Svenssonid alustasid nädalavahetusel oma jalkahooaega ja täna siis ka Djurgården. Pärast eelmise hooaja piinu oli tunne, et ega hullemini ikka ju minna ei saa. Ja iga uue asja alguses on alati lootus, et nüüd läheb paremini.
Ei läinud. Jipikajee.... tore kohe ette teada, et kusagil novembri keskpaigani saab jälle agoonias näoga vaadata ekraanil vibelevaid pallikesi ja omaette ropendada. Üldiselt oleks mulle hädasti mingit aju tervendavat kuuri vaja. Vastu näppe sulle, Berit! Lõpeta ära! Ei ole vaja niheleda mingi viletsa meeskonna pärast viletsas liigas. Selge?!?
Vaevalt.... Millal mul enne on õnnestunud ennast veenda mõistlikult käituma? Eks siis kanname edaspidigi Djurgårdeni mängupäevadel temaatilisi pusasid ja käepaelu ning loodame, et minu omaette hea õnne nõidumine ühel hetkel hakkab ära tasuma.
***
Vähemalt Arsenal hoolitseb Nicklas "mul on püksid rebadel ja jalas roosad putsad" Bendtneri isikus minu jalgpallihinge pisukesegi rahulolu eest...
No comments:
Post a Comment