Koosolekut kui töövormi pole ma kunagi väga kõrgelt hinnanud – eriti kui koos on palju inimesi. Suurem osa aega kulub siis lihtsalt tseremoonitsemise ja muidu jauramise peale ära ning kui lõpuks asjani jõutakse, siis ei ole võimalik milleski kokkuleppele jõuda, sest alati on keegi, kes ei kuula teisi või siis keda ei koti, mida teised arvavad või kuidas nad oma seisukohti põhjendavad.
Viimased paar nädalat tegeleme tööl aktiivselt aprillis algava sotsiaalkampaania ettevalmistamisega ja nõrk, nagu ma olen, lasin ma ennast ka sellesse töögruppi rääkida. Teate küll, natuke pikikarva silitamist „sa ju tunned meediat hästi“ ja ma ikka teatasin, et miks siis mitte. Ja nüüd ma istun seal ja kohati on isegi tore.
Aga viimasele töökoosolekule saabusid siis ka need, kes enne teatasid, et nad ei taha kampaania ettevalmistamises osaleda ja sellega seotud küsimusi otsustada. Ehk siis meie omakeskis otsustasime kampaania sisu ning reklaamibürooga, kellega koos me kampaaniat teeme, said mitmed asjad kokku lepitud ja kõik tundus toimivat. Kuni saabusid need, kellele miski ei sobinud ja kes tahtsid kõike ümber teha. Seejuures aru saamata, et reklaam ja teadus on erinevad asjad ning neid ei saa lihtsalt kokku panna. Lõpptulemuseks pole keegi rahul, sest palju energiat sai tühja kulutatud, kuigi nüüd tuleb otsast peale alustada.
Kõige tüütum selle juures on, et pool aega on tunne, nagu argumenteeriksid seinaga. Või õigupoolest polegi enda energiakulu nii häiriv. Veel nõmedam tunne on näha, kuidas inimene, kes on oma ala ekspert, teab, mida räägib ning miks tal on õigus, sunnitakse lihtsalt vait õigustusega, et aga mulle see ei meeldi ning mina maksan tellitud teenuse eest ja sellepärast ongi mul õigus.
Minu meelest ongi teenuse sisse ostmise idee ju selles, et sa ise ei valda antud osa nii hästi ning usaldad selle kellegi kätte, kes oskab tööd. Kui sa aga sel inimesel ei lase tööd teha, siis kuidas sa saad eeldada, et tulemus on kvaliteetne? Kui ma palkan kellegi endale korterisse torusid vahetama, siis ma teen ju seda selleks, et ma ise ei saa torude vahetamisega hakkama ja mis õigus on siis mul pisidetailide osas, mida ma ei mõista, teda õpetada? Okei, ma saan aru – kui ma tellin torumehe peldikut remontima ja ta hakkab mürama köögikraani all, siis on mul seda õigus öelda, sest kusagil on tekkinud valearusaam, aga kui ma ei tea, et ta tööd valesti teeb, aga ikka vingun, siis kuidas ma oma vingumist põhjendan?
Lühidalt, lihtsalt masendav on istuda ja vaielda, kui sa tead et sul on õigus, aga kedagi see ei huvita, sest oluline pole see, mis on õige, vaid et asjad käiksid nii, nagu keegi tahab.
No comments:
Post a Comment