Me, Myself & Lolo

Alles paar päeva tagasi arutasime Anetiga Vormsis, et telkus näidatakse liiga harva Pingviinipoeg Lolo multikaid. Ja üleüldse, miks neid DVD peal müügil pole.

Läksin mina siis järjekordset sünnipäevakingitust otsima ja mis ma leidsin? Loomulikult Lolo plaadikesel. Ja kaks nõuka multikat pealekauba. Nii et lähipäevadele on kavandatud pingviinimaraton.


***

Üleüldse mõtlesin ma koju jõudes, et taaskord on "pilt on, aga elu pole" situatsioon. Asju oli jälle ümberpaigutatud, aga ühtegi inimest ikka näha polnud. Tekkis juba tunne, et ma kujutan kõike seda ette ja hakkan muutuma veel imelikumaks, kui ma muidu olen.

Aga siis tuli pohmas Kristel :D

Ja siis hakkasid ülevalt naabrid tavalise süsteemi alusel lõõtsa tõmbama. Nii et maailma ordnung veel püsib...

***

Multikatest rääkides... Nad on muumid ka ära vägistanud.

Freezing my ass off

Jõul on üle elatud. Sellele vihjab fakt, et ma endiselt hingan ja liigun. Rasvapolstrit sai ka kasvatatud nii pool mõistlikult ja ilma üleliigse orgiata. Polstri kasvamisele aitas kaasa loomulikult see, et nelja päeva jooksul oli ainus distants, mida ma paar korda päevas läbisin diivanilt küüni nurg taha välipellerisse ja siis kipsat-kapsat kiiresti diivanile tagasi. Okei, ühe tiiru mere äärde ja teisele poole teede võssa tegin ka. Aga see andis max 2 km liikumist nelja päeva kohta. Füüsiline aktiivsus on hämmastav.

Laupäevase päeva lühidialoog võtab kokku nii mu voodisse juurdumise kui välipeldiku temaatika:

u kell 11
Ema: Mis asja sa istud siin?
Mina: Ma mõtlen, et peaks peldikusse minema….

u kell 14
Ema: Sa istud ikka veel sama koha peal? Liigutanud ikka oled?
Mina: Ei…
Ema: Misasja sa istud siin siis?
Mina: Ma mõtlen endiselt, et peaks peldikusse minema…

Järelmäng: peldikusse jõudsin umbes kell 15.

Ja järeldus kogu loost? Välikemmerg detsembrikuus likvideerib isegi kõige pakilisemad loomulikud vajadused.

***

Välikemmergust rääkides… Keegi tahab tööl ka seda vist tekitada. Igatahes aken oli kempsus lahti jäetud ja mul tekkis kange tahtmine minna teist kempsu otsima. Sellist, kus saaks käia ilma kinnaste, jope ja karupüksteta.

***

Minu tubane teki-all-ja-teetassiga jõul muidugi ei päästnud mind üleelusuurusest nohust. Nina kukub kohe küljest ära. Ja taskurätikuid läheb pakk tunnis umbes.

Lisaks sellele on mul väga sensuaalne kähe ja nasaalne hääletoon. Nüüd oleks ilmselgelt viimane aeg oma isiklik pornotelefon avada.

***

Ma sain tööle uue arvuti. Aga rõõm on selline poolik. Loomake töötab küll nobedamalt, kui eelmine, aga kõik programmid on paigast ära. Duhhh. Nokk kinni, saba lahti, saba lahti, peadpidi kogu täiega hanges. Ja kui püüan murele lahendust otsida, siis it-abi saadab arvutifirmasse ja arvutifirma it-abisse ja kõigil on üldiselt üsna pohhui.

***

Kodus toimub ka mingi elu, mida ma tegelikult kohanud veel pole. Tulin pühapäeva õhtul Vormsist. Tuba tühi. Külas käinud Selmast olid maha jäänud pudel punast veini, kaks kiivit ja kaks mandariini köögi laual.

Jäid minust sinna ka eile, kui tööle kaapisin.

Kui saabaste lirtsudes eile poole kümne paiku õhtul koju valgusin, oli esik täis kohvreid ja seljakotte ja keegi oli müranud vannitoas, aga mitte ühtegi inimhinge näha polnud. Kui ma nii poole kaheteist paiku uinusin, polnud ikka veel kedagi näha-kuulda. Kui ma hommikult tõusin, kah polnud kedagi. Alati on variant, et keegi põõnas teises toas, aga ma igaks juhuks ei läinud kontrollima. Isegi kui keegi oleks põõnanud, siis vaevalt et oleks hinnatud seda, kui ma virutanuks tule põlema, teatanud „ah sina siin!”, tule kustu lasknud ja minema jalutanud.

Vaatame, kas täna õnnestub rohkem elu leida planeedilt kodu…

Ohsaissaristike

Mõnede asjadega on juba kord nii, et parem kui neid ei koge. Aga mingil põhjusel astun ma ikka sellesse ämbrisse.

Meil oli eile tööl nii-öelda jõululõuna, aga üks 70+ vanuses on oli meid kutsunud külla, nii et me siis pidasime seda jõululõunat seal. Ma küll mõnes mõttes suveüritusel sain aimu, mida tähendab tööpralle, aga poole aastaga unustab. Ja siis veel mõtled, et süüa saab ja kui on väike seltskond, siis pole hull….

Nakaaaaa! Onul oli valmistatud selline eeskava. Asi lagas mingi pildiprogrammiga (haigutasin omaette nurgas selle ajal), siis oli „humoorikas” slaidiprogramm (kiskus juba natuke piinlikuks – oleks tahtnud naerda, aga ei tohi ju) ja siis kohustuslikud kõned.

Ma mõtlesin, et nüüd on tseremooniaga korras – puugin kõhu täis, võtan klaasi veini ja hõljun hanges kodupoole. Looda sa! Onu oli lubanud, et ta teeb meile krambambulit (mingi vana tudengite kahtlane alkojook) – selleks oli loomulikult vaja laulda sinna juurde sobivat laulu ja keset tuba kastrul rummiga põlema pista. Sensatsioon, missugune. Lõpuks jook muidugi maitses nagu hullult magus glögi. Ma vist ei oska ikka hinnata piisavalt…

Ja kui ma nüüd arvasin, et sööme koogi ära ja siis hakkab koju hõljumine, siis endiselt nakaaaa…. Siis tõmbas võõrustaja onu kitarri välja, jagas kõigile laulikud ja tuli südantlõhestavaid ballaade segamini joomalauludega. Ja kõik laulsid! Ma ei teadnud kuhu häbenema minna, nii imelik oli. Kogu mu šokk vist paistis näost välja, sest mõned hakkasid lõpuks mult küsima, kas on väga imelik ja ega ma veel ei põgene paanikas. Peaaegu põgenesin. Õnneks tehti siiski pärast kooki kiire lõpp ja kella 19ks sai tagasi tavalisse maailma.

Oh dsiisas, Kenti uus plaat pole kunagi nii hästi kõlanud, kui sel hetkel, kui ma koju jõudes selle üürgama panin.

***

Ja et eile oli süüa palju, siis täna hommikul sai tööl jälle notsut. Aga kui nüüd keegi juba teatas, et laulaks jõululaule, siis ma otsustavalt lahkusin :D Selliste asjadega nalja ei tehta, saite aru!

***

Nüüd liikluskaosesse seiklema. Kõigepealt tuleks leida marsa, mis viib esivanemate juurde, siis marsa, mis toob tagasi linna, siis natuke meelelahutust (kinud ja muud trallid), siis koju ja siis homme saarele. Kas ma võin palvetada mingit orkaani, mis ei laseks mind enne uut aastat sealt ära tulla? Ma võtaks hea meelega küll pikad pühad…

***

Hääd jõulusiga!

Lumehelbeke plörtsti

Et mul on vähemalt kirjutamise osas pikad juhtmed (loe: mõte jõuab blogisse hirmus pika nihkega), siis ma kasutan juhust ja rõõmustan siinkohal selle üle, et inimestele ei meeldi pensionil olla. Vähemalt sportlastele.

Et Janne Ahone jälle lendab, meeldib mulle täitsa. Eriti meeldib mulle aga, et pärast paariaastast pausi lendab ja suusatab jälle ka Felix Gottwald.

Üleüldse on kahevõistlus puht esteetiliselt äärmiselt vahvaks muutunud - ma ausalt öeldes ei pirtsuta, kui poodiumikaadrid sisaldavad korraga Gottwaldi, Jason Lamy Chappuis'd ja Magnus Moanit. Vot see on eye candy!

***

Istudes edasi hanges...

Nädala tsitaat tuleb Rootsi laskesuusakommentaatorilt: "...ja nüüd on Björn Ferry lasketiirus. Näita nüüd, Björn. Lase kõik mustad maha!"

Mitte eriti poliitiliselt korrektne...

Aga sellest kaugel pole samuti naaberriigi telekanali toimetaja tulevikuvisioon suusatamise teemadel: "2014. aasta olümpial Sotši võisteldakse muuhulgas 10 km torukübarasõidus (ühisstart), võileivasprindis ning alastiteatesõidus kohustusliku soovahetusega. Otsuse võtsid vastu Jürg Capol ja Vegrad Ulvang Kariibidel peetud rannapeol."

Seda alastiteatesõitu soovahetusega vaataks huviga. Rahvas tahab ju tsirkust. Mina olen rahvas ja tsirkus meeldib mulle ka!

Ahistatud, alandatud ja kanalisatsioonisüsteemi poolt mõnitatud

Võtame kõik järjekorras ja natuke veelgi enam…

***

Eelmisel reedel pidasime siis tööl maha osaliselt minu režissööritööna valminud laste jõulupeo.

Tabavalt „tädi Raivo” sektsiooniks nimetatud jutupliiatsi osa elasin enam-vähem üle. Ainult et hädad algasid siis peale, kui me saime oma planeeritud jutud loetud-joonistatud, aga pudilased ei tahtnud üldse uttu tõmmata ja muid asju tegema hakata. Mis on lahendus? Suured joonistuspaberid põrandale ja tatikatele vildikad kätte. Ma muidugi üle ei küsinud, kui väga mõnedele emmedele meeldis, et nende kaheaastased igas suvalises suunas ja seal hulgas ka enda riiete peale veekindlate vildikatega vehksid. Pole minu süü, et nad viisakalt joonistada ei oska.

Ja üleüldse ei püsi ma tänapäeva popkultuuriga kaasas. Päkapikke ja jõuluvanasid keegi eriti joonistada ei tahtnud. Kasse aga küll. Ainult et lõpptulemuseks oli, et mina joonistasin sellise korraliku vuntside ja pika sabaga kõutsi (olude sunnil küll rohelise) ja kaks printsessikleidikeses viieaastast defineerisid kassi enda jaoks kui Hello Kitty. Okei, ma tean küll, mis asi on Hello Kitty ja igasugune roosa nänn erutab mind ka, aga tuleb tunnistada, et päris lambist ma ei oska küll Hello Kittyt joonistada. Ja veel vähem tuleb mulle sõna kass peale silme ette Hello Kitty… Njaaa, kui mina väike olin, olid teised aja. Kassid olid karvased ja tigedad elukad sirelipõõsa all, mitte plastmassist plönnid vilkuva pastaka küljes.

Ja muru oli rohelisem ja taevas oli sinisem…

***

Näidend? Selle osas olen ma endiselt pisut traumeeritud. Ma arvan, et lavalisel esinemisel polnud väga hädagi, kuigi päris põnnid suuremast osast aru ei saanud ja avalikku tsirkust oli lõbusam vaadata täiskasvanutel. Aga selline kooli näitetrupi tase oli igatahes. Kuigi oma tipprolli muumi-näidendi Filifjonkana ma muidugi ei ületanud. Mulle sobivad ikka õeluskotid paremini, kui halba perekonda sündinud tublid ja nummid päkapikuhakatised.

Aga see päkapikk, kellele mind näidendis mehele pandi, oli tüütu. Selles mõttes et nagu….khm, ma saan aru, et me pidime stsenaariumi järgi ühe koha peal kallistama, aga see ei tähenda, et ülejäänud 15 minutit näidendis peab mul käest kinni hoidma (heal juhul) või käppa õlale-puusale toetama (halvemal juhul). Ma tundsin ennast nagu pisut üleliia käperdatuna. Lastenäidendis ei pea ju päkapikud omavahel kabistama, või olen ma millestki aru saanud? Lisaks sellele ei taha ma mitte päkapiku-kabistatud saada. Ega ka kolleegi-kabistatud saada, kui me juba sellele teemale läksime…

Mossitava päkapiku ahistamine.
***

Et nädalavahetuse veidrused ikka täiustatud saaks, tuli ju pühapäeval käia aastalõputurniiril jalgpalli ka mängimas. Olematus vormis ja endiselt veel mitte pallile pihta saades. Pool ajast olin vahetusmängijate pingil, pool ajast jooksin segase näoga ringi, paar korda sain palli ka puutuda ja kõrghetkeks oli kui lõin seisvast pallist mööda. Kogu tsirkust esireast jälginud minu teismeea lemmik „jalgpallur” Kertu irvitas mu üle. Ma katsun mitte isiklikult võtta. Mina pole jalgpallur, aga ega tema ka pole :P

Viletsale vormile vihjab muidugi muuhulgas ka see, et umbes 14 minutit väljakul sörkjooksu ja kellel olid esmaspäeval jalad natuke valusad, ah?

***

Eile sai kunagiste rahvusringhäälingu kaaslastega natuke aega veedetud – niimoodi rahulikult istudes ja keskööks koju minnes. Aga täitsa tore oli rahvast näha ja lobiseda. Minu maitse jaoks natuke liiga palju vabadussammast, päevapoliitikat ja majanduskriisi, aga mis seal ikka. Ülejäänud inimesi huvitavad ühiskondlikud teemad vist rohkem kui mind. Aga selle teadmisega ma suudan elada küll…

Põnevaks läks siis, kui ma koju jõudsin. Trepikotta stendile oli päeva jooksul tekkinud nummi silt, et alates 00st kuni 05ni pole vett. Ja mina tahtsin pead pesta. Palvetasin siis kuni kraanini, aga sealt nirises ainult ilma surveta natuke vett. Hambad sai pestud, meigi (osaliselt) maha võetud aga ei mingit peapesu. Ehk siis kõigepealt saan ma alles pärast südaööd tuttu ja pean veel hommikul varem ka tõusma, et enam-vähem sotsiaalselt aktsepteeritav välja näha. Valus.

Kusagil korteris ööbis ka õenässakas ja tema kohalviibimisest andsid tunnistust saapad esikus, aga rohkemat temast ei näinud ma ei õhtul ega hommikul. Loodetavasti pole siis öö jooksul Kristeli kambrikeses reivi korraldatud…

***

Kuna ma suurem asi jõulufänn pole, siis kingituste avamist alustasin ma ka juba eile. Kristel natuke nagu mõnitaks mind – roosa minilamp, mis käib raamatu külge, et ma saaks oma pimedas nurgas lugeda. Aga olgu, roosa vabandab alati kõike :D Nii et täname!

***

Nüüd kepsutan asutuse jõululõunale. 25 krooni sai panustatud veinieelarvesse ka ja muuhulgas mainitud, et rosé on üks tore jook. Jääme ootama, kas vihjed jõudsid pärale :D

Leia pildilt üks viga!

Mis on sellele pildil valesti? Õun on ilus, kodumaine ja ise kasvatatud, ilma ussi ja kemikaalideta. Aga totaalselt läbi külmunud! Klõbiseb ilusamini kui jääpurikas...

Mina oma suures geniaalsuses unustasin Vormsist toodud õunad rõdule. Kui väljas on -20 kraadi siis rõdul on vähemalt -10 kraadi ja see pole õunte säilitamiseks kõige parem temperatuur.... Ma oletan.

Küsimus on selles, kas kord ära külmunud ja siis üles sulatatud õunad kõlbavad süüa? Või viskan kohe oma ilusad õuna-nunnud minema?

Lady Gaga wannabe

Tänapäeva maailm on hukas - lapsed laulavad jõulukontsertidel munadega naiste laule ja sunnivad vanainimesi fotokaameraga viletsakvaliteedilisi videoid tegema...

Enlarge your penis!

Pealkirjareal olevat lauset oma meilbox'is nähes sirutub käsi tavaliselt kustutamis-klahvi järele. Aga see video on hea. Ja üldse mitte perversne. Ning nunnu. Millal enne on peenise suurendamine nunnu olnud?

Hunt ei murdnud kodu lähedalt...

Endiselt elus, uskumatu. Tean. Aga laiskus piinab mind ja laiskus on suuremat sorti kirjutamise/trükkimise/mõtlemise takistaja. Lisaks sellele veetsin ma kogu kuu alguse PÖFFi-hundi seltsis, ehk siis pimedas ruumis, passides helendavat ekraani.

Täitsa tore PÖFF oli sel korral. Eriti toredaks tegi asja see, et lõpuks jõudsin ikka suurema osa neist filmidest, mida näha tahtsin ka ära näha. Mõned kompromissid tuli ju teha, arvestades, et kui kaks filmi ikka ühel ajal on, siis mõlemat vaadata ei saa. Ja kui mingid tolgused minu eest kõik piletid on ära ostnud, siis ka filmi vaadata ei saa… Lihtne ja uskumatult loogiline, kas pole?

Lühiretsensioon?
• Kill the Referee/Les Arbitres – hea dokkar Euro2008 kohtunikest, naljakas, asjalik, Howard Webb’i kohalolek tegi kogu värgi eriti kuuliks, sest inside stoorid on alati vahvad. Vaadake! It’s a must! (kogu film on muuseas juutuubis olemas, alustage minu lisatud lingilt! kahjuks kül itaaliakeelse tõlkega)
• Män som hatar kvinnor/ The Girl with Dragon Tattoo - raamat oli parem kui film, aga Micke Nyqvist päästab iga asja. Mis ei tähenda kusjuures, et halb oleks olnud. Väga hea oli! Lugege! Kes ei jaksa/ei saa, vaadake! Kohe must, must, must read/see asi!
• Allt flyter/ The Swimsuit Issue - film meeste kujundujumisetiimist. Umbes nagu Full Monty aga natuke suurema nunnufaktoriga.
• Looking for Eric – mõnna feelgood film allakäinud inglastest ja kõikevõitvast sõprusest. Samas, ühe asja võiks selgeks teha – Eric Cantona on ikkagi jalgpallurina parem kui ta on näitlejana.
• The Life and Death of a Porno Gang/ Zivot i Smrt Porno Bande – huhh, see oli elamus omaette. Kohe päriselt. Segu lausponost ja peade mahasaagimisest. Ehk siis film rändpornoteatrist. Pühapäeva õhtul kella 21ks väga sobiv meelelahutus :D Ja tõestatud on, et veri mind kinolinal igatahes ei häiri.
• Ordinary People – täpselt minu maitse järgi sõjafilm. Sõda näha pole ja tegevust pole ka peaaegu üldse, aga mõjub nii, et pärast tahaks hakata ise ka kogu maailma allakäigust päästma hakata. Ja ilusa, õnnetu, maailma poolt laostatud hingeeluga noormehe oma kaitsva tiiva alla võtta…

***

Kuidas ma muidu olen andnud oma panuse maailma parandamisse? Mitte kuidagi, on õige vastus. Kui juba laiskus takistab mul blogisse kirjutamast, siis seda enam takistab see mul kõike muud tegemast.

Aga eks ma järgmisest nädalast hakkan tubliks. Jälle. Mitu korda ma seda lubanud olen? Palju. Aga järgmisest nädalast hakkan päriselt ka tubliks, sest mul on vaja kõvasti tekste kirjutada, veel rohkem neid kujundada, kakelda tehnikaga (tõenäoliselt), kakelda inimestega (sest ega nad ju vabatahtlikult midagi ei tee), korraldada üks laste jõulupidu (don’t ask!) ja minna teeselda, et ma olen endiselt spordiajakirjanik ja mängida natuke jalgpalli (lugeda: avalik enesealandus saaliturniiril).

Ja kusagil kogu selle jama vahel peaks vist jõledusega nimega jõulud. Kas keegi tahab kinki? Olgu, äkki saate. Kui ma enne jõule viitsin poodi minna/selle peale mõelda. Seni võivad kõik kingilootjad närviliselt palvetada, sest ma pole ostnud/valmistanud/varastanud/misiganes mitte ühtegi (MITTE AINUMASTKI) kingitust mitte kellelegi. Ma olen seni ainult ennast premeerinud ja sedagi juba ammu, kui nimetasin suuremad väljaminekud iseenda jõulu- ja sünnipäevakingituseks…

***

Kõigi muude sensatsioonide kõrval, oli eile meie asutuse jõuluüritus – seminar ja söök. Hinnang seminarile – sisu okei, tool tagumikkutappev. Hinnang söögile – 5 punkti skaalal niru 2 (notsu oli väike ja rasvane, kartul kõrbenud ja hapukapsas hapu, makaronisalat koosnes ainult makaronist ja majoneesist ja vorstivaagna kõrvale oli ainult haugata hapukurki, magustoiduks olnud pannkoogitordist ma ei räägigi – pannkook ja vahukoor on kombinatsioon, mis mind eriti ei eruta). Ehk siis päev, mida oleks võinud kasutada töö tegemiseks, aga ei teinud ei tööd ega saanud seda aega ka millekski mõnusaks kasutada. Kui ma tahaks eriti õel olla, siis ütleksin, et päev sai raisatud.

Aga vähemalt sain kõvasti komplimente oma seeliku eest. Nii et mis on minu parim omadus? Minu seelik… H&M does the trick. Milline ego-buust!

***

Lisaks sellele kavatsen ma üleüldse täna ilusaks saada. Pudelihari läheb juuksurisse! Puhuge fanfaare! Sest see pundar peas on karjunud juba vähemalt kuu-paar juuksuri järgi, aga ma lihtsalt keeldun igasugust hädakisa kuulamast… Nüüd lihtsalt polnud enam valikut – kamm keeldus ilma veomasinata juuksepahmakat (või vähemalt asja, mis minu juukse-skaalal tähendab pahmakat) läbimast. Ehk siis kusagil 6 paiku õhtul saab must taas inimene. Peaaegu…

Good stuff comes from Riga

Üldiselt ma jõulu-eri-tooteid ei seedi, aga Karums ületas mu ootusi. Mustsõstra-kaneeli kohuke on päris omapärane. Heas mõttes omapärane. (Foto kohukesest on ka omapärane, halvas mõttes omapärane...)



Ja siis üks jumalik seelik trügis ka Lätist vägivaldselt kaasa. Seelikut ei huvitanud absoluutselt minu finantsseis või rõivastusvajadused. Seelik nõudis kaasa võtmist ja ei sallinud vastuvaidlemist. Seejuures oli ta üks ülbe norrakas hoopis, mitte lätlane... Aga mis seal ikka, ju tema kaval plaan oli mind rünnata Läti kaudu. (Erinevalt Karumis fotost näeb see pilt vähem omapärane välja, sest ma kasutasin BikBoki kodukat ja mitte oma õnnetut mobiilikaamerat...)

Mahakantud!

Tööl toimub inventuur. See tähendab, et mingid tondid käivad ringi läpakaga, mille külge on ühendatud selline triipkoodi lugeja nagu poodideski. Ja siis piiksutatakse kõik asjad läbi.

Täna jõudis järg minuni. Kuvar oli okei. Aga kui arvutikastini jõuti, selgus, et see oli mahakantud :D Pole siis ime, et ükski süsteemi uuendus kunagi minuni ei jõua - minu arvutit ju ei ole reaalselt olemas. Hästi...

Nii paju siis riik minust hoolibki. Mahakantud töövahenditega mahakantud töötaja.

Thierry ja tema käeline tegevus

Keda jalgpall ei koti ärgu lugegu. Aga keda huumor kotib ja jalgpall ei huvita, lugegu ikka.

Taustainfoks vähem-teadjatele. Prantsusmaa-Iirimaa MM-kvalifikatsioonimängu lisaajal krahmas Thierry Henry käega palli. Jalgpallis teatavasti seda teha ei tohi. Aga kohtunik ei näinud ja käega haaramise järel lõi Prantsusmaa (ehk Thierry meeskond) värava ja pääses MM-ile. Ehk siis Prantsusmaa sai ebaõiglast edu ja Thierry külge igasuguseid toredaid tiitleid.

Mehe profiili wikipedias läbis pärast mängu järgnevad muudatused:

22.15: CHEAT! (added)
22.16: Replaced content with 'hahahahahahahhahaha'
22.17: Is a cheat (added)
22.18: Is a fucking french wanker! (added)
22.19: Thierry Daniel Henry is a French Association Football player and cheat… (added)
22.19: Replaced content with ”is a cheat”.
22.20: Like most of the french nation henry is a cheat, clearly handling the ball to reach the world cup finals (added)
22.20: Name changed from Thierry Daniel Henry to DICKFACE.
22.22: CHEAT (added)
22.22: On the 18th of November, 2009, in a game versus the Republic of Ireland; Henry famously controlled the ball with his hand before assisting a goal to give his team the lead while robbing Ireland of their deserved advantage on the night. From this day forward, Henry was officially declared "le Chéat" (added)
22.23: He is considered the biggest cheat in world football since Diego Maradona (added)
22.24: Name changed to ”Thierry Daniel Henry Cheaterius XV”, profession changed to ”is a notable french handballer”
22.25: He is also a dirty cheatin ****! (added)
22.28: Name changed to Thierry ”Globetrotter” Henry.
23.34: An out and out cheat who was once popular for supposedly being a gentleman player. What an absolute disgrace (added)
23.49: Added to section ”Awards and honours”: ”Fairest Player 2009”.
11.20: Word c*nt added to article. 22 times.

***

Ja kui see veel piisavalt lõbus polnud, siis väljavõte google’i otsingust:

Minu panus võitluses seakaga...

... ehk siis seagripp on ohtlik, aga ära hülga sõpra veel selle pärast, et ta on siga!

Cesc goes küülik

Cescist saab jänes.
Andreist haikala.
Theost lõvi.
Bacaryst öökull.
Nummi. Head tegev. Mulle meeldib Arsenal endiselt :)


Kogu videot saab vaadata siit. Eriti meeldib mulle see, kuidas jänes (Cesc) ajab tänaval mingit meest taga. Suur huumor.

Kontrollitud absoluutselt mitte keskmine Eesti elanik

Täna on kolmapäev. Esmaspäeva hommikul oli trollis piletikontroll. Rahvusraamatukogu juures. Teisipäeval oli trollis piletikontroll. Loomaaia juures. Täna oli bussis pileti kontroll. Mudamülkas enne Kristiine keskust. Mitte et mupokad oleks asja eriti agaralt ette võtnud, aga nüüd on nad veel uusi jahimaid ka avastama hakanud. Eilne ja üleeilne koht olid klassikalised (loe: rohelised mehikesed mölutavad seal sageli), aga vahetult enne Kristiine ristmikku on ikka uus geniaalsus – paremat kohta ei leidnud, kus hommikuti ummikuid tekitada?

Ja üle-üldse. Millest selline agara kontrollimine tuleb? Valimised on ju juba möödas, nüüd peaks olema paariks aastaks rahu majas ja ennast pole vaja tõestada. Või on muposse tööle läinud Hendrik-mängin-avalikult-lolli-ja-vahel-ka-Maiet-Norman hakanud juba alluvaid varavalges (või siis meie kliimavöödet arvestades pimedas) õue peksma?

Ehk siis olen ma keskmisest enam kontrollitud viimastel päevadel ja tunnen mupo karmi hingust kuklas.

***

Keskmistest rääkides. Suurepärane alkokampaania käib, mis väidab, et keskmine Eesti elanik joob aastas ära 12 liitrit puhast alkoholi. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui sa aasta läbi jooksid ainult ühte jooki, siis tuleks selle koguse kokku saamiseks iga nädal (kõik 52 nädalat ilma igasuguste kõrvalekalleteta) tarbida kas üks pooleliitrine pudel kanget alkoholi, 8 pooleliitrist õlut, 12,4 0,33-liitrist purki long drinki, 2-3 pudelit viinamarjaveini või 10 pooleliitrist pudelit siidrit. Sorry? Kolm pudelit veini või kümme purki siidrit nädalas? Ma ei saa sellist kogust kokku ühe kuu kohtagi. Ehk siis sellest küsimus – kes kurat kogu minu alkoholi ära joob?

Aga olgu, ma kompenseerin oma alla keskmise jäämist kindlasti millegi muuga. Näiteks pidi keskmine Eesti elanik sööma ka aastas 8 liitrit jäätist. Minu puhul võib koguse rahulikult duubeldada, või siis õigupoolest juba tripeldada. Sama moodi pidi keskmine eestlane jooma aastas 14,5 liitrit mahla (minu puhul ikka ka vähemalt duubeldame kogust). Umbes sama palju nagu alkoholi. Ja üle-üldse, kas keegi on kunagi uurinud, kui suur osa joodud mahlast läheb alkohoolsete kokteilide segamiseks?

Ehk siis lihtne järeldus. Keskmine eestlane sureb ilmselt alkosurma. Mina suren jäätises sisalduvate transrasvade ja mahlas sisalduva suhkru kätte. Kes võidab?

***

Alkoholist rääkides. Serblased otsustasid hakata võitlema jalgpallivägivallaga, kehtestades seaduse, mis ei luba staadionil alkoholi tarbida. Esimene uurimine on ka algatatud, sest politseil on olemas tõendid kamba kurjategijate kohta, kes Serbia ja Rumeenia vahelise MM-i valikmängu ajal avasid pudeli alkoholi ja tarbisid siis selle sisu. Nüüd ähvardab neid umbes Eesti rahas 5000-8000 krooni suurune trahv või kuni kahe kuu pikkune vangistus.

Kus on loo üldhuviline point? Siin. Kurjategijate nimed on ka teada - Boris Tadic, Tomislav Karadzic, Snezana Markovic-Samardzic. Ehk siis Eesti mõistes Toomas-Hendrik Ilves, Aivar Pohlak ja Laine Jänes. Serbia president, jalgpalliliidu president ja kultuuriminister. Nad seisid vip-loožis, avasid pudeli šampust ja tähistasid Serbia jõudmist MM-ile. Vot nii!

GRRRRRRRRH!!!!!

See pole enam muu, kui sulaselge ahistamine. Räägin taaskord naabritest.

Hakkasid nemad aga oma tavalise kultuuriprogrammiga peale ilusti minu toa kohal. Ma ei viitsinud ennast ärritada ja kolisin lihtsalt siis teise tuppa. Koos arvutiga. Ja panin muusika mängima, et siin omaette rõõmsalt näppu visata. Ja arvake, mis siis juhtus! Läks 10 mintsa mööda ja need raiped kolisid siia toa kohale musitseerima ja tattnina hüppama. Mida fakki! See on jälitamine! Ahistamine! Teadlik ja tahtlik piinamine!

Ja nüüd me siis võitleme. Nemad mängivad lõõtsa ja kepsutavad, mina lasen arvutist täisvõimsusel Kenti. Vaatame, kes võidab. Kui enne ei saabu muidugi öörahu ja politsei ei võida....

***

Kuigi ma arvan, et ka naabrid võidavad meie võitlusest, sest ma pakun neile kõrget kultuuri. Kenti uus plaat on sitaks hea!

God save the Queen. And British youth…

Inglise noored (just need samused, kes igatsevad 13aastaselt endale lapsi ja näevad välja nagu Wayne Rooney) briljeerivad jälle. Seejuures ei taha ma kuidagi väita, et eesti, norra, itaalia või somaalia omad oleks kuidagi ilusamad, säravamad või intelligentsemad, aga lihtsalt inglased suutsid end taas tõestada.

Et Inglismaal mälestatakse igal aastal suurejooneliselt maailmasõdade ohvreid ja asutatakse veterane, siis sel aastal tuldi muuhulgas ideele vaadata, mida noorsugu ajaloost teab. 2000 inglise jõmpsikat vanuses 9-15 eluaastat said võimaluse vastata II maailmasõda puudutavale küsimustikule.

Ja tulemused? Mõned säravamad näited siit:
• Iga kuues tattnina arvab, et Auschwitz on II maailmasõja teemaline lõbustuspark
• 25% tattninadest on veendunud, et aatomipomm visati Pearl Harbouri peale
• Iga 20nes tattnina arvab, et Holokaust oli pidustus, millega tähistati sõja lõppu

Ja asi läheb veel paremaks:
• 13,5% vastanud tattninadest arvas, et Hitler avastas gravitatsiooni aastal 1650
• 7% vastanud tattninadest arvas, et Hitler oli Saksamaa jalgpallikoondise peatreener
• Ja 8% vastanud tattninadest arvas, et brittide olulise tähtpäeva Mälestuspäeva (Remembrance Day) sümbol näeb välja nii…


No comment!

Kui õel oled sina?

Maailma teadlased on olnud sõiduvees. Taaskord. Igatahes on mingid tondid Brocki ülikoolis (väidetavalt asub kusagil Kanadas) jõudnud järeldusele, et mida suuremad on sinu näo mõõdud, seda õelam tüüp sa oled.

Ehk siis tuleb mõõta ära vahemaa ülahuulest ninajuureni kulmude vahel ja ühest põsest teise põseni ning saadud tulemus kokku liita.

Õeluse-skaala tõestamiseks kasutasid fantastilised teadlased hokimängijaid (üllatus-üllatus Kanada puhul muidugi) ning leidsid, et need mängijad, kes keskmiselt veetsid rohkem aega karistust kandes (teate küll, kui hokijääl kakluseks läheb, siis mõned lükatakse pleksiklaasist puuri), olid suuremate näomõõtmetega. Ja et üleüldse inimesed pidavat instinktiivselt pidama suuremate nägudega tüüpe pahatahtlikumaks.

Püüdsin siin ennast ka sellesse suurepärasesse teooriasse rakendada, aga kahjuks pole mul adekvaatset mõõduvahendit käepärast. Kõige adekvaatsem, mis ma leidsin, on suurte ruutudega kaustiku leht, mille ühe ruudu laiuseks ma lugesin tinglikult 0,5 cm. Vastavalt sellele saan ma kokku tulemuseks 5 cm + 7 cm, mis teeb kokku kõigest 12 cm. Ma olen natuke pettunud, sest näideteks toodud kuulsad inimesed olid suuremas osas ikka kobedama larhviga. Neist "tigedamad" tüübid ikka sinna 19 ja 18 cm kanti. Ega ma siin mingi softi pole, selge!

Nii et nüüd kõik oma nägu mõõtma! Ma tahan võrdlusmomenti!

Toidublogi vol 3 – diskrimineerimine

Eile oli koolitus. Selle sisse kuulus ka lõunasöök. Sattusin siis istuma pika laua ühte otsa ja toitu kanti lauale alustades teisest otsast. Ehk siis olin umbes eelviimane, kes roa kätte sai. Toiduks oli miskid juurikad koos notsuga. Kõrval istunud kõik said oma juurikate kõrvale kaks sellis umbes sentimeetri jämedust viilu notsu, nii umbes 5x4 cm tükk. Tuli siis minu port – üks viil notsut suurusega 2x5 cm ja natuke ära kärsanud pekki. Yay! Katsusin mitte isiklikult võtta.

Kui praad söödud, toodi kohvi ja kooki. Selline suur (noh, 7x4 cm) valge koogitükk šokolaadi kastmega. Kui kõrval istunutele ära oli toodud ja veel kahel peale minu polnud maiustust ees, siis ma nii pool naljaga teatasin, et raudselt siis laua otsa tulevad väiksemad tükid, sest köögis avastati, et kook hakkab otsa saama. Ja teate mis? Tulidki väiksemad tükid. Kuigi ainult MULLE. Umbes poole väiksem, kui kõigile teistel….

Mida fakki!!!!!

Aga ma katsun diskrimineerimisest üle olla. Kuigi ega see pole kena niimoodi mu kaaluprobleemidele vihjata.

***

Aga mis olnud, see olnud. Nüüd tuleb veel nädalavahetus läbida ja siis uuel nädalal uue innuga riiki teenima hakata.

Aga kõigepealt Vormsisse mineku nänn poest ära lohistada, siis nänn kokku pakkida, siis ennast ära kasida ja linnapeal natuke sotsialiseeruda, siis mingil vähemalt pool-sündsal ajal horisontaalasend sisse võtta (loodetavasti oma kodus ja oma voodis) ning siis enne kukke ja koitu bussi peale kebida, et buss siis praami peale viiks ja loodetavasti praam toob kusagil pühapäeva õhtul tagasi ka. Kõlab nagu plaan? Jaaa! Sõidame!

Müstika

Ma olen ilmselt Eesti kõige veidrama telefonioperaatori klient. Aga arved on seal eriti veidrad. Eelkõige ei saa ma aru nende sõnumi hinna arvestamise loogikast. Aga ma ei kurda, kui keegi nüüd seda arvas...
Siiski - kuidas saab maksta 5 SMSi Eesti siseselt rohkem, kui 12 SMSi roamingus? Kas keegi suudab selgitada?


Seejuures esimene number näitab SMSide arvu, teine koguhinda käibemaksuta ja kolmas koguhinda käibemaksuga.

Ma olen produktiivne...

NOT!!!

Ei viitsi midagi teha. Kui keegi peaks tulema kunagi minu surma järel süüdimatule ideele mulle mälestustahvel paigaldada, siis see eelnev lause peaks saama sellesse raiutud raudselt.

Tänase päeva pistsin ma näiteks lihtsalt tagumikku. Aga see-eest oli lõbus. Vaatasin sinutorust stand up sketše ja lugesin. Oi, head asja lugesin. Aga jagada pole ju mõtete, sest see oli rootsi keeles. Aga igatahes tuleb öelda, et ma esimest korda avastasin, et twitter on lahe. Küll aga lahedana klassifitseerumine eeldab head huumorimeelt ja absoluutselt igasuguse hea maitse puudumist. Ehk siis ainult kaks sõna - Soran Ismail. Minu uus kangelane - humoorikas, perversne, poliitiliselt õigete vaadetega (see tähendab minu vaadetega) ning vihkab lapsi ja toidu valmistamist. Tõeline kaasaegne noor inimene.

***

Homme hommik saab olema hallelujah moment. Äratuskell on pandud 9ks. See on umbes sama, mis magada lõunani, arvestades, et tegu on tööpäevaga. Thank good koolituste eest ja thank ülemus võimaluse eest enne koolitust mitte kontorisse minna.

Nii saab rahuliku südamega Dinamo-Interi mängu vaadata. Kuigi rahulikku olemist rikuvad Kruusi-Kivisilla debiilsed kommentaarid. But you can't win them all!

***

DIF sa lisaks kõigele peksa ja on lauluga teel Rootsi tugevuselt teise liigasse. Ma ei leia selle kirjeldamiseks sobivat roppust, nii et kujutlege selle koha peale omal vabal valikul mõni suguorgan.

.

Operatsioon õnnestus, patsiendi saatus on aga veel lahtine

Huhhhhhh, kergendus missugune. Djurgården ei kukkunudki Rootsi meistriliigast välja. Veel. Kolm võitu kolmest viimasest mängust päästsid koha üleminekumängudele. Hea seegi.

Mul peab ju ka mõnel päeval olema võimalus rõõmsalt üksi tühjas korteris lõuata, eks?

Åh, en sådan härlig dag, Djurgår´n vann, Djurgår´n vann!

:)

Toidublogi vol 2

Seeriast "parem hilja kui mitte kunagi".

Sai siin juba mõni aeg tagasi cevapit tehtud. Seda mõnusat Balkani vorstikest. Pildireportaaž kokandus-bonanzast, mis lõppes tõeliselt hea suutäie ja hingematva sibulalõhnaga.

Erinevad surnud loomad peenestatult ja maitsestatult


Sibula hakkimine a la Katri


Vorstikeste voolimise liin


Produkt teel ahju


Värske sibul, tomat ja kurk on hää salat


Produkt pita vahele...


...ja salat pääle.

Nämmu!

:)

Toidublogi vol 1

Kristel tuli koju koos isa sünnipäeva toidulaariga.

***

Kristel: Anna taldrik, ma panen sulle tüki kooki.

Panen siis mina taldriku laua peale ja hakkan endale teed nikerdama. Kui ma siis uuesti ringi pöörasin, ootas mind see pilt. Tõesti, üks kobe tükki kooki :D Aga samas, tükk on defineerimise küsimus...


:)

Selma forever!

Inimesed kipuvad mind süüdistama asjade kogumises – väidetavalt ei viska ma kunagi midagi ära. Ptüi! Pulli sitt, ma ütlen!

Asjade mitte ära viskamise superstaar on hoopis Selma. Lisaks kõigele kolis ta näiteks mitte prügikasti vaid oma koju ära näkileivad, mille realiseerimisaeg lõppes aastal 2002, vana tolmuimeja, mida ta kunagi ei kasuta (keegi ilmselt ei teagi, ka see töötab), VHS maki aastast 1986 e. Kr. ja katkise teleka. Aga eks kõik on millekski vajalik. Vähemalt minu toast sai need välja.

Kuigi mitte ilma tsirkuseta. Iga mu toa vaiba karvakese vahel on vähemalt terake suhkrut, kõik on pea peale pööratud ja asjad, mis talle ei meeldi, ära visatud. Või vähemalt paberiprügikasti aset täitnud karp ja vetsupoti küljes olnud potiseebi hoidja on Selma reidide käigus kadunuks jäänud.

***

Aga eks oma noosi saime meiegi kätte. Kummalegi korterielanikule kingituseks üks käterätik ja paar sukkpükse. Needki ajaarvamisest kusagil eelpool Kristust.

***

Aga läbielamised a la Selma on veel väikesed. Oma laksu sain ma kätte sõber töötervishoiu arsti juures ikka.

Enne kõik ette ja taha kinnitasid, et seal ei tehta midagi ja puha. Fakk, millised alatud valed. Millest alustati? Ikka lausest „Võtke istet, mõõdame vererõhku ja siis võtame vereproovi.” Ja siis me mõõdame vererõhku ja küsime veel, miks see süda nii kiiresti lööb. Ei tea, kas mu näost ei olnud veel näha, et vereproovi mainimine oli vale taktika.

Ja siis kui vereproovi tegema hakati, läks ikka pilt ka tasku. Mõnna.

Ja mis me kohe kõige selle peale teeme? Loomulikult kardiogrammi! Et arsti ka saaks küsida, et miks see süda nii kiiresti lööb. Hallo, mind just torgiti ja ma käisin ära teispoolsuses. Rõõmustage parem, et üldse lööb.

Ja kõigi nende piinade peale kästi kirjutada alla paberile, mis kinnitas, et võin oma tööd teha küll ja ühtegi tõbe küljes pole, mis esmapilgul tööga seotud oleks. Refleksid töötavad, silmad näevad (vasak küll kehvemini kui parem) ja isegi selgroog pole kõver.

Tore! Aga ärge arvake, et ma kunagi veel ilma füüsilise vägivallata töötervishoiu arsti juurde lähen ja usun jutte sellest, et midagi koledat nad ei tee. Teevad küll. Kõik arstid on saatanast!

***

Ja selle kella keeramise võika ka ikka korralikult ette võtta. Tund aega tagasi ei päästa midagi. Oleks siis vähemalt kolm-neli tundi lisaks saanud, aga see nipet-näpet on ju täielik mõnitamine.

.

Ööööääääk!

Tundus, et lihtsalt peaks mainima, et lehed kirjutavad rõvedusi, aga eelkõige seda, et inimesed teevad rõvedusi.

Mingi tont otsustas, et ta hakkab madusid, gekosid ja skorpione Norrasse smuugeldama. Aga kuidas seda küll teha? Muidugi, paneme aga väikesed boad sokkide sisse ja teibime keha külge. Ja gekod teibime jalgade külge. Ja skorpioni pistame kotti.

Ja ega tollitöötajad ju kahtlustama ei hakka, kui sul särgi alla mingi elu vohab. Aga olgem ausad – ma poleks küll see tolliametnik olla tahtnud, kes tüüpi kontrollis. Mul hakkas piltidest juba sutsu paha.

.

Igavus sai uue tähenduse

Ma just hetk tagasi lubasin endale, et ma ei kurda mitte iialgi (I I A L G I !!!) selle üle, et mul on igav. Päev läbi töö-faking-tervishoiupäeval annab sõnale igav uue sisu. Nädal aega pimedas, pehmete seintega toas tagumikku kratsida tunduks nagu tõeline seikluspark selle kõrval.

Sellistel päevadel ma kohe naudin elu!

***

Ah jaa, et asi veel parem saaks, siis ma pean homme minema töötervishoiuarsti juurde. Ma loodan, et kellelgi pole kahe silma vahele jäänud see, et ma ei seedi arste. Ainuke lohutus on see, et "päris" arstid nimetavad töötervishoiuarste tolmutohtriteks. Ühte eksemplari sellest liigist võiks ju korra ehk lähedalt vaadata.

Mõtleme positiivselt!

.

Hullunud kurk

Stockis on jälle need hullud kollased päevad. Käisin tegin eile oma külalisesinemise ära. Miski hinge kinni just ei võtnud ja rabama ei sundinud. 19 eegu eest võib ju DVDsid rabad mõned. Ja kui ma rikas oleks, rabaks üht-teist muud ka, aga Bossist ja Tigerist ei näksi minu finantsolukord läbi ka allahindluse korral.

Aga toiduosakonnas ikka võib käia. Paar vajaliku asja ja siis tagavaraks makaroni, külmutatud pitsat, sprotti ja õunamahla. Elementaarsed asjad.

Küll aga tekitavad Tallinna poed segadust – ühes kohas on tarvis frukte kaaluda, teises mitte. Ja aeg-ajalt hägustub, kus poes parasjagu mässad. Eriti kui mingid trügivad kehad on kõik kaalud blokeerinud.

Nii ma siis avastasingi, et mul on korvis üks täiesti kaalumata kurk, kui ma juba asju lindile hakkasin laduma. Selleks ajaks olin ma vähemalt 15 mintsa järjekorras ennast kratsinud. Palusin siis paanikat täis silmadega enda järel seisnud tädilt kohta hoida ja tormasin kurk sõjakalt püsti fruktiosakonna poole. Enne seda jõudis juba tädi midagi vihaselt turtsuda, et ega siin inimestel aega üle pole, aga ma ignoreerisin teda. Aga katsu sa joosta hullu-kollaste päevade ajal stocki toiduosakonnas. Ja siis oli ühel kaalul paber otsas. Ja siis teise kaalu peal vajutasin kogemata klahvi pärlsibul kilohinnaga 128 krooni. Ja siis sain lõpuks kurgile kleepeka külge ja galopeerisin kurk õieli kassa poole. Kes see siis enam mäletab, milline kassa oli – see kus on sitapaber või see kus on mähkmed. Vist oli sitapaber. Jipiii. Minu kassa, minu korv. Kuulsin kohale lõõtsutades, kuidas selja taga olnud tädi teatas müüjale, et mingi lollakas jooksis kurki kaaluma (ilmselt minu laokil asjade kohta). Viskasin siis kiiresti kraami letile, kukutasin kogemata (võis siis alateadlikult tahtlikult) korra karbi sprotte selja taga seisnud tädi varba peale ja marssisin uhkelt kollane kott käes minema.

Ja kogu seda tsirkust oli väärt kurk, mis maksis 3.80. Hästi. Teeks täna jälle????

.

Rahvuslikud eripärad

Üks asi, mille peale ma esimest korda mõtlesin Eesti-Brasiilia jalka ajal ja mis nüüd ennast taas meelde tuletas, on see, et brasiillastel on ikka selle püha vaimuga mingi oma biif.

Jalka ajal ajas mind nagu pisut muigama, kui platsi ääres jooksis reklaam Banco Espirito Santo. Okei…. Hansapank, Swedbank, Parex pank, Püha Vaimu Pank. Makes sense, huh?

Aga täna avastasin lisaks sellele veel, et Brasiilias on jalgpalli karikasari nimega Copa Espirito Santo.

Kuidas püha vaim küll kõike seda jõuab? Ja siis nad räägivad, et jumal pole rahaahne. Püha vaim küll on. Igas bisnisis on käpp sees. Või see samunegi asi, mis tal on. Ei ole püha vaimu hingeelu ja füüsiliste eripäradega väga kursis kahjuks.

.

Lugu sellest, kuidas ma/me võimu haaran/me (MSNi põhjal)

Asi algas kõik sellest, et igahommikune varane ärkamine, seejärel trollile järgi lippamine ja 8 h töötamine on liiga nõrgalt hinnatud (loe: pappi tuleb vähe sisse).

Berit ütleb:
ja kus on kompensatsioon nende piinade eest, ah?
katri ütleb:
eks too närune raha, mis iga kuu arve peale niriseb olegi too kompensatsioon...
Berit ütleb:
ma tahaks paremat kompi...
või siis seda sama, aga rohkem
katri ütleb:
jah, tahaks sama, aga rohkem, nii paar (kümmend) korda rohkem
Berit ütleb:
now we're talking!
piketimaterjal, ma leian... taaskord
katri ütleb:
minu meelest ka... kui meie seda kuidagi reguleerida saaks, siis ei oleks küll probleemi mulle endale tundub
Berit ütleb:
küsimus on veel ainult selles, kuidas sinna reguleerimise kraani juurde pääseda
katri ütleb:
jah, kui seda teaks, siis oleks juba ammu seal kraani juures
Berit ütleb:
ja keeraks aga kraani kahe käega rohkem lahti
katri ütleb:
ega ma ka lõputult ahneks ei läheks, aga ikka väärilise tasu keeraks sealt küll
ma ei mõistagi miks ei võiks nii olla,et kõik rahulikult ära elavad...
peaks lihtsalt asjade hindu annapoole kerima või kõigile raha jurde kerima
milles probleem
Berit ütleb:
ma ka aru ei saa
teoorias oleks kommunism õige lahendus
nüüd tuleks see veel ka praktikasse rakendada kuidagi leninist erineval moel
katri ütleb:
jah, ma ei saagi aru kuidas see praktikas üleüldse hästi välja ei tule
ideed on ju kõik viimase peal
Berit ütleb:
lihtne lahendus oleks - võtta kogu riigi raha, liita kokku, jagada elanike arvuga, ja siis jaotada võrdselt kõigile laiali. samal ajal määraks mina presidendina ja sina peaministrina (paaritutel aastatel niipidi, paarisaastatel vahetame) kõik hinnad poes
näiteks leib 10 senti. armani kott 120 krooni
peaks asjad hakkama kohe ilusti eelarvesse mahtuma
haigekassa ja kindlustuse ja muu sellise joga paneme kinni, et saaks ikka kogu raha kulutamiseks jagada
katri ütleb:
jah
Berit ütleb:
ainuke asi, mis plaani ei sobi, on see, kuidas ülejäänud maailm meisse suhtuks
katri ütleb:
sinus kõneleb mõistuse hääl

***

Veidi hiljem. Uus hinnakalkulatsioon…

katri ütleb:
mitu miljardit see riigieelarve meil muidu on ka?
lihtsalt huvi pärast,et palju sealt käšši oodata oleks, kui selle endale saaks
nälg tuleb peale kohe selliste suurte mõtete juures
Berit ütleb:
mmmm.... ma ei tea. aga kui me näiteks, ütleme bahreini, üle võtaks, oleks raudselt rohkem käšši tulemas
katri ütleb:
bahreini võtaks küll, see sügistormine ilm hakkab ka koppa ette viskama
väikesviisi bigtime juba
Berit ütleb:
google kaudu leitud esmane info on, et Eestis on tänavu summa 96,7 miljardit
matemaatika ütleb seega, et arv tuleks jagada 1,4 miljoniga ja saaks teada oma isikliku sissetuleku
katri ütleb:
kui see rahva vahel ära jagada, siis oleks ka päris kobe ju
Berit ütleb:
samas riigijuhina võib ju ikka natuke rohkem võtta, eks? isegi kommunismis
katri ütleb:
jah, isegi kommunismis
kui me sealt ka ühe miljardi kummalegi ära võtame, siis inimesed väga palju vaesemaks ei jää
Berit ütleb:
ähh, ma püüdisn per nägu summat arvutada, aga nullidega läks segamini kuskil
nad ei märkagi seda
miljard meile per nägu on halduskulud
katri ütleb:
mh.. mul läks ka segamini
ma ka just kalkuleerisin
aga ei tule välja
või kuramus... äkki ei tulegi nii palju raha per nägu
Berit ütleb:
mul tuli nüüd välja. taandasin siin nulle ette ja taha ja tead mis? tulemuse ei ole üldse hea
katri ütleb:
jah...
Berit ütleb:
ilma meie miljarditeta tuleb 69 071 eeku per lõust ja see on aasta peale
katri ütleb:
ma ka just vaatasin
Berit ütleb:
vähem kui keskmine palk
hindu tuleks ikka räigelt alandada
katri ütleb:
jah..
Berit ütleb:
10 senti leiva kohta on palju sellisel juhul
katri ütleb:
10 senti leib ei oleks vast paha tegelikult
sest praegu maksab ju 10 eeku juba leib
kui mitte rohkem
aga hindu tuleb jah tugevalt alandada sellise taktika juures
millisel juhul muidugi pole meil ka oma miljardiga midagi peale hakata, sest ma usun, et ka praeguste hindade juures ei oleks mul päris miljardit vaja. päris napakaks ei maksa ka minna
Berit ütleb:
ei-ei. me saame siis välismaal šoppamas käia ja osta kallist väljamaa kraami
katri ütleb:
aa
no siis küll

.

Sit down, shut up!

Noniinoniinoniii, mõned (nimesid nimetamata, aga neid oli lausa mitu) siin kukkusid avalikes kanalites mögisema, et ma ei täienda oma blogi, jah? Aga kus ma olen lubanud, et ma seda täiendan – no ütleme näiteks ülepäeviti?!? September oli erand. Oktoobris on uued mängureeglid.

Lisaks sellele pole mul midagi kirjutada. Mitte et see mind enamasti takistaks, aga mõistliku inimese vaatepunktist asjale lähenedes, siis pole raport „tõusin üles, käisin kempsus, käisin tööl, käisin kempsus, läksin magama” suure ajaloolise väärtusega.

***

Lisaks sellele olen ma haige. Okei, peast pisut haige olen ma 24/7, aga nohu on mu viimasedki loomingukanalid ummistanud ja siis ei tule geniaalseid välgatusi, millega internetiavarust risustada, nii kergesti peale. Või siis kui tulebki, tõrjuvad hingamisraskused ja köhahood need ära.

Põhimõtteliselt on süsteem selline, et kõigepealt ma nuuskan, siis on nina kinni ja ma püüan suu kaudu õhku ahmida, siis tuleb köhahoog peale ja siis ma pröötsun ja luristan, kuni nina kaudu natuke õhku saab. Eriti tüütu on öösiti, sest see protsess on pikaldane, korduv ja segab magamist. Viimane tähendab aga seda, et päeval tikub vägisi silm kinni ja siis tuleb haigutada ja kui eriti agaralt haigutada, läheb lõualuu paigast ja suunurk katki. Vot nii. Selline õnnetusehunnik ma olengi.

Aga pole hullu. Kõike saab leevendada. Eriti meeldiva ja täiesti legaalse droogikombo annab 5 ml köhasiirupit iga 4 tunni tagant, mustsõstra-coldrex vastavalt vajadusele ja sinna vahele ebaregulaarselt aga samas peaaegu pidevalt vietnami salvi nuusutamist. Top nodge!

Kõige selle juures olin ma lausa valmis juba koju kraadiklaasi ostma (teate küll, välismaalt tulnud – äkki on sigagripp), aga tädi apteegi teatas, et seda asja neil küll pole. Ma ettusin apteegisüsteemis ja loobusin vidina hankimisest. Nende süü, kui ma nüüd igal pool tapvat taudi levitan. Kuigi vist ikka pole see samunegi svineflue – selle üks põhikomponent pidi olema ju lihasvalu ja mul küll muud lihasvalu ei esine, kui need kaks kükki, mis ma rumalast peast tegin, kannikasse põhjustasid.

***

Ja kuna mul ikka veel midagi kirjutada pole, siis täidame blogi just sellega, millega alati – rämpsuga.

Kui ma kunagi suureks saan, siis ma tahan ka endale sellist uksematti…


:)

Checklist

Enne kui homme hommikul svenssonite juurde lennata, tuleb veel:
* hakata triikima, et oleks mida pakkida;
* pakkida seda, mis triigitud sai;
* ja siis eel-pakkida, et ei peaks teispäeva ööd vastu kolmapäeva jälle pakkides veetma;
* tekitada mingi enam-vähem programm, mida svenssonite juures lisaks esmaspäeva õhtusele jalkale peale hakata;
* ja kõige raskem punkt - panna ennast vaimselt valmis viieks ööpäevaks väikese õe seltskonnas.

***

Private might survive!

:)

Vana klassik uues kuues

Mõned anekdoodid lihtsalt on sellised, mida saab varieerida kõikvõimalike tegelastega. Üks näide värskendatud vanast:

Thierry Henry, Zlatan Ibrahimovic ja Leo Messi hukkuvad autoõnnetuses.

Henry astub esimesena jumala ette: "Sa olid Maa peal tubli, kasutasid oma talenti ja sissetulekut jalgpalli ja heategevuse jaoks. Sa võid istuda mu vasakul käel."

Järgmisena astub Messi jumala ette: "Sa oled veelgi suurem inimene, kes on võidelnud paljude nõrkade nimel Maa peal. Sa võid istuda minust paremale."

Viimasena tuleb jumala ette Zlatan aga enne kui jumal jõuab midagi öelda, teatab Zlatan: "Kobi eest, vanamees! Sa istud minu koha peal!"

***

Muideks, see oli selle kuu 18. postitus, nii et missioon on täidetud. Mis ei tähenda veel, et rohkem postitusi sel kuul ei tuleks...

:)

Sügis

Kalendri järgi hakkas kusagil täna öösel sügis. Fine! Pole probleemi. Ongi parem õigustus pidevale vihmasajule. Ja nendel päevadel, kui ma just vupliteni märjaks ei saa, pole mul isegi vihma vastu midagi.

Aga üldiselt võiks nagu mingi ilma eest vastutav tüüp enam-vähem terveks päevaks ära otsustada, missugust produkti ta pakub. Vihma, päikest, tornaadot, lund…

Eelkõige tahaks ma püsivat otsust teemal vihm/päike. Sest see asi muutub juba pisut tüütuks. Nimelt istun ma tööl otse akna all (küljega akna poole) ja kusagil varasest ennelõunast hakkab päikselisel päeval päike otse sisse paistma. Kui päike paistab, tuleb kardin ette rebida, sest muidu ei näe kuvarilt midagi. Aga kui on sompus ja vihmane ilm nagu ei taha väga kardinat ees hoida, sest toas on pime. Aga kui on selline vahepealne ilm, siis ma rebin iga 5 minuti tagant kardinat ette ja kardinat jälle eest ära ja siis jälle kardinat ette... Ja seejuures pean ma jalutama iga kord ümber laua, sest see nöör, mida pidi kardinat rebida saab ei ulata kuidagi moodi sinna, kuhu ma istun ja ka siis kui ma püsti seistes püüan seda haarata oma laua poolelt, tuleb üle arvuti akrobaatikanumbreid teha.

Ühesõnaga, otsustage ära! Kardin kulub muidu ribadeks ja siis olen ma süüdi riigi vara raiskamises!

:)

Nädalavahetuse näputöö

Laupäeval kudusin, pühapäeval sõlmisin narmaid. Aga vaip sai valmis ja näpp villi (kohe sõna otseses mõttes...).


:)

Valikud, head valikud ja natuke vähem head valikud

Valik 1: Otsustasin eile õhtul, et väljas on nii soe küll, et kannatab dressikaga tööle tulla täna.

Valik 2: Hommik tundus sombune. Otsustasin dressika asemel ikkagi mantli panna.

Valik 3: Kuigi hommik tundus sombune, siis kahe silmaga kogutud vaatlusandmed ei pidanud vihmavarju kaasavõtmist vajalikuks.

Valik 4: Estonia juures bussi pealt ma tulles oli kaks võimalust – võta järgmine buss otse töömaja ette või jalutada. Et tibutas vaid õrnalt ja seljas oli pool-kilekas mantel, tundus jalutamine hea hommikune tegevus.

Valik 5: Kaubamaja juures tunnelist pinnale ronides hakkas natuke agaramalt tibutama. Valik oli kas tõmmata kapuuts pähe või minna sealt bussi peale. Otsustasin kapuutsi kasuks. Kui buss oli ära sõitnud, hakkas paduvihma sadama…

Resultaat? Kampsun on ära kuivanud, teksad on niisked ainult alt servast ja kingad ei tundu ka väga rõvedalt rõsked enam (vist sellesepärast, et ära olen harjunud niiskusega; kuivamisest kõnelemine oleks liiast). Ja hommikusest sajust on möödas 8 tundi.

:)

It’s a miracle!

Ja ei läinudki tervet aastat aega. MSN on tagasi (mitte, et ma seda kasutaks – appear offline on minu mode)! Ja veel uskumatum. Natuke muud tšikibrikit on ka tehtud, nii et ma saan taas youtube’i vaadata :)

Aga ega see nii lihtsalt ei läinud. Kõigepealt tuli meilboksi kirjake, et MSN on nüüd uuesti installeeritud, kasutage. Proovisin siis kasutada. No midagi polnud muutunud. Ikka ei loginud sisse ja kobises, et vana versioon on. Võtsin siis tigedalt telefonitoru pihku ja helistasin IT-poistele. Nikerdasid ja nikerdasid siis ja avastasid: „Sinu arvutiga on jah mingi tõrge.” No shit! Ma ärkasin jah, et tõrgub. Käskisid aga arvutis välja logida ja lubasid 20 mintsaga hakkama saada. Läks peaaegu tunnike, aga MSN toimib ja videosid mängib jälle. Flashi ei saanud, nii et virtuaalset lemmiklooma endiselt tööl silitada ei saa, aga mis seal ikka.

Can’t win them all!

***

Päeva tsitaat:

Crystal Palace'i treener Neil Warnock pärast 0-4 kaotust Scunthorpe'ile:

"We wouldn’t have scored in a brothel today."

:)

FarmVill takes over

Minu soov oma virtuaalset lehma lüpsta on veel suhteliselt kergekujuline, leian ma.

Sellele mõttele viis pisike sobramine sellisel toredal lehel nagu tjuvlyssnat.se (koht, kuhu rahvas saab üles panna naljakaid lugusid, mida on kogemata pealt kuulnud bussis, kohvikus, koolis, lillepoes või kus iganes). Seal rippus järgmine dialoog (vaba tõlge rootsi keelest):

Kaks ~20. aasta vanust kutti seisavad Göteborgis ühe baari ees ja arutavad, kas minna sisse või mitte.
Pärast umbes kümmet minutit seismist ja asja kaalumist pahvatab üks sellidest: "Kurat, milline mõttetu õhtu see oli. Sama hästi võib ju koju minna ja FarmVilli mängida!"

Tundub, et sellel õhtul polnud sumedas Rootsi öös muud kui lehmad ja sead :D

.

Moepolitsei külalisesinemine

Või noh, moepolitsei on äkki liiast öeldud. Moepolitsei kutsustakse tavaliselt siis, kui midagi on väga kehvasti. Sel korral tahan ma hoopis anda kohe kaks pöialt püsti julguse eest. Teadjamad teavad, kuidas mind erutavad värvilised riided meeste seljas. Sellepärast oligi üks hiljuti nähtud telesaada tõeline eye-candy ja seda absoluutselt mitte meeste enda vaid hilpude pärast.

Tehke järgi!


I could kill for those shoes! Nagu päriselt...


Ja selle kampsiku eest ka! Lisaks kahele pöidlale ajan kõik kümme varsvast ka õieli. Tõeliselt ilus asi ja plusspunkt selle eest veel, et ei istu mitte mingi 17aastase wannabe vaid asjaliku keskealise mehe seljas.

:)

Ahistamine, puhas ahistamine!

Tulen mina täna hommikul tööle. Tavalised esimesed liigutused. Arvutisse sisse logida. Meil lahti. Messenger lahti. Aga siis tuli stopp ette. Mina püüan sisse logida - MSN teatab vastu "You cannot sign into Windows Live Messenger because you are using an old version of Windows Live Messenger".

Whataf....???? Ma saan aru, et mul on saan arvuti ja eelajaloolised programmid, aga see nüüd küll õiglane pole :(

Poole päeva pealt tuli IT osakonnalt kirjake: "Microsoft on saatnud e-kirja, et Messengeri uuendamise nõue on tingitud vana versiooni turvariskidest, mida aga uuematel versioonidel enam ei ole. Hetkel tegeleme uue versiooni testimisega ning süsteemse installpaketi valmistamisega, mille loodame ka selle nädala jooksul kõigile kättesaadavaks teha." Installpakett, testimine? Mis see minu asi on? Mina tahan MSNi!!! Kogu lugu!

Ehk pean siis selle nädalakese vastu...

:)

Neeger kosmosesüstikus

Tahate minu nädalavahetuse mõttetera? Ei taha? Saate ikka!

Ärge kunagi enne kinno minekut söömas käies, kui teie käest küsitakse, kas suur või väike mahl, öelge suur!

***

Laupäeval helistas kusagil varasel pärast lõunal Lii („Sa pead tulema. Mul pole ju mitte ühtegi sõpra!”) ja kutsus mind kinno Tarantinot vaatama.

Enne sai võetud väike vokiroog hamba alla ja klaas mahla kõrvale. Erinevalt Liist jätsin ma õlle kohe plaanist välja, sest teadsin, et mu põis ei peaks sel juhul kino vastu. Mahl tundus kuidagi selline aktsepteeritav lahenduse – et ehk nagu saab hakkama.

Poole filmi pealt oli selge, et ega ikka ei saa. Kui pooled mõtted kulusid sellele, et „põis kohe plahvatab, kohe PLAHVATAB!”, siis ei saanud väga filmi nautida.

Lõpuks ei pidanud ma enam vastu. Elus esimest korda tormasin kinos keset filmi (okei, tegelikult maksimaalselt 15 mintsa enne filmi lõppu) pellerisse. Hea siis, et filmi ikka näidati Plaza 4. korrusel. Käbe alla, käbe üles. Galopeerides saali.

Esimene reaktsioon saalis – oot, trepp läks siit poolt servast ju üles? No jah, äkki ma mäletan valesti. Istuks siis äkki siia esimese rea nurka maha, pole vaja hakata teisi siiberdamisega segama, kui film niikuinii varsti lõppeb. Istun siis maha. Ja ekraani peal istub mingi neeger lahtises kosmoselaevas ja planeedikesed tuhisevad kõrvade ümber. What the f**k?!? Mis filmiga juhtus sel ajal, kui ma pissil käisin? EI OLE VÕIMALIK!!! VALE SAAL!

Kiiresti uuesti uksest välja ja kõrval saali. Koridoris olnud koristaja vaatas mind kui imbetsilli…

Ja Inglorious Bastads’i lõpp läks mul kaduma taltsutamatutesse naerupahvakutesse. Pitt ja sõbrad skalpeerivad fritse ja mina itsitan aga neegri üle… Napakas!

***

Film siis?

Täitsa hea. Parem kui ma ootasin. Skepsis Tarantino ja vananeva/vananenud Piti vastu ei olnud küll päris asjatu, aga siiski ülepingutatud.

Plusspoolele võib kanda lausa mitu asja:
* Daniel Brühl – ma olin unustanud, et see tüüp on päris muhe
* Onu-Komissar-Rex maniakk-natsikütina – kammoon, seda meest ei tohiks üheski filmis peale Komissar Rexi näitlejana kasutada. Tead ei ole võimalik ilma hundikoerata tõsiselt võtta.
* Brad Pitt kõnelemas räige ameerika aktsendiga itaalia keelt – oleks selle koha peal kõveminigi naernud, kui põis poleks nii pingul olnud.
* hea muusika
Miinused:
* ma ei näinud, kuidas Daniel Brühl maha lasti – olin kempsus sel ajal
* Bastards’ite seltskonna perverssusi-veidrusi oleks võinud ikka veel rohkem üle võlli ajada. Oli nagu humoorikas, aga mitte selline naeran-piss-püksis-humoorikas (vähemalt mitte normaalse põie täituvuse korral).

***

Aga te, raisk, ei kujuta ette, kui õnnelikuks ja heaks võib vahel kempsus käimine olemise teha!

:)

Neighbour goes Elton

And can you feel the love tonight
How it's laid to rest?
It's enough to make kings and vagabonds
Believe the very best
.......lalallalallaaa.....

Meil on uus kultuuriprogrammi repertuaar. Tegelikult oli juba kogu hommik imelik. Sellise varapärastlõunani mitte ühtegi piuksu, ei akordigi klaveril, kääksatust lõõtspillil ega plõnni kitarril. Aga nüüd on maailmakord jälle paika seatud. Muusikat tuleb. Kõigepealt Elton, siis Gena jalutamas vihmas. Vähemalt lood, mida ma varasema kolme siin elatud aasta jooksul pole kuulnud. Kui aga nad vähegi oma tavalist süsteemi hindavad, siis kuulen ma neid tulevikus palju.

Repertuaariga naabrid ei plõksi!

:)

Feissbuukimine ja reaalsus

Vanasti oli orkut elu, nüüd on feissbuuk – uuem, trendikam ja mängudega. Või umbes nii tundub areng vähemalt olevat. Mitte ainult minu, vaid kõigi puhul.

Küll aga hakkab valusalt kohale jõudma see, et kõigi, ja ma mõtlen koha absoluutselt kõigi, tuttavate jõudmine feissbuuki pole alati väga lahe. Orkutis mul juba ülemus oli, nüüd siis on ka feissbuukis. Ja „jah” nupule sai vajutatud raske südamega. Katsus sa töö ajast kahtlasi teste teha, kui ülemus ka seda näeb. Ja vigiseda, kuidas kõik imeb…

See big brother valvab teema on asja juures suhteliselt niru. Aga jah, infoühiskond, tuleb leppida.

Ja sõbrakutset ignoreerida ka nagu ei saa ju. See oleks ka kohe eriliselt imelik…

***

Aga umbes sama palju kui feissbuukimine, käib vahel reaalsus närvidele. Ma olen avastanud, et paljud feissbuuki ja orkuti „sõbrad” on palju lahedamad internetis, kui päriselt. Kui eile bussipeatuses silmanurgast kunagist klassiõde nägin, siis tegelesin küll saja muu asjaga, et üks kõik kuidas vältida seda, et tema mind märkaks. Küll oli vaja kotist midagi otsida, või hoopis teises suunas midagi olulist vaadata ja telefoniga mässata. Peaaegu piinlik hakkas endalgi. Aga mis teha? Veel vähem seedin ma neid vestlusi seeriast „Kuidas sul läheb? Hästi! Tore! (aga tegelikult ei huvita see mind ABSOLUUTSELT) Naeratus…”.

Parem siis juba kotisügavustes sobrada.

***

Nüüd veel 1 tund ja 41 minutit tööd ja siis kino buudjet!

:)

Kloostri taga metsas ja ka mujal...

Eile tutvustasin maakas-Kristelile pealinna võlusid ehk siis maakeeli viisin lapsukese botaanikaaeda. Lilled ja liblikad ja kogu krempel. Ühtlasi sai natuke seigeldud ka kusagil Pirita metsades. Ega ma täpselt teagi kus, aga häda polnud nagu suurt midagi. Heinamaa nagu heinamaa ikka ja üle selle kooberdades jõudis bussipeatusesse ka. Ehk siis kui tahate kunagi tulevikus Tallinnas maaidülli nautida, seadke sammud kloostri taha metsa.

***

Tänane päeva on ka asja ette läinud. Mulle täitsa meeldib selline poolsügisene ilm, kus vihma sajab. Vähemalt pole vaja ei endale ega kellelegi teisele otsida vabandusi, miks vedeleda voodis ja mitte midagi teha. Sai raamatut lugeda keskpäevani teki alla. Siis ronisin igaks juhuks välja sest, õues hakkas üha pimedamaks ja pimedamaks minema :D

***

Lisaks laisklemisele jõudsin pesu ära triikida, tolmu imeda (haltuurakas, sest hämar oli ju...) ja (fanfaarid-fanfaarid) hommikuks endale täitsa viisaka mannapudru valmis nikerdada. Kolmandal katsel õnnestus. Esimene üritus oli eelmisel nädalavahetusel – kees üle ja kõrbes põhja ja tuli kivikõva, sest mannaga sai liialdatud. Laupäeval läks umbes sama moodi. Lihtsalt üle keemisest tuli vähem tossu ja kõrbehaisu. Ja liiga paks oli endiselt. Aga täna oli nagu päris. Passisin kullipilguga poti kõrval, et ennetada kõik üle keemise sümptomid juba eos ja mannat panin tera haaval. Sai nagu peaaegu puder. Kui külm ära ei võta, võib must veel asjagi saada.

***

Ah jaa, eile oli hea päev. Heja Sverige! Zlatan rules! Ja mis iganes veel... :D

:)

BBC iganädalasest kullafondist

Kui igav hakkab, siis kooberdan alati hetkeks BBC kodukale, spordirubriikia ja nädala tsitaatide nurka. Kui tsitaadid on kord nii ja kord naa, siis Inglismaa staadioniteadustajate parimad palad on alati head. Või mis?

"Number 15, Arnold (long pause)... let's just hope Arnold does not come on!"
Arsenal stadium announcer when confronted with the name Arnold Mvuemba as he read out the Portsmouth team.

"Number 13, Zurab Khizanishvili.....try saying that with a gobstopper in your mouth!"
Stadium announcer with the starting line-ups for Gillingham v Blackburn.

"Today's attendance, at the start of the match at least, was 8239."
PA announcer at Blackpool, after half the Coventry fans walked out upon going 3-0 down.

"Substitute for Sheffield Wednesday. Coming off number 23, Jermaine Johnson. Going on, number six, Tommy Mills ..... eventually."
Plymouth Argyle commentator during the Sheffield Wednesday match, with neither player seeming to be in a rush.

Aga ka treenerid annavad oma panuse...

"It's just the two of us. We'll probably ride out in the sunset together."
Sir Alex Ferguson on his relationship with Arsene Wenger.

Ja Berit's best of'i lõpetuseks viimase tsitaadiga sobiv pilt. Platini vist ihkaks olla ükskõik kus mujal, kui näoilme järgi hinnata.


:)

Kas asi on jälle ainult minus?

Viimase aja tõeline trend on ise kodus leiava küpsetamine. Kõik küpsetavad. Kes rosinatega, kes pähklitega, kes kuivatatud-ei-tea millega. Ja kõik kiidavad. Kuidas see maitseb paremini, kui poest ostetud leiba ja kuidas pärast küpsetamist on tuba head lõhna täidis ja bla-bla-bla.

Täna oli tööl kohvilauale jälle maandunud pätsike isetehtut. Ja siis läks lahti! Kes kui kaua küpsetab, kas segab käsitsi, puulusika või miksriga. Kui palju panna vett. Mis sorti suhkrut. Kaua kääritada. Mida iganes veel. Ja siis see põhiline, et kes kellele juuretist annab ja millal keegi endale ka tükikese võiks saada.

Ma pole ikka niiiiiiiii out of place ammu tundnud. Ma tean, et ma ei haaku suurema osaga teemadest siin, aga see oli ikka tõesti veider. Kõik õnnest segastena leivahüsteerias ja tahtmist täis küpsetada. Mina küll ei taha. Kohe päriselt ei taha. Ja kui nüüd tõeliselt aus olla, siis minule väga ei läinud maitse poolest ka peale.

Aga seda viimast ma igaks juhuks ei öelnud…

:)

Only in Britain

Kuna mul täna midagi mõistlikku kirjutada, pole aga ühe posti päevas võiks ikkagi teha, siis pätsan paremaid palu teistest ja sisukamatest blogidest ja eelkõige lahedaid juutuuubi linke.

***

Igatahes on Inglise SkySports sel aastal otsustanud olla lahedad ja meeskondi tutvustada niimoodi ilusti liikuvate kehadega, mitte nagu tavaliselt plönnid virtuaalsel murulapil. Selleks on filmitud viimast kui üht Premier League’i mängijat ja nagu ma aru saan siis nii kodu- kui ka võõrsil dressis.

Üldjuhul on kõik tüübid saanud viisakalt jalutamise ja seismisega hakkama. Hulli uus superstaar Jimmy „There Can Be Only One” Bullard siiski pidi mängima tavapärast tolgust. Suur huumor!

Kui sellest väheks jäi, siis on sama mees muuhulgas hüpanud üle vastasmeeskonna külakuhja mängu ajal konna ja sõitnud musta pesu korvis, vuplid peas…

***

Mõnikord tahaks, et nali ei oleks ainult nali, vaid oleks päriselt. Kes iganes nüüd siis seda mõttekäiku jälgis.

Üldiselt leian ma, et Eduardole CL-is mängukeelu andmine filmimise eest oli vale, sest edukalt kohtuniku tillist tõmbamine on üks jalka paremaid detaile. Aga see pole point. Point on alljärgnev „Arsenali protestikiri UEFA-le”. Midagi rohkem wenger’likku annab välja mõelda. Oleks see ainult päriselt.



:)

Tsensuur

Viimase aja võimsamate avastuste hulka kuulub, et internetiavarused teevad ise oma loomuliku valiku.

Laadisin mina aga agaralt eile pilte üles, et neid paberile tellida. Vahel on ju vahva albumit lapata ja kollupilte vaadata. Et ma olen selle protsessiga umbes aastases nihkes, siis on järg hetkel alles eelmise suve Balkan-tour’i poole peal. Viskasin aga om x arvu Sarajevo pilte laadima ja tegelesin millegi muuga. Kui pildi üleval olid, vaatasin, et arv ei klapi sellega, mis ma laadima panin. Kolm tükki olid kadunud. Otsisin siis aga oma kullipilguga nende mitmekümne seast need kolm, mis üles ei läinud, välja ja panin uuesti laadima. Ja muigasin selle peale, et kõik kolm pilti, mida fotopoe server esimese hooga vastu ei võtnud, sisaldasid ühte reisikaaslasest blondiini.

Sarajevoga valmis, liikusin edasi Zagrebi kausta juurde. Selle puhul oli esimese laadimiskorra kadu kaks pilti. Hakkasin aga tuvastusprotsessiga uuesti peale. Leidsin puuduolevad pildid üles ja kaks korda võib arvata (seejuures teine ei lähe arvesse), mis nende piltide peal oli. Loomulikult Katri!

Internet on hakanud teda tsenseerima :D Ma usun, et ta rõõmustab. Hea siis, et kuvarile ei tulnud kirja: „Error. Ei saa sellise isikuga fotot serverisse laadida.”

Oleks vist seda pidanud võtma vihjena ja temast mitte paberversioone tellima. Aga ma ignoreerin vihjeid. Ega ma üksi albumis kollutseda ei saa…

:)

Augustiriismed

Nagu eelnevas suurepärases, selle kuu esimeses (haaa, iga post on sammuke rekordile lähemale) postituses mainitud sai, jätsin augustis endale kirjutamist ootama mitu vahvat asja. Kui neid nüüd üle vaatama hakkasin, siis enam ei tundunud nii vahvad. Või siis vähemalt point oli kuhugi ära hajunud. Ilmselt on siiski eelkõige asi selles, et ma olen poindi vahepeal ära unustanud. Aga proovime. Katsume taaskord sitast saia teha ja äkki leiame midagi huvitavat…

***

Üldiselt on Eestis ju väga pop olla padurahvuslikult meelestatud ja karjuda loosungeid seeriast „tiblad ahju!” ja „venkud välja!”. Nõmedus, troplus, maeiteamisveel… Ei seedi selliseid. Punkt.

Eriti vastu hakkab mulle see aga pärast mõningat aja veetmist venekeelses seltskonnas. Olin ühel päeval reportaaži tegemas ühe vene neiuga, kes siin inspektorina töötab ja „objektile” ning sealt tagasi tõid meid autoga kaks tema sõpra (üks tõi, teine viis). Mõlemad samuti venelased. Loogiline, et nad autos rääkisid omavahel vene keeles. Aga mul vajus ikka karp päris lahti, kui ma kuulasin mis moodi nad räägivad. Okei, vene keelest ei sa ma mitte muffigi aru, aga see, mida tavalised venelased Eestis räägivad, pole ju vene keelgi. Igas lauses oli vähemalt paar eestikeelset sõna! Ja siis süüdistavad mõned ahvid venelasi selles, et nad ei taha eesti keelt rääkida.

Ma pärast selle tšiki käest küsisin, et kas ma sattusin mingi veidruse peale, või ta tavaliselt kasutab vene keeles rääkides ka nii palju eesti sõnu ja ta lihtsalt kehitas õlgu ja ütles, et neid sõnu, mida ta eesti keeles ütles, ei teagi ta õieti vene keeles. Muuhulgas näiteks korjasin ma 10 mintsa pikkuse autosõidu käigus tekstist välja näiteks sõnad ristmik, koolitus ja arvutijuhe… Räägi siis veel, et venelased ei oska eesti keelt, pigem ei oska nad vene keelt.

***

Lisaks sellele tuleb kurbusega tõdeda, et eestlased ikka ei oska korralikult kasutada sellist toredat leiutist nagu pikett. Eelmisel reedel korraldasid penskarid siin maja ees meeleavaldust. Paar oravanoort tuli neile vastu-piketti korraldama. Ma hoidsin ilusti akna lahti (minu aken on täpselt sotsmini trepi kohal, kus piketti peeti) ja lootsin ka tsirkusest osa saada.

Aga tutkit. Mingit tsirkust ei olnud ega tulnud. Täielik vaikus. Keegi ei skandeerinud. Ja kui ma 20 minutit hiljem uuesti aknast välja vaatasin, olid needki umbes 20 inimest laiali läinud, kes kõrghetkel kohal olid.

Ja siis suutis keegi õhtuks veel uudistesse valmis nikerdada loo ninasarvikute ja oravate vihasest konfliktist…. Mis konflikt? Njaaa, isegi tele jaoks annab asju välja mõelda. Ajakirjandus on võimas.

***

Ajakirjandusest rääkides. Minust on saanud totaalselt eks-ajakirjanik ja praegune sabakergitaja ja pugeja. Oi, kuidas mulle ei meeldi kirjutada ninnu-nännu-lillelisi tekste sellest, kui hästi kõik on ja kui tublid me olema.

Maailm on tropp, laske siis seda ausalt välja öelda vähemalt. Aga ei, me tegeleme suhtekorralduse ja mainekujundusega. Ja totaalse mandumisega. Ptüi! Ja teenime vaikides edasi…

***

Augustikuu parim tulevikuvisioon tuleb aga Katrilt. Reis Uus-Meremaale tõi talle selginemise tulevikuplaanide osas:

„Ma lennukis otsustasin, et kui olen 37, siis võtan endale 20 aastase boytoy, kes teeskleb alguses, et on 25 ja arvab, et mina olen 29.”

Ma tahan ka sellist! Lihtsalt mainin ära.

.

VÄLK-JA-PAUK-UUDIS: Berit üritab rekordit!

Ei-tea-juba-mitmendat-kuradi-korda, aga nüüd luban järjekordselt (ja kindlasti mitte viimast korda), et hakkan paremaks blogikribajaks. Kaks posti ühes kuus on ikka piiiiiiiinlikult vähe. Ma suutsin sellega purustada oma isikliku rekordi, eelmine oli neli posti kuus. Augustile tõmbame seega kalendris suure musta risti peale ja katsume unustada. Kuigi blogiõudusunenäod jätkavad ilmselt veel mõnda aega kollitamist.

Oma vabanduseks võin ma öelda, et mul on eelmisest kuust kolm posti mustandit ootamas, aga nad ei jõudnud kunagi avaldamiseni, sest olid sellised meeldetuletused kirjutamist väärivatest asjadest, mida ma kavatsesin ette võtta. Nüüd on juba hilja ja need kolivad prügikasti.

***

Et aga parandada karmi olukorda, annan pühaliku tõotuse teha septembrist positiivses mõttes rekordkuu. Ehk siis rohkem poste kui kunagi varem. Arv, mis tuleb ületada on 17. Sellise saavutusega sain ma hakkama 2007. aasta novembris (mis mul küll arus oli ja mis veelgi olulisem – mida mul küll kirjutada oli?).

Eeldades, et sensatsioone juhtuma ei hakka, siis 18 septembrikuise postituse kokkusaamiseks tuleb hakata kõikvõimalikke nõmedusi internetiavarustesse üles riputama. Can do! Ma ei vea ennast sel korral alt. Ja ka mitte teisi…. Mitte et see vist kedagi eriti kotiks.

***

Ja kui mingil põhjusel peaks mul ebaõnnestuma eksperiment enam kui 17 postist kuus, siis lasen blogi andunumatel lugejatel (palju mul neid siis on, 2 äkki?) mulle sobiva karistuse välja mõelda.

:)

Selgitus selle kohta, miks mulle rootsi keel meeldib...

Mõned väidavad, et mul on Rootsiga ja kõige rootsisega mingi biif. Äkki on ka. Ei viitsi süveneda - enamasti on mul tõsisemaidki biife, millega taielda. Aga miks mulle svenssonite keel meeldib, ei ole ju raske selgitada :P

A Finn and a Swede were having an argument on who's native speech is the more beautiful of the two.
As they were unable to reach an agreement, they decided to ask an English linguist to act as a neutral expert judge on the matter.

The renown researcher asked both parties to translate the following verse by Percy Shelley to their respective languages:

Island, island,
Grassy island,
Grassy island's bride.

The Finn answered first. His translation was:

Saari, saari,
Heinäsaari,
Heinäsaaren morsian.

Then came the Swede:

Ö, ö,
Hö ö,
Hö ös mö.

:D

New month, same shit!

August. Tore. Mitte miski pole muutunud. Naabrid laulavad varahommikul ja hilisõhtul. Endiselt. Töö mõjub eelkõige tagumikulihastele, mille otsas lamaskletakse 8 h/5 päeva nädalas. Kogu aeg on uni ja tahaks magada. Vahet pole, kas minna tuttu kell 21 või 01. Hommikul on ikka tunne, nagu oleks teerulli alla jäänud.

***

Ja kuigi see pole nüüd augustiga seotud kuidagi, siis Eesti korvpallikoondis imeb ka endiselt. Või noh. Ma pole väga ammu ühtegi mängu vaadanud ja kossukoondise mängu live’is ma polegi näinud. Ainult Tartu au ja uhkuse klubi omi.

Aga et mõned tuttavad siis panustavad ajakirja Basket väljaandmisse, siis saavad nad ka tasuta pileteid ja nii tegin oma debüüdi Saku Suurhallis. Lühikokkuvõte asjast on see, et ma ikka kohe kuidagi ei mõista, miks on vaja mängida neli veerandaega, kui tegelikult mängima viitsitakse hakata alles viimasel veerandajal. Teeks 40 minutise mängu asemel 10 minutise ja kõik saaks varem õhtale. Oma 30 minutit soojendust, kus tulemus kedagi ei koti võiks ju ilma publikuta ära teha ja siis kihku-kähku üks mäng.

Ja kossupublik pole ka just minu tassike teed. Need pasunad, need pasunad. Väljas (nt jalka puhul) ei kaja need otse kõrva, aga hallis see on ikka rõve. Pool kurt pärast seda üritust…

***

Üleüldse on 1,5 aastat spordiajakirjanikuks olemise teesklemist teinud poolvigaseks. Ma üldiselt ei pea seda heaks tooniks, kui ajakirjanikud pressitribüünil omadele kaasa elavad (a la Ott-ma-lõugan-ja-ropendan-ja-loobin-asju-Järvela) ja olen õppinud ennast ilusti rahulikult toolile istutama, ükskõik mis siis ka platsil toimuks. Või noh, enamasti on mul lihtsalt nii pohhui, et ma väga agaralt enivei ei rabeleks. Aga kui niisama publikuna saalis olla, siis võiks ju viitsida vähemalt „õige” koha peal plaksutada. Ei viitsi. No üldse ei viitsi. Moe pärast paar korda proovisime Liiga plaksutada ja huilata. Ei tulnud välja. Tundus rohkem, nagu me mõnitaksime. Või me siis mõnitasimegi…

:)

Tšill....

Kristel läks päikest ja suve otsima. Või noh, ta kujutab seda endale ette. Sest kuidagi tuleb suguvõsa kokkutulekut pärapõrgus endale õigustada. Ja tema, naiivse, õigustus oli, et ta hakkab homme seal päikest võtma ja äkki õnnestub ujumaski käia. Palju õnne! Ehk leiab siis äikesevihma vahele ka mõne päiksekiire.

Mina kavatsen igatahes teki üle pea tõmmata, mitte sittagi teha ja lihtsalt vegeteerida. Ja olla sellega hullult rahul... Ja kui aega üle jääb, siis vaadata vihmasadu ja päikeseotsija üle irvitada :D

***

Et homme oleks hea vegeteerida, tegin endal juba täna olemise sigaheaks. Või mida arvata sellest, et ma tegin süüa? Roheline spargel ja kanafilee juustuga, ah?



Muidugi roheline spargel on Eestis selline ilmaime, et anna olla. Stockmannist otsisin, Kaubamajast otsisin, Selverist otsisin, Prismast küsisin (mind vaadati nagu ma oleks ufo ja küsiksin teise ufo kohta). Ja lõpuks ledsin ise - Kristiine keskuse sügavkülmutatud juurikate letist. Kaks kotikest oli. Ühe tõin ära. Hää on! :)

***

Nii vähe ongi vaja, et mul hea oleks!
.

Meelelahutus 24h

Minu naabrite muusikaharrastused on ju teada. Lõõtspill, klaver, erinevad suurt trampimist eeldavad tantsud – tõeline kultuur ühesõnaga. Aga tavaliselt käib see ikka nii öelda normaalsel ärkveloleku ajal.

Küll aga sain ma täna öösel peaaegu šoki. Läksin siis mina silmi isegi mitte avamata öösel kempsu. Ja järsku kuulen, et keegi laulab. Esimese hooga tundus, et asi on minus - ei ole ju võimalik, et keegi musitseerib öösiti? Aga ikka ei kujutanud ette seda, tundus liiga reaalne. Siis oletasin, et äkki keegi lihtsalt pisut purjakil olles jaurab. Ja seda viimast ei anna muidugi siiani välistada, kuigi kõlas üsna kainelt ja planeeritult kogu tegevus. Aga laul tuli raudselt ülakorruselt. Nii et kaks varianti – kas ülemise korruse 2-meetrine karvik oli tipsutanud ja kukkus selle peale lõõritama, või ta naisukesele meeldib, kui tont öösiti laulab.

Kell oli muideks 2:53… See veidrus oli väärt, et kella vaatamiseks silm lahti kangutada.

:)

Kui sakslased püüavad nalja teha...

Üha enam ja enam on mu lemmik veidra meelelahutuse otsimise veebileheks kerkimas suurepäraselt kuldkollane bild.de - totaalne ajuvabadus kombineeritud keeleõppe ja tipptasemel klatšiga saab olla ju ainult väga hea.

Aga ka viimase aja kõige nummima uudise leidsin ma sealt. Seda aluseks võttes on selle hooaja Bundeslga kõige kõvem lahing juba peetud enne hooaja algust - K1 võitlusklassi lahing HSV-Dino ja Bayerni-Berni vahel. Võitja jäi siiski ebaselgeks...











:)