Kuni tänaseni arvasin ma, et kõige hullemad mobiiltelefonijobud on vanainimesed.
Üks näide minu eakast töökaaslasest. Pidas tema koolitust. Ütles kõigile osalejatele, et nad telefonid välja lülitaksid. Ja siis kui tema nokia keset koolitust üürgama hakkas, pidi ta koolitusruumis muidugi lobisema kukkuma. Ilgelt piinlik.
Aga täna saavutasin ma selle taseme, et mul oli trollis piinlik, kui teine inimene telefoniga rääkis. Ma hästi ei mõista, kuidas inimesed ei ühenda ära seda, et kui nad ajavad avalikus kohas valju häälega telefonis omi asju, siis on see sama, kui rääkida kõike võhivõõrastele inimestele. Üks neiuke suutis täna kogu Õismäe trollile edastada muuhulgas, et talle arst ütles, et ta on perse sitta täis, et tal oleks vaja psühholoogi juurde minna, et tal on unehäired ja et ta sööb viis korda päevas, mida kõik peavad paljuks. Lisaks sellele oli ta stressis ja see oli selle inimese süü, kellega ta telefonis rääkis.
Nagu mida? Sa ei aruta ju oma meditsiinilisi küsimusi suvaliste tontidega tänaval? Või siis olen mina imelik. Ma pooldan igati avameelsust ja ausust, aga see on lihtsalt respekti puudumine kaasreisijate vastu. Ma ei taha kellegi isikliku eluga tegeleda. Kui ma tahan võõrastele probleemidele kaasa elada, siis ma vaatan seebikat, mitte ei kuula mingit veidrikku, kes ei ole aru saanud, et telefoni kaasas kandmise võimalus ei tähenda tingimata, et ta peab kõiki oma seedeprobleemide ja raske eluga ahistama.
No comments:
Post a Comment