One of those days

Täna on lihtsalt üks selline päev, kus kohe ei jaksa midagi teha, ei taha midagi teha, ei viitsi midagi teha, tahaks juhtme seinast välja tõmmata ja seda nii umbes täpselt lähemaks 100 aastaks.

Laupäevaöine unedefitsiit vist jõudis täna kohale. Silm ei seisa üldse lahti ja seda hoolimata röögatutest kogustest teest, kohvist ja mulliveest ning neist kõigist tulenevast konstantsest pissihädast. Aga samas pole midagi imestada. Reedel passisin poole ööni seda toredat asja nimega olümpia, siis laupäeva hommikul ajasid naabrid mu võimlemise ja kultuuriga üles varem, kui plaanis oli. Laupäeva õhtu algas suusatamise ja mäesuusatamisega. Siis tuli curling ja see oli täitsa põnev. Ja siis tuli iluuisutamine. Ja siis kui see läbi sai, oli kell ootamatult saanud peaaegu 5 hommikul. Pühapäevast metsamüramist silmas pidades oli äratus pandud kella 11, aga juba 10.08 oli ukse taga üks onu, kes tilistas järelejätmatult ja seda kõike selleks, et küsida, kas ma tahan kartulit ostan. Ma soovin talle südamest jalaseeni ja kõhulahtisust. Kummalisel kombel oli eilne päev enam vähem okidoki. Korraks tikkus marsaga Tallinna sõites uni peale, aga selle pühkis ära tibutav vihm ja pärast dušši all käimist kannatas isegi hokit vaadata ilma suurema Une-Matiga kraaklemiseta.

Aga tänane öö juba imes. Mingil seletamatul põhjusel tegin ma silma kella 4 paiku lahti ja siis ei jäänud enam magama. Või noh, ilmselt mingi 6.45 jäin, sest kella 7 äratus oleks peaaegu pea plahvatama pannud. Ja nüüd on kael kange ning uni silmas. Varbad on ka niisked, sest väljas on valida kahe pinnasevormi vahel – jää või veelomp. Okei, tegelikult on kolmas variant veel, kohati on jää lombi alla.

Aga ma ei vigise. Vähemalt pole mul nii tapvalt palju tööd, nagu eelmisel nädalal. Ja homseks lubatakse juba jälle külma, mis tähendab, et siis on lombid kadunud ja saab tegeleda kuiva jalaga liuglemise ning kontide murdmisega. Ning õhtul saab veel pügada, nii et äkki saan ma vastu kõiki ootusi ilusaks kah.