Talveunes, endiselt

Minu absoluutne, kõigi kategooriate lemmiklause on „Homme hakkan tubliks!“ See sobib iga asja puhul igas olukorras, igal päeval. Eranditult.
„Homme hakkan tubliks ja teen kõik asjad, mis vaja, ära, mitte ei lükka neid pidevalt edasi ja siis ei paanitse ning tööta ennast kuu viimasel nädalal hüsteerikuks!“
„Homme koristan selle peldiku sealt kapi pealt ära. Päriselt ka!“
„Homme kirjutan blogisse ja sorteerin pildid ära ja kasin meilboxi!“
„Homme lähen sinna kuradi-saatana-Bravocomi ja uurin välja miks mul mms-id ja wap ei tööta, kuigi ma olen neid sada kümme korda seadistanud!
„Homme, homme, homme….“

Njah, lubada on ju hea. Seejuures eriti iseendale, sest siis ei ole keegi pettunud ka. Sest enda lubadusi ei usu ma juba ammu. Sellepärast vist ma neid ei peagi? Sellise enesepettuse osas on raudselt Freudil või mõnel muul kiiksuga onul oma teooria. Samas, ilma nende lubadusteta ei saaks ma vist midagi tehtud.

Sest (trummipõrin!!!) elupaiga kasimiseni jõudsin ma nädalavahetusel kõigest hoolimata. Ja suurejooneliselt kohe. Kõik nurgatagused said läbi imetud ja pestud (ausalt ka, seekord ei olnud haltuura-koristamine a la Berit). Neli masinatäit pesu küüritud. Kaks paari tosse pestud. Kõik jalanõukapid süstematiseeritud (vähemalt kaks lähemat nädalat leian ma nüüd oma asju üles). Viimase pooleteise kuuga kogunenud pesu ära triigitud – selle asja miinus on muidugi see, et kui osa mu riietest pole jaotatud mustapesu- või puhtapesukotti, vaid kõik on puhtad ja triigitud, siis need lihtsalt ei mahu kappi ära… Aga üldiselt, mind võib kiita.

Selles valguses on loodetavasti andestatav, et ma alustasin nädalavahetusel kolme blogisissekannet, kuid ei jõudnud pealkirjadest kaugemale. Pildikausta arvutis avasin korra ja panina kohe kinni. Ja kogu nädalavahetuse sõin ainult võielibu, sest ma olen ilgelt laisk. Lisaks sellele ei tahtnud ma oma puhast kööki kohe ära roojama hakata. Nii et vabanduse talveune jätkamiseks leiab ikka!

***
Õigupoolest poleks mul olnud vist pärast reedeõhtust/öist lihaorgiat terve nädalavahetus enivei süüa vaja. Toitumisteaduslikus ja kaloraaži mõttes siis.
Kõik algas sellest, et Kat sai mingil segasel põhjusel endale nädalavahetuseks ringi rallimiseks nunnu valge ja roheliste lillekestega Renault’ ökoauto. Diil sisaldas laupäevast Pärnuse veeremist, aga reede õhtul tuli ju kuidagi kasutada süllelangenud täis paagiga autokest ära. Ehk siis me otsustasime „kenas kevadilmas“ romantikat tegema minna. Marsruuti mahtusid:
* Pikakari rand - nii mõnigi teine romantikategija ja kohutavalt palju luikesid. Kergelt Hitchcocki vaibid tulid juba.
* Lasnamäe – me otsisime vaadet linnale, aga ei leidnud, okei?
* Uppuv lennuk Ülemiste järves
* Toompea – don’t ask, miks keegi otsustab sinna autoga minna. Igatahes veetsime me tublid 20 minutit mingis hange tuisanud tupiktänavas ja mõtlesime, et ega me enne sealt autot välja ei saa, kui lumi ära sulab. Saime küll, aga napilt. Hea, et auto pisike oli, nii et mahtus ka ristipidi tänavale ära.
* Kakumäe – hang ja meri ja näkku tuiskav lödi. Tõeline romantika.
* Ja siis Gruusia grill Nõmme ja Mustamäe vahel – osssssa, missugust liha nad seal pakuvad. Sai ennast kohe loomaks süüa. Me likes! Natuke vähem lahe oli see, et mingid tondid olid otsustanud seal ennast lisaks loomaks söömisele ka loomaks juua. Aga mis seal ikka – eks tõeline eesti mees joobki reede öösel otse pudelist viina. Aga söök oli nii tige, et ma pärast miski ühe paiku ökoautost koduukse ette lompi astumist pidin veel ühe filmi-DVD ette võtma, sest lamamisasend ei tulnud esialgu kõne allagi….

***
Söögi ja trippimise kõrvala oli suureks atraktsioonis autos muidugi GPS. See masin on ikka tsirkus. Ma ei saa aru, mis loogika alusel need jubinad programmeeritud on, aga linnas nad igatahes kasutatavad pole. Sest kui karbikene meela häälega teatab „Sada meetri pärast pööra paremale ja pööra vasakule“ ning ees läheb ainult sirge tee, siis pole suurt midagi muud teha, kui GPS vaid aknast välja visata.

Germine (nii oli selle GPSi nimi) kõrghetk oli see, kui ta teatas „Pööra paremale“, me pöörasime paremale ja siis autoke GPSi ekraanil pööras hoopis vasakule ning masin teatas sugestiivse häälega „Ümberarvestus“! Yeah, ja mina arvasin, et mul on probleeme parema ja vasaku eraldamisega. Tundub, et pole hullu. Juhtub ka masinatel, mis on kavandatud paremat ja vasakut eraldama…

***
Aga üldiselt on maailm loomulikult minu vastu, nagu tavaliselt. Djurgården kaotab endiselt, Arsenal loositakse kokku Barcelonaga, kevadjope hooaega alustan ma siis, kui talv algab uuesti ja esmaspäeva hommikut alustan ma sellega, et viskan riisipudingu voodisse laiali. The usual, you know.