et nautida kontserti, pidin ma ise eile õhtul tegema naabritele kodust kontserti. Sel ajal kui teised näiteks näpp püsti kepsutasid sellisel kontserdil…