Lõpuks saab läbi...

Elagu aastavahetus! Kuigi ma nii naiivne pole, et arvata, et uus aasta tähendab kohe midagi paremat, siis on ikkagi hea ju, kui see jama vähemalt läbi saab.

Tegelikult oli ju täitsa vahva aasta, lõpp kiskus ainult natuke niruks. Ja ka selle puhul võib suurim süü olla jõuludel - need ei meeldi mulle juba mitu aastat. Aga algus oli ju väga tipp-topp - kolm nädalat suusaläbu Rootsis on vaieldamatu kõrghetk. Siiani veab suu naerule ja teeb südame soojaks. Hea on ju teada, et tegelikult polegi vaja väga palju selleks, et olla vääääga õnnelik ja et olemas kohti, kus on võimalik olla täpselt selline, nagu sa oled ja see ei häiri mitte kedagi või mis veel parem - keegi ei pea vajalikuks selle pärast muret tunda, millised teised on. Samas, selles osas oleks ju kindlasti ka endal kõvasti arenguruumi

Aga üldiselt - luban hakata järgmisel aastal heaks! Eelkõige enda suhtes... sest kui ma muud ei ole õppinud, siis seda vähemalt, et suurema osa hädasid toon ma ise endale kaela ja kui seda suudaks vältida, siis oleks ju väga kena juba olla....

Tagumikust näpistamine massides ja hull-ralli

Tartu sai must jälle parima... See linna ikka suudab mind iga kord üllatada ja raske öelda lausa, kas positiivselt või negatiivselt.

Igatahes eilane superluks pidu piimatöösturite ja kommivabrikantide seltsis oli suur pettumus. Juua oli vähe, kalaroog oli nagu korra juba seeditud ja suurema osa sellest ajast, mis ma seal olin, hõlmas parimate kohupiimapakkijate ja muude sarnaste ametite pidajate autasustamine. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, kui tublisid töötajaid tunnustatakse, aga see pole just eriline tujutõstja.

Igatahes enne kümmet (ma ikka pean varem lahkuma kui Tuhkatriinu, et mitte kõrvitsaks muutuda) kobisin ma trolli peale ja sealt edasi bussijaama ja Tartusse. Need 2,5h bussisõitu on ikka veel sama nilbed, nagu ma mäletasin viimasest korrast. Aga 1.30 olin ma kohal ja alkomaraton võis alata.

No igatahes ülikoolilinna meelelahutus sai minu käest miinuspunkti kirja. Suurem osa kohtu sulges end juba selleks ajaks, kui mina olin piduvormis ja ilmselt kogu linna karvased ja sulelised olid taaskord Zavoodi kogunenud. Rahvast oli igatahes nii palju, et kõige pealt oli raske sisse trügida ja siis veel raskem välja trügida. Mina pääsesin sellest kügelemisest veel kergelt, sest mingi jäle karvik nokkis Katrit ikka päris tükk aega agaralt tagumikust :D

Enivei, kodune alko libistamine oli märkimisväärselt mugavam. Kohe nii mugav, et kella 6 hommikul oli see parim mõeldav tegevus.

Siis kerge uni ja 9st uuesti rokkima.... Natuke poode ja värke ja praegu on esimene chill moment päevas.

Aga kõiki liiklusreegleid ja häid tavasid on juba enivei rikutud. Et mõlema autos olija reaktsioonid olid vähesest unest tingitult natuke aeglased, siis õigest tänavaotsast sai mööda põrutatud ja et järgmine tänav on valele poole ühesuunaline, siis mure oli pakitsev.

Aga lahendused on leidlikud - kõige pealt järsk pööre ühe kooli hoovi, selle tagumise külje pealt Vanemuise õppehoone taha ja siis tänavale. Aga kui nurki juba lõigati, siis tänavale ja õiges suunas pööramine tundus kohatu lausa. Nii et otse üle Vanemuise tänava Hurda pargi kõnniteele ja läbi pargi ühika ette :D Rahvas pargis vaatas igatahes suu imestusest põlvini lahti... Ega pargirallit iga päev ju ei näe ka.

Girls night out = õlle & kebab

Lühikokkuvõte eilsest aktsioonist...

Läksime välja. Siis tekkis tunne, et nüüd küll muidu enam vastu ei pea, kui kohe ühte piparmündi jäätist ei saa. Rimi koostöös Ingmaniga osutus sedapuhku päästeingliks ning esimene takistus sai ületatud. Natuke töllerdamist, lõpuks maandusime täiesti ebaoriginaalselt Nimetas terve posu kõikvõimalike jalgpallifännide vahel (CLi mängud olid ju). Sai poole silmaga Roma-ManU mängu ja teisest silmas poolega Barca-Stuttgarti mängu vaadatud ja õlut limpsitud.

Korra tuli ka duck & hide'i teha, mingeid osaliselt tuttavaid inimesi küll ei viitsinud kohata lihtsalt eile, polnud see päev....

Ja et suuremat sorti meelelahutusaktsioone keegi ei pakkunud (kolmapäev pole ikka Tallinns üldse pidu päev) nõksusime Vabakale bussi peale... Kuna aega järgmise sõidukini oli, sai edasi liigutud Estonia juurde. Valik kahe bussiootepaviljoni toetava ning suhelda sooviva lohvi ja nr. 16 bussi vahel osutus kergeks - loomulikult bussi kasuks.

Aga üsna peagi sai ka selgeks, et koju küll selle bussiga ei tasu sõita - ikka üks kebab on vaja kuskilt rabada. Mõeldud - tehtud (Kadaka Selveri parkla urgas).... Kaks suurt kebabi lavašiga! Pärast tellimuse esitamist kostis putkast räigeid hääli, ilmselt tapeti mõnd kassi meie roa jaoks. Üldiselt maitses täitsa hästi, kui jätta välja röögatud kogused sibulat selles värgis. Mina asusin esimese hooga innukalt neidki näksima, aga Kristel tegi Hansu & Gretet - kogu tee putkast bussipeatusesse ja viimase ümbrus on rohkelt sibulat täis. Üsna pea pärast seda, kui mul terve jope varrukas oli seest poolt kebabi-kastet täis tilkunud, loobusin ka mina.

Kerge sibula tunne on endiselt üleval isegi veel 12h pärast söömise lõpetamist. Ja oi, milline sibulalebra köögis, seal kuhu ma oma jäägid jätsin, täna hommikul veel oli...

Nüüd, kui just hakkas tõeliselt põnevaks minema, tuleb kolida...

Elu toimetuses kruvib aga tuure juurde... Kui hiljuti ähvardas Priimägi, siis täna lendas sisse lihtsalt mingi poolearuline. Mina naiivselt tormasin ust lahti tegema, sest arvasin, et üks töökaaslane tuleb ja ei vaadanudki enne õieti, kui juba uks oli valla. Siis hüppas sisse mingi kribul ja karvane mees, kes kukkus sonima sellest, et ta tuli just Oleviste kirikust ja et Piret Järvis kuulutab maailmale igavest armastust!!! No mis iganes... suunasin ta paanikas ainsa toimetuses oleva mehe juurde ja kui siis Oliver püsti tõusis ja end suureks tegi, siis mees jooksis, karjudes ise veel üle õla, et kutsub politsei. Ei tea, millega ta oleks politsei kutsumist põhjendanud, et ta on debiilik ja tungis võõrale pinnale?

Päeva kild:

Tööalane vestlus kenade naissportlaste üle. Arvuti ekraanil on Soome blondi ja ingelliku iluuisutaja Kiira Korpi pilt...

Tegevtoimetaja: Kas ta on vallaline?
Peatoimetaja: Ei, üks Pekkaniska on juba töös!

irw

Furbos up-date & muud spordirõõmud...

Siin kohal on esimese hooga sobilik edasi anda oma vabandused absoluutselt mitte mingisuguse konkurentsi pakkumise eest - Furbos suutis sel nädalal vahetada karistust kandva mängija tüübi vastu, kes paar tundi pärast transferi otsustas end vigastada... Suurepärane scouting!

Aga rõõmustav... Või noh, see on valus ju tegelikult, kui keegi suure hooga mäesuusarajalt välja sõidab, aga ma ei saanud kohe muidu, kui naersin eile agaralt, kui Kalle Palander oma kena uperpalli tegi. Ega iga päev suusatajad suure laksuga otse Milka lehma udarasse ei lenda... See oli naljakas! Ausalt!

Priimägi haarab tikud!!!!

Hea, et me järgmisel nädalal kontorit vahetame, sest meie omale lubas prominentne maineteadlane ja Tallinna Ülikooli õppejõud Linnar Priimägi täna igatahes tule otsa tõmmata...

Härra õppejõud kirjutas meie kontorinaabriks olevasse äriajakirja mingi loo, kus tema kasutas vist agaralt sõna "imidž" ja meie keeletoimetaja muutis selle "imagoks" (või oli see siis vastupidi, mina ei tea), aga see lõi kirjatüki autori igatahes korralikult rööpast välja. Krabas siis herr Priimägi telefoni ja otsustas läbi sõimata esimese ettejuhtuva inimese. Selleks sattus küll olema spordiväljaande tegevtoimetaja, aga tühja sellest - igatahes saime me teada, et me olema küündimatud idioodid ja ta tuleb paneb meie toimetuse põlema. No olgu siis, oleme valmis tikkude ja bensiinikanistriga ringi hiilivaks Priimäeks nurga taga...

Aga loodetavasti süttimine ei toimu enne homme pealelõunat. Tahaks kontorist veel mõningaid isikliku asju päästa (mu nunnud kingad on seal) ja lisaks sellele tuleb homme veel ilus ka olla - pildi tegemiseks läheb! Saab täies mahus ajakirja veergudele...ei oskagi veel otsustada, kas see on siis hea või halb. Niigi on asi juba kõmuks kätte läinud, ajakirjanik saab intervjuud tehes ka pildile ja väljaandesse See küll hea toon pole... või midagi. Samas kerge eneseeksponeerimine kulub egole vahel ära!

Oi kui mõttetu ja oi-oi kui õpetlik õhtu...

Tagasi nädalavahetuse "kõrgpunktilt" Eesti jalgpallihooaja lõpetamiselt. Piiroja parim Eesti jalgpallur, Sepo Seeman tegi lava peal tola ja Suurhall oli liiva täis aetud, et pensioneerunud Kertu saaks rannajalgpalli mängida... Mida veel vaja on, et õnnelik olla! Või siis mitte... Igatahes, polnud just sensatsioon.

Aga muidu, sai jälle targemaks. Igas muus mõttes. Inimene õpib kuni elab... või midagi. Ja targad pidavat õppima teiste vigadest, osad omadest ja lollid isegi mitte nendest. Mina otsustasin igatahes nüüd, et katsuks sellest viimasest seltskonnast äkki keskmisesse jõuda, sest praegu ma igatahes astusin jälle sellesse ämbrisse, millesse varemgi on astutud.

Et milles siis seisnes õppetund? Ei tasu liiga palju mõelda.... Ja alati tuleb olla valmis selleks, et miski ei ole nii nagu sa tahad ja loodad ning lõpuks läheb ikka kõik p**sse!

Igatahes, täna pole minu õhtu. Hea, et olen üksi kodus - saan vähemalt rahulikult omaette mossitada ja olla kogu maailma peale vihane. Homseks on vaja igatahes end jälle kokku võtta, sest tööl vist minu kõige ja kõigi peale vihane olemist kaua ei aktsepteerita...

PS: Minu andunuim lugeja Saksamaal, kui sa Eestisse varsti tuled, siis teeme nii, et jätame Jörgi ilusti ühel õhtul koju, krabame Kristeli ka kaasa ja lähme möllame natuke linna peal, eks? Minule kuluks igatahes ära ja inimesele, kes on olnud juba pool aastat varsti abielus kulub see ju ka ära... onju???? Ja Kristel on alati valmis möllama ;)

Isegi Eestis toimub progress

Täna sai Stockmannis paar inimest igatahes kena suutäie muiata... Ma olen muidugi hull shoppaja, aga rõõmukarjatust piimaleti ees üleliia tihti siiski õnneks (kahjuks?) ette ei tule. Täna see siiski juhtus - keegi on Eestis tulnud geniaalsele mõttele hakata tootma mannadesserte!!!! wow, respect!

Ei ole küll päris see kraam, mida Saksamaalt saab, aga siiski täitsa tip-top värk. Mina olen igatahes häppi :)

Järg täitsa käest ära...

Totaalne hullumaja! Minul on tööl kiire! Kas keegi suudab seda uskuda, ma ju oskan alati nii palju vähemalt viilida, et üleliia palju tegemist ei oleks... Aga nüüd on päev läbi tööl kogu aeg midagi teha. See ei ole päris normaalne enam ikka küll.

Kuigi samas... Täna hommikul tööpäevaga alustamine 7.30 oli täitsa vahva. Ujujad mulle meeldivad :P

Muidu läheb kõik nagu tavaliselt, pool auru suudan ma ju traditsiooniliselt ära kulutada ise asjade keeruliseks ajamisele/mõtlemisel. Igatahes ma olen jõudnud nüüdseks staadiumisse, kus ma ise ka enam päris täpselt aru ei saa, kuidas ma ennast välja kannata. Tundub, et ümbritsevad inimesed hakkavad varsti kannatust kaotama. Aga samas - kui minu mõtted juba teistele närvidele käivad, siis kujutlege, mis need veel minuga teevad... :P

Mis puutub nüüd sellesse loosimisse ja aknast ning uksest sisse tungimisse, siis antud kontekstis osutus see nüüd täiesti ebavajalikuks. Freiburgist veel kaugemaid kohti kui Salzburg ja Innsbruck annab otsida... Aga ärge end liiga turvaliselt veel selle pärast tundma hakake!

Nüüd jälle tööle.... kogu aeg töö-töö-töö.... see ei kõlba kuhugi!

Põhjapõdrad tervitavad!

Hõkkk... ma pidin praegu kreepsu saama - Soomes viibides arvab blogspot oma pisikese mõtlemisorganiga, et võiks kõik jubinad blogis ka soomekeelseks vuntsida. Mul kulus ikka päris pikk hetk, enne kui ma ühendasin ära, kust ma sisse logida saan.

Aga muidu on tipp-topp muhe siin. Ok, eile veel polnud muhe. Arvestades seda, et ma sain pärast kolmapäevaõhtuse Tallinnaga tutvumist alles 00.45 voodisse ja isegi siis ei tulnud eriti und ja äratus oli 5.00, siis järgneva päeva piinad olin ma ilmselt ise põhjustanud. Igatahes 12 tundi autos + igast asendist kinni kukkuvad silmad tegid päevast kõrgemal tasemel ürituse. Ja 12 tundi autosõitu annab kannikates ikka veel tükk aega tunda, ja ka seljas. Ja ma pean magama taaskord nari ülemisel osal - me not likes...

Eilse päeva positiivseim osa oli see, et tee ääres sai vaadata mingeid ülbeid porosid.... Autod ei loksutanud neid kõige vähematki oma sambla lume alt välja nokitsemisel. Pildid küll eriti ei õnnestunud - pime ja välgust polnud sugugi kasu....

Täna olen juba 9st ringi kalpsanud. Kõigepealt mäele kahevõistlejaid ahistama, siis pressikeksusesse (Malysz on hoolimata sellest, et ta on inetu, täitsa tore mees), siis suusastaadionile taas kahevõistlejate seltsi, uuesti pressikeskusesse sooja ja interneti manu (lisaks sellele hindan ma väga tasuta kohvi/teed/limpsi ja võileibu - märkimisväärne on ka see, et üle teab mitme aasta söön ma võiga võileibu, aga mis teha, karm aeg nõuab karme tegusid) ja siis mäele hüppajate juurde. Lund sadas ja eestlased olid piinlikult nirud... Aga muidu pole viga. Mulle hakkab see värk juba meeldima :)

Nüüd jälle pressikeskuses - kohe peaks antama natuke suusahüppajaid jälle... Loodetavasti on neil midagi põnevat öelda. Et norralased võitsid, siis saab vähemalt lõbus olema. Nad on kõik ju sihukesed ajudeta süüdimatud lohvid, mis on minu meelset üsna muhe....

Ja just saabusid ka Austria kompud...

Lipp kõrgel tööle!!!

Tervitustega minu ja porode poolt :P

Pühendusega minu andunuimatele lugejatele!

Meenus lõpuks see, mida tahtsin ammu mainida... Kui pühapäevase loosimise tulemusel peaks selguma, et Rootsi koondis loositakse sellisesse alagruppi, mis mängib kusagil Šveitsis (eriti näiteks Baselis), siis võite arvestada, et ma kusagil juuni esimesel poole sajan sisse hoolimata sellest, kas te olete sellega nõus või mitte :P

Nii et palvetage, paar päeva on aega veel pallikesi sorteerida ja anuda kõrgemaid jõude, et nad teid päästaksid igavesest hävingust...

Reisubüroo harukontor....

Nüüd olen ma lõplikult jõudnud järeldusele, et tööl on ikka ropult igav, kui absoluutselt mitte midagi pole teha... Samas tuleb nädalavahetus muidugi killer, sest kolm päeva järjest on välitöid Põhja-Soomes. Samas ööbimise leidmisest Kuusamos või Rukal paar päeva enne MK-etappi ei saa see ikka keerulisem olla - terve eilne päev kulus selles võtmes, et "puhutko suomea" või siis mida iganes. Sest oma parimatel päevadel võin ma natuke soome keelt "ymmärtä, mutta en puhua".... veel vähem tean soome keele õigekirja :D

Igatahes peksin ma mingilt onult nimega Kai lõpuks välja ööbimise kohas, mille nimi on Willi's West. Kõlab igatahes nii, nagu tuleks hüpata kohe hobuse selga ja haarata oma piip ning prillid.

Samas hobusest rääkides - Kuusamosse Helsingist autoga sõita on umbes sama... Esimest korda elus olen ma siiralt õnnelik, et mul lube pole, sest ma pääsen sellest piinast. Minna polegi nii hull - homme peab olema enne 6 hommikul sadamas ja siis miski 9.30 saab hakata läbi Soome põhja poole nõksuma. Mingi 10 tundi vähemalt, ma arvan. Siis kaks täispikka päeva tööd, pühapäeval ehk kuskil 16-17ni ja siis öösõit tagasi Helsingi poole. Hommikul 8.30 laevale ja kella 11ks Tallinna ja siis otse tööle... Selleks ajaks peavad olema lood valmis + veel mõned mitte reisiga seotud jubinad, mida varem kui esmaspäeval ära teha ei saa... Hõkkkkkk..... Mina ei tea küll veel, kuidas see välja nägema hakkab, aga ma kahtlustan, et tagasiteele tuleb mõnest bensukast haarata vähemalt kast Dark Dogi või midagi meeldivalt ergutavat kaasa.

Ilmselt läheb see reis põhimõtte alla, et selleks, et piinadest vabanemist hinnata, tuleb kõigepealt korralikult piinelda...

Tubli kodanik

Raske on ikka elada, kui kogu ülejäänud suguvõsa varjutab sind oma kuulsusega... Lõpuks ometi lasti isegi minul kaudselt särada - vanaisast kirjutades väideti, et ka tema lapselapsed on tublid kodanikud. Jesssss, lõpuks ometi olen ma väärikas ühiskonna liige :D

Pardijaht

Otsustasime Kristeliga täna veidi tervistava linnaõhu vanne võtta ja kooberdasime tiigi äärde - päike loojus, pensionärid ja armunud noored jalutasid, pardid ootasid kukleid.... Idüll missugune!!! Meil kukleid polnud, nii et pardid suhtusid suuremat sorti ükskõiksusega meisse. Kristel püüdis küll vilistada linnunirusid kohale, aga mingil põhjusel need suuremat ei reageerinud :P Kava üks neist õhtusöögiks püüda jäi ka laiskuse taha. Aga kunagi teeme ära - võtan liblikavõrgu, tõmban pardile pähe ja lohistan ta koju, sealt võtab Kristel juba üle, valmistades duck a la orange'i (apelsin linnule tagumikku ja korras, või midagi...)!

Kui kirjutada ei viitsi, lahendavad pildid kõik probleemid

Lubasin siin agaralt tagantjärele reisimuljeid vahendada - ei viitsi, ei jaksa millelgi nii palju keskenduda, sada muud häda veel... Seepärast võib pilte vaadata ja ise muu juurde mõelda. Fantaasialendu mina piirata ei kavatse....

Heja Sverige!!!!!

Aega võttis ja minu närvid olid vahepeal korralikult läbi, aga lõpuks sai asi siiski kindlaks - svenssonid on teel Alpidesse ja õppimas joodeldamist!!!

Ja kui kedagi huvitab, siis see, et Inglismaa sinna ei saanud, ei loksuta mind karvavõrdki.

Tõlkelugu...

Huh, mõnikord teeb inimeste rumalus tuju heaks... Rootsis on üks selline lehekülg, kuhu saab kirjutada kusagil kogemata pealt kuuldud naljakaid asju. Tänase päeva parim leid (minu tõlkeversioonis) saabub siit:

Metroo Stockholmi kesklinnas. Kalkar istub kahe umbes 18aastase türuku kõrval. Rong sõidab üle vee Södermalmi ja Gamla Stani vahel.
Kalkar: Mul on talvel kaladest kahju...
Üks tüdrukutest: Ah nii, miks siis?
Kalkar: No mõtle ise, nad muutuvad ju kalapulkadeks!

LOL!!!!!

Nüüd siis teame - kalapulki saab talvel veest külmunud kalu korjates ja kohvikoor on ka sellepärast piimast kallim, et väikesesse pakki on raskem lüpsta...

Sinine esmaspäev

Brrrrr... Täna on vaieldamatult üks hullemaid esmaspäevi mida ma mäletan.

Lühikokkuvõte on see, et eile lennukas maandutud südaööl ja koduuksest sisse astutud täpselt 00.38, sealt edasi kulus veel natuke veel enam-vähem tudukõlbulikuks saada. Täna hommikul viksilt ja virgalt üles - kiiruga valmis nikerdada 4 lk lugu + kolumn... Yeah, kindlasti ei kuulu kumbki minu ajakirjanduslike tippsaavutuste hulka, pluss loo juures on kergelt udused pildid, kus all virvendab samuti minu nimi... Seksikas, peaks mainima...

Täna ei tahaks muud, kui koju ja vedelema. Ehk nagu just hetk tagasi sai järeldatud, et esilagu läheb veel natuke aega, et töö-tsüklisse tagasi saaa....

Lähem reisraport saabub peagi... Umbes sel ajal, kui ma viitsin trükkida rohke, kui paar sõna minutis...

Andorrasse...

Tallinn - Praha - Barcelona... ja siis kuidagi sealt Andorrasse.... kõike koos vutikoondisega.... ma pole ikka veel kindel, kas see oli väärt 5.30 ärkamist. Ja üleüldse - pole vist mõtet hakata teesklema, et see mäng mind väga huvitab....

Mida tead sina jääkarudest?

Kas sa tead, miks jääkarud ei söö pingviine?

Mõtle hoolega järele...

Ja vastus... Loomulikult selle pärast, et nende käpad on liiga suured selleks, et pingviine pakendist kätte saada :P

Ostuöö, pringid pepud ja jalgsimatk Tallinnas

Taaskord oleme siinkandis maha saanud tegusa (?) nädalavahetusega.

Kõigepealt sai reedel langetud (taaskord) kaubandusvõrgu kavalatesse trikkidesse ning allutud Viru keskuse -15% soodustuse survele, mis sundis veel tunnike enne südaööd poodides trampima. Aga lõpuks olid kõik vist enam-vähem õnnelikud. Mina sain sellise pusa nagu tahtsin tavalisest odavamalt ja ühe raamatukese ka, Kristel hankis kolm raamatut ja Partneri :P Mida enam ühelt õhtult tahta???

Et reede õhtu Tallinna kesklinnas osutus juba nii toredaks, siis tuli mõte, et peaks seda laupäeval kordama. Kui poed igal öösel lahti pole, siis pubid see-eest on, nii et väike tuur nendes tundus asjakohane. Lühikokkuvõtte - õlle, Liverpooli-Fulhami mäng, kartulivahvel ja saiake, õlle, palju-palju ilusate süle tagumiste külgedega välismaiseid noormehi, kellel oli kaasas plastmassist kollane peenis ja kelle vastas mingid pool-alaealised neiud ennast hõõrumas käisid, õlle, Getafe-Barcelona, kõige selle vahele konstantne pissihäda, marsa koos miilustavate noortega, kodu, tudule. Aga tegelikult oli täitsa tore. Selline sotsiokultuurilise uurimuse moodi õhtu - vaatad aga inimesi ja suurema osa ajasti imestad ning muigad.

Pühapäeval sai juba kergest hilishommikust alates asutud poode kammima, sest Kristel otsustas, et ta tahab nüüd uut telefoni ja kauem enam ei kannata. Kõigepealt sammud bussipeale ja Mustamäele Mustika keskusesse. Seal sai ühes poes mingit rumalat tibi ahistatud, kes hoolega näitas selliseid ja teistsuguseid telefone ja siis lihtsalt ülbelt minema jalutatud. Tele2 tundus muidu igati sobilikuna, aga seal oli liiga palju rahvast, et Kristel oleks viitsinud oodata ära võimaluse oma raha sidevahendi vastu vahetada.

Kuna ta oli kindel, et Magistralis on ka Tele2, siis tipa-tapa läbi Mustamäe sinna. Ainuke mure asja juures oli muidugi see, et seal ei ole siiski Tele2 poodi :D

Järgmine kõhutunne ütles, et kui mööda Sõpruse pst edasi jalutada, siis seal on küll mobiilipood. Ei olnud... Samas Pagaripoiste oma oli küll....nämmma.... Ja mingi auk, kust limpsi sai oli ka, kuigi koos müüjaga, kes mu 100 kroonisega ostmise eest lihtsalt läbi sõimas.

Järgmine mõte - äkki on Nõmme keskuses pood. Otse üle künka (see päris mägi ju pole, aga ronida andis sinna otsa küll - oleks mäesuusad, hakkaks talvel seal rõõmuga ronimas ja alla libisemas käima) kooberdasime siis sinna, aga ega sealgi poodi pole.

Selleks ajaks ei tundunud see enam üldse mingi optsioonina, et Järve keskusesse võiks edasi liikuda näiteks bussiga. Ikka jala mööda poriseid teeservi (Nõmmel pole kõnniteid - häbenegu!). Huumor asja juures on see, et Järvel parasjagu koliti Tele2 poodi ja siis otsustas, et ta ostab telefoni hoopis Pärnust Elisast, sest seal ta saab oma õega soodukat... Yeessss, geniaalne!

Millegipärast oli ta aga kogu entusiasmi kaotanud, kui ma tegin ettepaneku, et me võiks ka koju tagasi jala minna :P

Aga õhtul oli täitsa hea tunne - kohe tundus õigustatuna ennast pisikese jäätisega premeerida ja rõõmsalt diivani peale rulli keerata...

Nii otsest loogikat pole ka vaja...

Sai just natuke töö pärast sobratud Eesti saalihoki kodulehel. Ma saan aru, et mängus on kasutusel hokikepp ja puha... aga panna klubi nimeks Viimsi Kepp !?!? See on ikka natuke liiast...

Üldse ma kaldun arvama, et Eesti spordialade parim kohtumine oleks: Viimsi Kepp - Näpi/Team Exel.
See on juba peaaegu samast klassist, kui nali teemal Narva Trans ja Tallinna Vestiit....

Eight-fucking-nill !!!!!!

See on üle pika aja esimene kord, kus ma tunne, et telkus võiks olla rohkem kanaleid või vähemalt üks selline, mis näitab Champions League'i... Seda mängu oleks tahtnud ikka näha küll.
Liverpool–Besiktas 8–0.
Eight-fucking-nill.

See on vist küll mingit sorti rekord, raske oli nagu uskuda seda tulemust, sest hiljuti sai Liverpool ju sama klubi käest nii haledalt peksa.

Aga samas tundub selline tulemus piinlik. CLi mängud ei tohiks lõppeda 8-0. Hallooo - meistrite liiga????? Ma saan aru, kui Narva Trans kaotab Liverpoolile 8-0, aga Besiktas???

Ja kuigi Liverpool mulle eriti ei meeldi siis.... Wow!

Põhjalikult kontrollitud

Au ja kiitus Tallinna ühistranspordi piletikontrolöridele... Tänase päeva jooksul jõudsin ma nendega kohtuda igatahes kolmel korral, kahel neist seejuures sama brigaadi sama pensionieelikust tädiga.

Hommikul tööle minnes võeti buss kahel korral ette, nii et minu hea plaan enne ummikuid välja minemisest läks sinna samusessegi kohta. Vähemalt 15 minutit üle planeeritu veetsin hommikul bussis, nii et tööle jõudsin ka 15 minutit hiljem, kui kavas oli.

Ja õhtul koju tulles küsis sama tädi mu käest uuesti piletit ja siis sinna peale veel üliõpilaspiletit. Ma saan aru küll, et ta terve päeva vaatab erinevaid nägusid, aga minul viskas küll kopa ette, kui ta teist korda ei uskunud, et ma pole üliõpilane. No olgu, ei olegi ju enam. Aga dokument kehtib ju aasta lõpuni

Mõned asjad ei muutu kunagi...

Ah jaa... Tundsin, et peaks mainima. Ma suutsin end taaskord köögis nii põhjalikult vigastada, et kogu trükkimine toimub suuremas osas parema käe ja ühe vasaku käe näpu abil.

Hüppasin eile vaskau käe keskmise sõrmega niimoodi ananassikonservi purgi otsa, et verd purskas kohe. Õenäss rabas plaastrit, kui mina kiirelt tasku libiseva pilguga diivani poole tuikusin

Surm just ei saabunud, aga nii sügavat haavama küll endale varem orgunninud pole. Õhtul mõtlesin, et võtaks enne magama minekut plaastri ära ja siis läksin ühe pluusi nööbi vastu sõrmega ja verd hakkas uuesti igas suuna pritsima. Tuli uuesti signaalide vilkudes kööki plaastri järgi tormata. Täna ei julge enam üldse plaastrit ära võtta. Ega ma mingi sado-maso ka nüüd päris pole...

LUMI !!!!!!!!!!!!!!!! :)

Yeah, just nii vähe ongi vaja, et minu kärss rõõmsalt püsti läheks ja saba rõngasse tõmbaks - natukene vedelat, lörtsisegust lund. Eile hommikul tõmbasin kardinad eest ja silmi tuli kohe sära. OK, ma tean, et suurem osas (normaalseid) inimesi kirtsutavad sellisel hetkel nina ja kurdavad selle üle, et ei saa endale Mallorcal suvemaja lubada. Aga mulle meeldib, sadagu aga ainult rohkem.

Olgu, talve juures on alati üks negatiivne asi, aga see pole talve süü - Arukülas on ju loomulikult taaskord kodus niiiiiiiii külm olla. Praegu pole veel õiget talvegi, aga toas on ikka ainult mingid nirused 17 kraadi. Aga see on puhtalt selle putka viga siin. Ja probleemi saab lihtsalt lahendada - ega kaagi ei sunni ju mind siia nädalavahetuseks külmateraapiata tegema tulema.

Aga üldiselt on paar viimast päeva muidu ka väga positiivselt möödunud. Rootsi jalgpall pakub paari päevaga rohkem huumorit, kui Eesti oma terve hooajaga. Igatahes ma naersin reede hommikul ikka pikalt ja põhjalikult, kui lugesin netist, et üks Rootsi suurematest jalgpalliklubidest on lasknud juhuslikult börsil osata suure osa oma aktsiatest ära Põhjamaade vingeimal pornokunnil :P Suur huumor, mida pärast seda uudist kõigi konkureerivate klubide lehekülgedelt ja fännide foorumitest leida sai.

Klubi nime muutmist võiks nad igatahes kaaluda - Stockholmi AIK (Allmänna Idrottsklub - Ühinenud Spordiklubi) asemel Stockholmi APK (Allmänna Porrklub - Ühinenud Pornoklubi). Yeah, me likes... Naljadest, mis puudutavad pensioneerunud mängijate võimalikku tulevast karjääri või staadionil toiduna müüdavaid vorstikesi ma ei hakka isegi rääkima.

Lisaks peaks mainime ära veel selle, et mu professionaalne eneseväärikus sai ränga hoobi. Sai siin ajaviiteks sobratud Euroopa erinevate riikide jalgpalli liigade mängude tulemustes ja klubide koosseisudes. Kõigepealt suutsin ma imestada pikalt ja põhjalikult, miks Stuttgart ei lase Timo Hildebrandil mängida. (Punastan tagantjärgi põhjalikult ) Ja kujuta ette mu shokki siis veidi hiljem, kui ma avastasin, et Timo seisis samal ajal hoopis Valencia väravas. Millal see veel juhtus, et ta sinna läks? Miks ma midagi ei tea? Piinlik on, rämedalt piinlik...

Aga ma vähemalt teadsin, et Cristiano Luccarelli läks Itaaliast Livornost Ukrainasse kaevurite klubisse (freeky, I know).... Vähemalt kõiki suviseid transfere ei maganud ma siiski maha.

Catch up....

Nii... püüame olukorda parandada. Mul ja blogil oli lühike kuid valus lahutus. Mina ei viitsinud temaga lihtsalt tegeleda ja leidsin endale muud seltsi. Blogi poetas paar pisarat ja kannatas välja, kuid tiris mu nüüd tagasi ja sundis üles tunnistama kõik vahepeal tehtud patud.

Alustame siis algusest...

25. okt, neljapäev

Hommik... äratus... töö (sai seda vist ikka natuke tehtud)... koju... tudule...

26. okt, reede

Äratus... tööle... U17 jalka (külm, igav, külm, Tallinna mitte tundev autojuht)... töö... poodi... koju... natuke vedelemist... Coldrex... uni...

Päeva tsitaat:
"Oota, kas ma elan siin?"
Autot juhtiv töökaaslane kolis hiljuti Tallinnasse ja ei tunne linna eriti. Seetõttu sai autoga natuke valesse kohta pööratud ja järsku saabus eelmainitud hüüatus. On arusaadav, et linna ei tunne, aga oma elukoha võiks ikkagi ära tunda - kuigi hüüatus siiski ei saabunud tema elukoha juures.

27. okt, laupäev

Hommik... pea valutas ja niru oli olla. Eelmise päeva poeskäik ei andnud siiski põhiasju, nii et 10.30 oli juba peaaegu hädavajalik minna tuua leiba ja piima. Saastamarket suutis mind taas üllatada - mina ostan traditsioonilisi toiduaineid ja kõik teised (absoluutselt kõik teised!!!!) ostavad õlut ja viina. Nice...
Siis sai ülejäänud päev vaadatud suusatamist ja arvutit, kuni umbes 19 tekkis tunne, et silmad panid pange ja pea valutad taas. Varajane tuttukeeramine...

28. okt, pühapäev

Üks silm tuleb lahti, väljas on jõle valge.... see sunnib teise silma ka avali. Ikkagi on kahtlaselt valge. Kell on 11.20.... mõnna!!! Tubli 15 tundi magamist järjest, kusjuures hea polnud ikka olla. Üks Coldrex kohe sisse ja siis saabus segadus - kas mingit kella keeramise värki äkki ei olnud öösel??? Ilmselt siis oli, aga null teadmine sellest, kummale poole. Teeme telku lahti, äkki keegi näitab kusagil, mis kell on... nope... Arvuti - vähemalt see keerab ise kella ja päästis mu suuremast tragöödiast. Natuke akrobaatikat kõigi kelladega korteris ja sai jälle enam vähem järje peale.
Siis natuke telkut/võileibu/teed/kohvi/kakaod. Ja siis päeva suursündmus - arvuti lahti, Rootsi raadio hääl netist jooksma ja sebivate pallikeste, kes peaks kujutama jalgpallureid, pilt ekraanile. Jäin siis ootama meistritiitlit Djurgårdenile. Resultaat - hale kaotus tabeli viimasele, sitt mäng ja kolmas koht. Aus ülestunnistus oleks, et poetasin isegi paar pisarat... ma oli võidu tähistamiseks ju isegi mannavahtu (paki varianti, ise ei oska) teinud. Aga polnudki midagi tähistada.



Kui end natuke kogusin, siis dushshi alla ja raamatut lugema ja tudule...

29. okt, esmaspäev

Ikka veel raske kaotusest toibuda... Töö nõuab oma ja kohustuslik programm sai tehtud. Veidi rõõmu valmistas,et Fantasys kulutatud 8 punkti üleminekutele läks enam-vähem õigesse kohta. Koju... Sügav kaevamine külmkapis ja viimane laks neli päeva vana toitu. Ei maitsenudki enam nii hästi. Kommid päästsid natuke... Telkuprogramm (Ugly Betty - funnnni).... Peapesu... Raamat... Tudule

30. okt, teisipäev

Äratus... natuke tavalisest hiljem aga natuke tavalisest raskem. Kahtlane. Tööle, aga midagi väga palju teha polnudki - nipet täpet nikerdamist. Tavalisest varem koju... Täitsa mõnna... Nüüd meeldiv kodune vegetatsioon telku taustal. Mugav ja igav elu, aga praegu täitsa sobib. Vähemalt täna... :P

Kulinaarsed eksperimendid

Niii... nüüd siis Kristel suutis seda lõpuks, ta pani mu endale süüa tegema. MINA KÜPSETASIN TALLE PANNKOOKE!!!! Jätke see päev meelde, see on ajalooline.

Kui suursündmus kõrvale jätta, siis sai täna tööalaselt veidi vesteldud ühe päris nunnu U17-ga :P Muidu suurem osa ajast professionaalne laisklemine...

Kui tuju on paha....

Kui muu naerma ei aja, siis see aitab alati!!!!

Üleüldse tasub sinutoru.com'i vahel sisse taguda sõnad "pat & stanley" ja saab natuke muhedaid/naljakaid multikaid vaadata. See, et vestlus neis käib prantsuse keeles pole üldse eriti oluline (ma ju tean, sest ma ei saa sellest maaaa-zööön-zuuu-ääää värgist absoluutselt aru).

Selline päev, kus poleks tasunudki üldse teki alt välja ronida

See on täiesti masendav, kui mugavaks inimesed on muutunud. Peaaegu raske on meenutada aega, kus veel internetti polnud. Igatahes tööd siis küll teha ei saa, kui net on maas ja täna on net suurema osa päevast maas olnud, mis tähendab, et tööd pole eriti ka tehtud. Ainult natuke noritud - mis muu see teiste lugude toimetamine ikka on... Lausa julm tundub kohati teise tööd ja vaeva maha kustutada, aga kui juba selline võim kätte antakse, siis tuleb seda kasutada ja ehk ka kurjasti ära kasutada :P

Eriti arvestada, et kõrgemad jõud on väljamaal, nii et rõõmsalt annab Kärbeste jumalat mängida - kui keegi ei kontrolli, teeme oma reeglid.

Üldkokkuvõte on siiski see, et mitte ühtegi head põhjust pole ma veel leidnud, miks ma täna tööle ronisin, või üleüldse silma hommikul lahti tegin.

Ja kõik käivad siin täna selle näoga ringi. Või siis see tundub mulle ainult nii minu Coldrexise pilgu läbi (teine päev järjest droogide ja shokolaadikommide najal)...

Breaking news!!!! Team Furbos vallandas peatreeneri! Töökohta on pakutud Mourinhole!!!

Täna teatas jalgpallimeeskonna Furbos juhatus, et senine peatreener on vallandatud. Ka juhatuse esinaine otsustas ajutiselt meeskonna juhtimisest taanduda.

Staartreener Jose Mourinhole on pakutud võimalust tuua meeskond madalseisust välja. Meeskonnale lähedalseisvate allikate sõnul on tema nädalapalgana välja käidud summa 500 miljonit naela, mis on rekordiline kogu jalgpalli ajaloos.

Samuti on meeskond väidetavalt leidnud uue rahastaja, kelle isikut ei soovita avaldada. See võib aga tähendada, et viimasel ajal mitte nii säravaid esitusi teinud mängijate karjäär klubis võib läheneda lõpusirgele.

Eelkõige on ohus sel hooajal nõrgalt esinenud Scott Parkeri ja vigastustega kimpus olnud John Terry tulevik. Kindlasti on muudatusi aga kavas väravavahtide osas, kes paaris viimases voorus on olnud täiesti kasutud.

Klubi juhtkonna kinnitusel ei asuta praegust seisu arvestades esilagu püüdma tabeli liidrit Hoppel FC-d ning keskendutakse selle asemel MAF FC enda selja taga hoidmisele.

Igatahes on selge, et klubi tulevik on ebakindel ning kui järgmine pingutus ja investeering end ära ei tasu, võidakse loobuda ka osalemisõigusest Aruküla/Freiburg Utd liigas.

Nädalavahetuse romantika

Sai jälle rõõmsalt kaks päeva maha vedeletud. Natuke koristamist - nii toas kui arvuti kõvakettal. Suur hunnik Marabou shokolaadikommikesi. Mõned piraatplaadid. The usual stuff...

Tegelikult olid reede õhtuks suured plaanid juba, aga need taandusid tavaliseks väikseks siidriks ja varajaseks tuttuminekuks. Kuigi jah, tegelikult sai juba neljapäeva õhtul kokku lepitud, et Tallinn tuleb vallutada. Ja kokkulepe ise oli juba päris omanäoline - parimad diilid siin majas sünnivad MSNi vahendusel, kuigi reaalne distants on õnnetud 10 meetrit ehk... Aga kes see viitsib jalgu ja suud kulutada, kui ka muud moodi saab.

Et pea-aktsioon jäi laiskuse ja muude hädade tõttu ära, siis nädalavahetuse suursündmuseks sai tunnike jalutuskäiku koduses võsas. Seal ei muutu ka midagi. Tegelikult oli plaanis Leiva jõe ääres üks väike karujaht korraldada, aga Malle koerakari peletas mu juba poolelt teelt tagasi. Ei tahtnud riskida häbiväärse surma ja emme uute kummikutega (nendega, mille pärast Stockmannis juba veriseid lahinguid sai löödud). Nii tegingi fotokaga eemalt paar klõpsu, sahmisin veel veidi võsas ringi ja pildistasin sammalt ja kui külm lõplikult tahtis tagumiku küljest hammustada, kebisin koju tagasi.

Ikka veel närib see eilne värk...

Päeva tsitaadi I koht tuleb vist juba sellisel hommikusel kellajal välja jagada....

"Näe!
Jah, me nägime paska.
Naudi!
Jah, me nautisime suutmatust, pingutatust, stressi.
Armasta.
Ei, eriti palju armastust seal just polnud, rahvas buu'tas suuremas osas."

Mats Olsson, Expressen

Kehtib nii Eesti kui Rootsi eilse mängu kohta... fantastiline....
Tulemusi vaadates peaks kehtima sama hästi ka inglaste ja sakslaste kohta...

Jalgpall oktoobris.... ja star of the match is - miniseelik

Nii... irisemine maksab kurjalt kätte. Mina püüan panna ennast kenasti riidesse ja lõpuks külmetan vähemalt pooled kannikad küljest ära. Eile hommikul kui ma miniseeliku (ja ma mõtlen ikka kohe päris mini...) selga ajasin, et täitsa vahva mõte - väljas on enam-vähem inimlik ilm ja ega ma ju kuskil eriti ringi liikuma ei peagi.

Oi kui vale see oli... kõigepealt trampisin ma oma poolest saadik olematutes riietes Koplisse. Tore on, et kõik asjapuud püüavad pressikaid korraldada kusagil pärapõrgus. Kuigi tegelikult on Kopli päris võluv. Mulle sellini rahulik agulivärk istub.

Ja siis kui ma lõpuks Tallinna põhjaosast seiklemast tagasi jõudsin, siis arvati, et "äkki sa tahad ise jalgpalli minna vaatama - ma nagu ei viitsi". No tore-tore!!! Mitte, et mul sel hetkel iseenesest veel jalgpalli vastu veel midagi oli, aga niimoodi riides ma küll veel pole kunagi staadionil käinud. Väga out of place tunne oli... ja varbad olid juba mängu alguseks külmunud. Hea, et mul oli vähemalt nii palju oidu, et ma panin hommikul paksud sukad jalga Pluss poolele võib kanda selle, et vähemalt süüa sai (võileib polnud küll fantastiline, aga arvestades, et päeva menüü oli kella 18 olnud kaks tikuvõileiba ja tükk kooki hommikuselt pressikonverentsilt, siis ajas asja ära kenasti).

Mäng ise oli isase lehma väljaheite vääriline... Ma ei tule väljenditega, et "ma oleks ise ka paremini mänginud" või midagi, sest see oleks lausvale, aga samas pole mul ammu enam olnud au nii viletsat mängu ka näha. Tore oleks, kui mõni sell viitsiks vähemalt pallile järgi joosta või teeskleks kasvõi, et on valmis natukenegi pingutama. Eestlaste vingeim väravavõimalus oli igatahes see, kui üks Montenegro tüüp lihtsalt lidus palliga oma värava poole... aga ilmselt ta teadis siiski, mida tegi, sest iluväravat oma väravavahi selja taha ei sündinud.

Kui Eesti jätkab samas vaimus väravate löömist (või siis mitte löömist), siis saab aasta lõpus ilusaima värava valimisega küll kergelt ühele poole. Stiilis, kas valime ühe või mõlemad...

Mängu selgelt parim oli kohtunik... see peaks ütlema nii mõndagi. Aga samas mulle meeldivad kohtunikud, kes ei loobi igas suunas kaarte, vaid kõigepealt räägivad mängijatega, teevad seda mitte vihaselt ega pahatahtlikult, vaid rõõmsa naeratusega ning kui sigatsemine jätkub, siis on sama rõõmsalt naeratades karmid. Me likes!

Jalgpalli pettumuste rida staadionil külmetamisega kahjuks ei piirdunud... Rootslased suutsid teha oma aasta halvima mängu ja mängida Põhja-Iirimaaga viiki. Ma panin eile õhtul juba svenssonite EMile pääsemise tähistamiseks oma Sverige-pusa valmis, aga lõpuks osutus see peaaegu kohatuks. Laiskus siiski takistas mul hommikul kapist uusi riideid otsiamst, nii et nüüd ma vehin päev läbi ilma õige põhjuseta sini-kollases ringi. Suurepärane ajastus...!!!



Just selline tunne on endal ka praegu...

PS: kui kellelegi tundub, et kuupäev ja kronoloogia ei jookse kokku, siis tegu on õhtul postitamata unustud mölaga + natuke hommikusi täiendusi.

Keegi moepolitsei numbrit teab?

Tunnistan - mulle tõesti meeldib aeg-ajalt teiste välimust kommenteerida, karmimatel päevadel selle kallal iriseda, aga tegelikult on mul ikka suures osas ükskõik, kuidas teised välja näevad.

Aga vahel haaraks küll telefoni.... või käärid. Maitse üle ei vaielda, aga u 50aastane mees ei tohiks ühelgi tingimusel kanda kitsaid nahkpükse. Ja vähe sellest, sinna juurde triiksärki, tagumikust alla poole ulatuvat laia nahkjakki ja PRUUNE KINGI. Hallooooo???!!!! Asi ei saa ju olla ainult minus ja minu maitses?

Aga ma hoidsin suu kinni.... :P Tundus kergem ja endale kasulikum.


Päeva tsitaat, I koht

"Saksamaa marss EMile on selleks korraks lõpule viidud. Ja nagu me teame, on nad marssimises head - nad on näidanud seda kahes maailmasõjas..." David Fjäll, FanTV

Ma saan aru, et see polnud ehk poliitiliselt päris korrektne ja teema on mõnele rahvusele tundlik... aga naersin ma päris põhjalikult ja pikalt.

Päeva tsitaat, II koht

"Mis ei tapa, teeb vigaseks!" Urmo Aava

Vanasõnad vajavadki vahel kohendamist ja uuendamist...

Must see thing!!!!!

Ja sõnu polegi vaja.... Seda lihtsalt peab nägema!!!!

Keelepolitsei tegutseb... ihaldama vs ihardama?!

Aeg-ajalt kerkib esile tõsiseid probleeme ja eesti keel on veider... Tänase päeva probleemi algus seisnes küsimuses, kas õige on omasooihar või omasooihardaja? Keeletoimetaja väitis, et sõna ihardaja pole olemas nagu pole ka sõna ihardama, on vaid ihaldama.

Kuigi probleem polnud esilagu minu oma (ihardamisest ei teadnud ma varem midagi), siis kollektiivne otsus oli, et ihardama sõna peaks olema kindlasti olemas. Ihardama ja ihaldama on peaaegu sünonüümid - ihaldama vaid veidi romantilisema alatooniga ja ihardama tiba kiimasem.

Rääkige veel, et eesti keel ei käi ajaga kaasas :P

Nädalavahetus John Smith'iga

Mõnna - esmaspäev peab ikka alati algama täpselt ühte moodi... Ja esmaspäeva hommikud on ikka täpselt sama rõvedad. Tõsi, enam küll pole hommik, aga selle järelnähud on endiselt tunda. Eriti see et järelnähte tuli leevendada 200g kummikarudega.

Ok, asja oleks andnud muidugi ise ka parandada ja mõistlikul ajal eile magama minna, selle asemel et raamatut lugedes iga peatüki järel mõelda, et loeks veel ühe.... ja siis kui lõpuni jäi 40 lk, siis tabas mõte, et loeks äkki raamatu lõpuni.... tõesti fantastiline mõte. Mitte et raamat oleks halb olnud, aga asjaga ei saanud lõpule enne kella 1 öösel ja hommikul oli totaalne meeltesegadus, mis raamat kotti pista, et ei peaks trollis nõksudes lolli näoga udust akent passima ja endale ette kujutama, et midagi on ka läbi selle näha.

Nädalavahetus oli tegus... Käitusin nagu korralik perenaine kunagi - pesin, kraamisin ja kokkasin. Asi ei möödunud küll täiesti ilma vigastusteta, parema käe pöial on endiselt raskelt haavatud ja täiesti kasutamiskõlbmatu.

Ja pesemine tuli suuremas mahus ette võtta ka täiesti planeerimatult. Trampisin pühapäeva lõunal innukalt järve äärde mõttega nautida loodust ja tutvuda kodukandi mülgastega. Ja mülkad need olid... Tegelikult oli päris muhe esialgu, aga siis sattusin kõrkjapuhmas koha peale, kus raja peal oli ees suur lomp. Et kalamehe kummikuid käigu pealt taskust tõmmata polnud, siis otsustasin võsa kaudu ringi minna. Tunduski esialgu päris kena ja peaaegu kuiv. Ja siis oli üks erinevate kõrgustega kohta ja ma mõtlesin et teeks pikema hüppe. Tegin ka... otse põlvest saadik mülkasse :D Mööda asfaltrada järve ääres promeneerivad perekonnad ja vanapaarid vaatasid mind ilmselge halvakspanuga, kui ma räpaselt ja mudast lirtsudes tagasi kodu poole liipasin. Mmmmm.... romantika missugune. Lisaks sellele oli külm ka....

Aga nüüd John Smith'i juurde.... Tema sai mu näo naerule igatahes terve nädalavahetuse jooksul ja võtab kergelt muigama veel praegugi. Ja kõige vintskem asja juures on see, et John Smith'i pole olemaski (või vähemalt seda, kes mind muigama ajab). Aga tänud Marko Kaljuveerile - päästis ühe lausega kohe terve tapvalt igava ja unele ajava Inglismaa-Eesti mängu. Nimelt - super vutikommentaator Kaljuveer teatas siis, kui näidati tribüünil istuvaid John Terry't ja Alan Smith'i "Näete, John Terry ja John Smith vestlevad!". Jeeeeeessss.... John Smith.... Ma usun küll, et Alan Smith on tahtnud oma mustematel päevadel olla anonüümne John Smith, aga kas siis teleülekandes peab talt kogu sära ära võtma??? Mängid ta ta ju niikuinii ei saa....

Mis puutub muidu mängu - mõttetu.... ja ootuspärane.